Tristan Priimäe sõnul on raske öelda, kas möödunud aasta oli Eesti filmile edukas. "Ma usun, et koroonaviirus on meie loomulikku arengut pärssinud ja me pole saanud teha päris seda, mida tahaksime," tõdes ta ja mainis, et seda on ka tulemustest näha. "Kuigi on filme, mida eestlased armastavad ja isegi vaatamas käivad, siis oluline samm rahvusvahelistumise suunas on tegemata."

"Mul oli hea olukord tuttava Bulgaaria kriitikuga, kellega me vahetasime informatsiooni, mina küsisin talt ühe Bulgaaria filmi linki ehk Bulgaaria on jõudnud sinna kohta, et Eesti kriitik küsib, vastupidist ma kahjuks väita ei saa," mainis ta ja lisas, et Bulgaaria kriitik sõnas seepeale, et on näinud Veiko Õunpuu filmi "Viimased", aga äkki on midagi muud pakkuda. "Ma mõtlesin selle peale ja leidsin end kimbatusest."

"Meil on häid filme, aga need kipuvad olema pigem lokaalsed, kas see on etteheide või mitte, aga see on üks puudujääk," sõnas ta, lisades, et me ei suuda teha korralikku kaasaegsel teemal arthouse-draamat, mis kõnetaks laiemalt. "Nišihuvi asja võib küll edukalt teha, kui ma mõtlen näiteks "Krati" peale, siis ta kõnetab samasugust kummalist publikut igal pool, kõik friigid üle maailma saavad aru, mis lahedat asja seal aetakse ja nad suudavad seda hinnata, see on see koht, kus sünkroon tekib."

Sinna kõrvale tõi Priimägi aga teise väga hea, kuid eriti lokaalse mängufilmi "Vee peal". "Suurepärane film, aga küsimus on, et me peame suutma mõlemat vagu kuidagi künda," selgitas ta ja lisas, et rahvusvahelistumise juures ei pruugi probleemiks olla raha. "Pigem jääb asi ikka autori taha, raha ei ole niivõrd oluline, puhtalt dialoogil põhinevat kammerdraamat kahe näitlejaga on ikka ja jälle tehtud."

Seejuures rõhutas filmikriitik, et võõraste autorite toel läks eestlastel väga hästi. "Näiteks "Kupee nr 6" oli Cannes'i võistlusprogrammis ja "Kapten Volkonogovi põgenemine" oli Veneetsia võistlusprogrammis, seda pole varem juhtunud, et eestlased oleksid nii kaugele jõudnud, aga ühel juhul soome autori, teisel juhul vene lavastaja toel."

Täispikkade mängufilmide kõrval tõi ta väljaga nii German Golubi lühifilmi "Mu kallid laibad" ja Eeva Mägi kaks lühilugu "Kolmapäev" ja "Maakohus". "Edukad lühifilmid näitavad, et neid on mõtet kultiveerida, toetada ja see süsteem paremini tööle saada, sest sealt hakkavad inimesed edasi mõtlema, seda peenart peaks alguses kastma korralikult ning ma usun, et sellega ka tegeletakse."

Kuigi Eesti dokumentalistikast on sel aastal mitmeid häid näiteid, siis küsis Priimägi, et kus on ikkagi EKRE dokumentaalfilm või midagi sarnast. "Teed lehe lahti ja tahad kohe kinni panna, sest ei taha neid uudiseid lugeda, aga dokumentalist peaks just tahtma lugeda ja saama sealt inspiratsiooni, Rein Rannapi film on ju tore asi, aga ma ei usu, et see on praegu kõige põletavam asi, milline on Rannap loojana."