Edetabel. 21 parimat Eesti filmi 2021. aastast

Vaatamata sellele, et ka 2021. aastal oli perioode, kui kinod olid kas suletud või seal polnud lihtsalt midagi eriti näidata, võib tänavuse Eesti filmiaastaga igati rahule jääda. Oli mängufilme, mida tasub ka aastate pärast üle vaadata, leidus tugevaid dokumentaalfilme ja tehti ka terve hulk lühifilme, mis vääriksid palju suuremat tähelepanu. Panime ritta 21 parimat kodumaist filmi, mis tänavu ilmusid.
1. "Vee peal", rež: Peeter Simm
Ruitlase samanimelisel raamatul põhinev Peeter Simmi "Vee peal" kindlustab endale koha Eesti komöödiaklassikas. Suurepäraselt valitud näitlejad, peenelt välja mängitud õhustik ja soojad tegelaskujud, kellele hakkad vaatajana esimestest hetkedest kaasa elama. Pisike küla, kus tegevus toimub, võiks mõjuda kammerlikult, aga on hoopis väga dünaamiline ja rikkalik. Eriline kiitus Marko Matverele, kes teeb vaat et oma elu rolli.
2. "Mu kallid laibad", rež: German Golub
Põhjusega pälvis German Golubi "Mu kallid laibad" tudengi-Oscaril peapreemia, kuna tegemist on tundliku tragikomöödiaga, mis suudab uskumatult hästi kokku siduda surma ja koomika. Vaatamata sellele, et see lugu töötab igati ka lühifilmina, andnuks sellest vabalt välja mängida ka täispika linaloo. Kinnitus sellest, et Eesti filmimaastik on saanud endale juurde ühe põneva ja meisterliku autori.

3. "Kratt", rež: Rasmus Merivoo
Võimalik, et Rasmus Merivoo tegi aastaid tagasi "Tulnukaga" ära oma karjääri kõige parema filmi ning ta ei ületagi seda taset kunagi, kuid "Kratt" jõuab sellele juba päris lähedale. Mis saab siis, kui võtad motiive Eesti muistenditest ja Kivirähki "Rehepapist", valad selle üle absurdse võllahuumoriga ja vürtsitatud õudusfilmielementidega? See võiks mõjuda täiesti idiootsena, Merivoo suudab aga need vastandlikud elemendid igati koos tööle panna.
4. "Kolmapäev", rež: Eeva Mägi
Pole kahtlustki, et Eeva Mägi on Eesti üks tugevamaid lühifilmilavastajaid ning tema värske "Kolmapäev" vaid kinnitab seda arvamust. Poeetiline mõtisklus armastusest ja leinast ei ütle kuigi palju, aga need vähesed kujundid mõjuvad, poevad hinge ja toovad isegi pisara silma. Üllataval kombel juba kolmas Mägi lühifilm, mis räägib üsna otseselt surmateemadel…

5. "u.Q", rež: Ivar Murd
Rõõm näha, et Ivar Murd julges oma värske dokfilmi "u.Q" juures kõrvale heita kõik traditsioonilised lahendused. Valminud on seega täiesti kastist väljas portreedokumentaal, mis ei ürita oma porteteeritavat kuidagi ratsionaliseerida, vaid võtab kogu selle müstika ja veidruse, mida Uku Kuut endas peitis, ja ehitab nii filmi sisulise kui ka visuaalse loogika selle peale üles.
6. "Üht kaotust igavesti kandsin", rež: Carlos Lesmes
Kolumbia päritolu režissööri Carlos Lesmesi dokfilm "Üht kaotust igavesti kandsin" on pealtnäha klassikaline uuriv dokumentaalfilm: Bogotas on kadunuks jäänud ühe Eesti naise vend, keda minnakse ühiselt otsima. Küll aga suudab Lesmes tõusta kõrgemale ajakirjanduslikust uurimusest ja maalib hoopis laiema poeetilise pildi peresuhetest ja seletamatust armastusest.
7. "Üks imeline mees", rež: Jonas Taul
Ei mäletagi viimastest aastatest ühtki teist Eesti animatsiooni, mis oleks esimestest hetkedest niivõrd tugevalt lummanud. Jonas Tauli debüütfilm "Üks imeline mees" räägib filosoofilise loo ajast, elust ja väärtushinnangutest, tehes seda läbi kõhedust tekitava, aga samas imekauni visuaali. Rõõmustav on ka, et see sama maailm jõudis isegi raamatukaante vahele (Tänapäev, 2021).

8. "Muusika, mida ma veel ei tea", rež: Aleksandr Heifets
Alati on "Eesti lugude" lühidokumentaalide kallal virisetud, et küll on seal igavad telesaatelikud lahendused või siis lihtsalt suvalised teemad. Sel hooajal aga oli lausa mitu näidet, mis selle arvamuse ümber lükkavad. Aleksandr Heifetsi "Muusika, mida ma veel ei tea", mis räägib Tartu melomaanist ja plaadipoodnikust Ahto Külvetist, on mingis mõttes ideaalne "Eesti lugu". Film räägib selgelt ühest persoonist, aga suudab näidata ka laiemalt, kuidas jääda iseendale kindlaks ning tegeleda kirglikult teemadega, mis sulle korda lähevad.
9. "Pingeväljade aednik", rež-id: Katri Rannastu, Joosep Matjus
Kas inimesest saab teha loodusfilmi? Kui sul on olemas selline kummaline introverdist luuletaja nagu Mehis Heinsaar ja kaks Eesti parimat loodusfilmitegijat, siis on kõik võimalik. "Pingeväljade aednik" suudab tõepoolest jälgida Heinsaart otsekui eemalt, andmata tema tegemistele otseselt hinnanguid, pigem lastes vaatajal endal mõistatada, millise inimesega on päriselt tegemist.

10. "Davai igrajem", rež: Taavi Arus
Vahel ei olegi rohkem vaja kui ainult minutijagu filmi, et emotsionaalne lugu ära rääkida. Taavi Arus kasutas oma ülilühifilmi "Davai igrajem" tarvis ära Ivar Murdi poeetilise dokumentaali "Küte" jaoks tehtud kaadreid ja arendas nende pealt välja koomilise loo sellest, milline võiks olla ühe kaevuri pereelu. Naljakas ja tabav miniatuur.
11. "Mia ja Liki", rež: Katrin Tegova
Täielik visuaalne meistriteos. Katrin Tegova näitab kahe õe silme läbi ühe perekonna lagunemist ning suudab seejuures tabada imehästi lapselikku sinisilmsust ja mängulusti. Tülid, mis vanemate vahel toimuvad, on pidevalt kusagil tagaplaanil, mille kiuste jätkavad lapsed ikka mängimist ja lustimist, kuigi tegelikult jõuab toimuv ka neile kohale.

12. "Elu on töö on elu", rež: Jan-Erik Nõgisto
Sotsiaalkampaaniate raames valminud filmid ei vääri enamasti suuremat tähelepanu, aga režissöör Jan-Erik Nõgisto on selles vallas meister. Kes mäletab, siis kümmekond aastat tagasi tegi ta sellise õudusfilmiliku sotsiaalkampaania nagu "Suits". Ka värske "Elu on töö on elu" on sama kõrgel tasemel: läbi humoorikate vinjettide näitab ta seda, kuidas stress ja katkematu tööelu võivad ühe perekonna lihtsalt alla neelata.
13. "Vigurivänt Volli", rež: Rao Heidmets
Ainus lastele mõeldud film, mis sellest aastast tõeliselt meelde jäi. Rao Heidmetsa "Vigurivänt Volli" on ennekõike lummav segu 2D ja 3D animatsioonidest, viies lamenukud ruumilisse maailma ja kasutades seda motiivi ka loojutustuse heaks ära. Kuigi seda võib vaadata ka lihtsalt kui lustlikku filmikest ühest pahandusi tegevast poisist, siis sinna taustale on peidetud siiski sügavam sõnum inimeste suhtest loodusega.

14. "Rauaniit", rež: Maria Aua
Poeetiline dokumentaalfilm, mis pühitseb üht legendaarset hoonet, millele on tänaseks täiesti uus funktsioon antud: täpsemalt siis jälgis Maria Aua seda, kuidas Suva sokivabrik ehitati ümber Eesti kunstiakadeemiaks. Kuigi selline vaatlev dokumentaal võiks mõjuda ka erakordselt igavalt, siis on Aua koos helilooja Aivar Tõnsoga loonud sellest võimsa industriaalse vaatemängu. Oleks vaid võimalik kõigist olulistest hoonetest Eestis sellised filmid teha...
15. "Taaskohtumine", rež: Ülo Pikkov
Ülo Pikkovi värske animadokk "Taaskohtumine" tegeleb ideega, kuidas anda edasi ühe saare essentsi. Pikkov on sellega hakkama saanud, rääkides ühe pisikese Ruhnu-teemalise loo, aga kasutades selleks vaid saarelt leitud esemeid, linnusulgi, puupulki jms. Minul igatahes meenus küll aastatetagune käik Ruhnu saarele, seega jään ootama sarnast filmist Kihnust, Abrukast ja Muhust.

16. "Vanaema, saa tuttavaks", rež: Kaire Russ
Mingis mõttes võib öelda, et Kaire Russi lühifilm on väga otseselt seotud tänavu filmivormi valatud "Eesti matusega". Antud juhul pole küll keskmes mitte peied, vaid ühe vanaproua sünnipäev. Sinna on saabunud aga kokku karikatuursed tegelased, kellest moodustub Eesti ühiskonna minimudel. Sündmused lähevad erilised käima aga siis, kui vanaproua tütretütar saabub peole koos teise tüdrukuga. Peene huumoriga empaatiline lugu, mis moodustab tugevama terviku kui "Eesti matus".
17. "Lil Eesti", rež: Taavi Arus
Palju poleemikat tekitanud lühidokumentaal "Lil Eesti" surub pooltundi kokku mõned huvitavamad nähtused, mida Eesti mõminaräpi skeenest leida võib. Kas film annab ammendava pildi sellest valdkonnast? Kindlasti mitte, aga see polegi Taavi Aruse eesmärk. Pigem kasutab ta ära "Eesti lugude" formaati ning visandab kiire pildi sellest, mis tol hetkel Eesti muusikamaastikul toimus. Taas üks neid näiteid, mis kinnitab, miks meil üldse "Eesti lugusid" vaja on.

18. "Päris Rannap", rež-id: Kaidi Klein, Aleksander Ots
Ei osanud mina ega ilmselt ka enamik vaatajad oodata, et Kaidi Klein ja Aleksander Ots valivad Rein Rannapi portreteerimiseks nii julge tee. Filmitegijad üritasid leida üles selle Rannapi, kes poleks suur looja ega esineja, vaid tavaline inimene. Erinevatele vimkadele ja ponnistustele vaatamata jõuavad tegijad otsekui järelduseni, et sellist inimest ei pruugigi päriselt olemas olla. Filmi kõige põnevam osa moodustavad kahtlemata hetked, kui Rannap üritab ise filmi lavastama hakata.
19. "DeStudio. Pohmakas", rež: Marianne Kõrver
Kiirelt on Marianne Kõrverist saanud n-ö ametlik Eesti kunstikroonik, kes annab riburadapidi välja filmi erinevatest Eesti kunstnikest. Tänavu ilmus temalt lausa kaks kunstnikufilmi, neist sõgedam ja tihedam on 20-minutiline sissevaade kunstirühmituse DeStudio tegemistesse. Sarnaselt Ivar Murdi "u.Q-le", mis kasutas samuti portreteeritava enda natuuri filmi visuaalse lahenduse hüvanguks, veiderdab ja trikitab Kõrver otsekui DeStudio hullust aluseks võttes. Aga vaadake kindlasti ka portreefilmi Olev Subbist, mis pole grammigi kehvem!

20. "Patarei", rež: Riho Västrik
Rõõm, et saab "Rauaniidu" kõrvale tuua veel teisegi hoonest lähtuva poeetilise dokumentaali. Riho Västriku "Patarei" laseb kõneleda otsekui vaimudel, kes lendavad ringi laguneva Patarei vangla koridorides. Võimalik, et üks tõhusamaid õudusfilme, mis Eestis tehtud on: Västrik suudab näidata Patareid niiviisi, et kogu see õud ja äng, mida inimesed nende seinte vahel tundnud on, vaatab ekraanilt igati vastu.
21. "Kuningas", rež: Teresa Juksaar
Noore lavastaja Teresa Juksaare lühifilmis "Kuningas" on kaadreid, mille puhul on raske uskuda, et tegemist on koolifilmiga, parimad hetked filmis on sellised, mis oleksid isegi eraldiseisvalt lummavad kunstiteosed. Mehis Heinsaare novellil põhinev sürreaalne lühilugu räägib mehest, kellel on aeg-ajalt vaja "ära käia". Siin võib märgata elemente Exupery "Väikesest printsist", kuid Juksaar näitab neid filsoofilisi mõtislikusi palju absurdsema nurga alt. Võib vist ka öelda, et filmis näeb Eesti kõige ilusamaid kõrbekaadreid.