Filmikriitikud arvavad, et ilma animatsioonita poleks nii isiklikku ja detailiderohket filmi sündinud, sest kaalul oli peategelase Armini ja tema perekonna turvalisus.

"Põgenemine on kunstiliselt üks tugevamaid dokumentaalfilme, mida ma näinud olen. See on animeeritud ja võimaldab meil saada tegelase lugu, kes jääb anonüümseks ja saab seeläbi rääkida meile täiesti ausalt oma teekonnast Afganistanist välja ja teekonnast sõjapõgenikuna," ütles Kino Sõprus tegevjuht Ivar Murd.

Filmikriitiku Kaspar Viilupi sõnul on läbi animatsiooni ka kõige valusamad hetked ekraanile toodud. "Näidatakse, kuidas mees aastakümneid tagasi oma kodust põgenes ja pättide ja kaabakate kaudu sealt riigist minema sai, kes teda üritasid ninapidi vedada - see kõik on maha joonistatud ja väga võimas."

Lisaks füüsilisele põgenemisele Talibani eest läbi erinevate riikide, jutustab film ka peategelase eneseotsingutest.

"Lisaks sellele, et olukord Afganistanis oli keeruline, on peategelane ka homoseksuaal, ta põgeneb selle eest ja otsib ennast ja maailma, kus ta saaks tunda ennast vabana," sõnas Murd.

Filmil on väike seos ka Eestiga, sest Armini teekond viis läbi 1990-ndate aastate alguse Eesti.

"Tegelikult ei näidata Eestit filmis just kõige paremas valguses. See pole kuidagi moonutatud, vaid lihtsalt tookord see olukord, kuidas Eestis pagulasi vastu võeti, oligi selline," tõdes Viilup.

Traagilisel lool on aga õnnelik lõpp ja praeguseks on peategelane leidnud kodu Taanis.