Kui öelda sõna "torupill", kangastub tõenäoliselt pea kõigile meelekujutlusis pilt punnpõsksest ruuduseelikus šotlasest koos riistapuuga, mida emakeelt kõnelevad šotlased kutsuvad nimega phiob-mhor ning mida inglisekeelne maailm teab olevat bagpipe. Ometi on pea kõigil euroopa rahvastel, kaunis kaugemalgi, omad variandid pillidest, mis ainult kaudselt võiksid meenutada šoti torupilli. Zampogna, duda, rakkopilli, gaida, gaita, zaqq, biniou, volõnka - kümneid torupillilaadseid erinevate rahvaste muusikariistu, millest mõned on omavahel võrreldes sama erinevad kui hispaania kitarr ja Ukraina bandura. Igalühel neist pillidest on oma põlvnemislugu. Ajalugu.

Otse loomulikult on nõnda lood ka eesti torupilliga. Kõige esimene teadaolev märk eesti torupillist on Saksa krooniku Johann Renneri ülestähendustest 1550. aastatest. Renner saabus Liivimaale aastatel 1555-1556 ning kirjutas üles siinset ajalugu, ühtlasi mainis ta Harju-Lääne talupoegi, kes endile kuninga olid valinud ning siis too kuningas, ametilt sepp, sõitis vankris ja tema ees ratsutas hobusel torupillimees.

Möödusid sajandid, Eesti maarahva kunagise lemmikpilli kõrvale sigines uusi ja rohkemate võimalustega muusikainstrumente, mis rahuldasid paremini rahva nõudlust uue populaarse muusika järele. Isegi nõnda, et 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul torupilli enam õigeks pillikski ei peetud, ehkki mängijaid meie külades oli veel üsna ohtralt. Jäägu praegu nende põhjuste lahkamine, keskendugem torupilli taassünnile ja murrangulisele ajale, mis eestlaste ainulaadse pilli taas au sisse tõi!

Eesti viimased traditsioonijätkajad-torupillimehed (kes olid õppinud pillimängu oma eelkäijatelt ja meisterdanud ka ise torupille!), enne suurt ärkamist, saadeti viimsele teele 20 sajandil: Juhan "Torupillijuss" Maaker (1930), Jakob Kilström (1945), Peeter Piilpärk (1948), Jaan Piht (1950), Peeter Sild (1967), Aleksander Maaker (1968). Viimane pärimuse jätkaja üksiku ööbikuna vabas maailmas, Voldemar Varik, lahkus Kanadas parematele jahimaadele 1988. aastal.

Võib öelda, et Eestis katkes torupillitraditsioon aastal 1968, kui suri Aleksander Maaker. Ehkki eesti torupilli elulepuhumist oli katsetatud juba mitu korda – näiteks saksa okupatsiooni ajal koguti kampaania korras koguni hülgemagusid, millest teha uutele torupillidele tuulekotte ja võeti plaani asutada Peeter Piilpärki juhendamisel Eesti oma torupilliorkester (tellimus torupilli arendamiseks ja taaspopulariseerimiseks anti juba 1941. aastal) –astus siiski saatus vahele. Seekord sõda.

Ka Eesti nõukogude perioodi alul 1940. aastatel plaanitakse tulevastel viisaastakutel rahvamuusika kollektiivide juurde torupillirühmade moodustamist, plaanitakse koolitada muuhulgas torupilli-instruktoreid, kes igas maakonnas oma teadmisi edasi annaks. Rahvaloomingu keskmaja eestvõttel pidi loodama koguni riiklik rahvapilliorkester koos torupillimängijatega, mis vahetaks pikapeale välja puhkpilliorkestrid. Ka riiklik filharmoonia võtab 1946. aasta lubadusena kavva nn "rahvusliku brigaadi" moodustamise ehk rahvapillimeeste, sealhulgas ka torupillimängijate koolitamise ja kaasamise orkestrisse.

Eesti torupilli püüab päästa ka mulgimaa pillimeister Peeter Sild, kes oma eluaastate lõpul haub plaane, lisaks oma isiklikele pillidele, valmistada torupille uutele huvilistele, mõned neist isegi valmisid. Väliseestlaste hulgas plaanib Kanadas uusi pille valmistada Voldemar Varik ning varub selle tarvis juba keelematerjali. Mida aga erinevatel põhjustel kostma ei hakka, on rohkearvuliste uute eesti torupillide lustlik jorin.

Plaanid teeb aga kõigest eelnevast sõltumata teoks RAM-i laulja Olev Roomet. Loomulikult ei sündinud Olevi armastus eesti muistse torupilli vastu täiesti tühja koha pealt. 1945. aasta augustis sõidab Roomet (kokku sõitis ligi 200 eesti esinejat) Moskvasse üleliidulisele kunstilise isetegevuse ülevaatusele, koos toonase J. Tombi nimelise kultuurihoone meeskooriga. Sõitjate hulgas olid ka Ullo Toomi (koos rahvatantsijate ja rahvapillirühmaga) ja Torupilli-Peeter ehk Peeter Piilpärk.

Oli juhuse tahe, et Piilpärk ja Roomet sattusid Moskvas ööbima ühte tuppa, Olev on toonast aega mäletanud nõnda: ...ja siis kui tema seda pilli seal proovis ja vaatas, olin ka huvitatud. Naljakas pill, ei tea mis keerulist muusikat temaga teha ei saa, aga, võiks ütelda, kurioosne omapära. Ja siis pill hakkas mind huvitama.

Möödusid mõned aastad ning ajal, mil olid juba lahkunud nii Piilpärk kui pea kõik viimased kodumaal tuntud torupillimehed, pani Roometile (kui tolleks ajaks end juba roopilli-kuninga seisusesse mänginud mehele) ette Juhan Zeiger: mis oleks kui Olev, energiline mees, õpiks torupilli selgeks? Zeigeril olid tutvused muusikamuuseumis ja nende tutvuste kaudu tõi ta Roometile katsetamiseks muuseumipille, mis kahjuks ei olnud museaalidena enam mängukõlblikud, samuti kängitses mehi hirm pillide purunemise ees.

Siis aga meenus kadunud Torupilli-Peeter ja tema pill. Seda ju muuseumis ei olnud! Koos mindi Peetri lese Juuli juurde, kes oli nõus oma kadunud abikaasa esimese omavalmistatud torupilli muusikameestele müüma. Peeter Piilpärki pill on väga iseloomulik, seetõttu on seda edaspidi fotodel lihtne ära tunda – kitsa ja lapitud tuulekotiga. Peeter komplekteeris oma pilli eluajal mitut puhku ümber, nimelt laenas ta hiljem bassitorud oma pillile Jakob Otsa leselt 1934. aastal ostetud torupillilt. Jakob Otsa pilli aga valmistas 1922. aastal Torupilli-Juss. Peetri pilli kõpitses omakorda ka Olev ise, nimelt oli Piilpärk vasakukäeline ning seetõttu vajas sõrmiline parema käe järgi ümbertegemist.

Tuntud roopillimängijana sai Olev ka torupilliga suurepäraselt hakkama ning kasutas pilli, omasõnutsi, nalja pärast. Et eesti torupill oli tol ajal juba üsna eksootiline vaatamisväärsus, kogus Roomet torupillimängijana kiiresti kuulsust. 1950. knui 1960. aastatel annab uhkusega kontserte riiklik akadeemiline meeskoor, kus peale laulmise astub üles ka kooriridade kuulus tenor Olev "do-die es" Roomet roopillil ja torupillil. Olev reisib torupilliga koguni Jaltasse, kus filmitakse kõrtsustseeni torupillimängijaga filmile "Aarete saar" (1971), kus Jim Hawkinsina lööb kaasa ka Aare Laanemets. Kahjuks ei jää filmile pillihelid, need ainulaadsed kaadrid täidetakse taustamuusikaga. Olevi pillitorud on aga kuulda Leida Laiuse filmis "Libahunt" (1968), mille lugu meenutas Veljo Tormis nõnda:

"Selle filmi toimetajaks oli Lennart Meri. Tema oli mees, kes oskas mind suunata arhailiste kõlade ja arhailiste momentide poole. /../ Ma kasutasin seal arhailisi torupilli värviga motiive. Film algas jaanipeo kujutamisega, see oli suur panoraamne proloog, mille saatemuusika oli tehtud torupilliga. Aga torupill oli kirjutatud õige kummaliselt. Selgus nimelt, et 1968.-dal aastal ei olnud Eestimaal mitte ühtegi tervet torupilli. Kõik torupillid olid lagunenud. Olid veel mõned mehed, kes oleksid osanud mängida; nende hulgas oli RAM-i laulja Olev Roomet, kelle poole me siis loomulikult pöördusime." (Tallinna Keskraamatukogu virtuaalnäitus "Eesti film 100 – filmimuusika")

"Olev Roomet, vana meeskoori laulja, kes mängis ju Ernesaksa lugudes roopilli seal, tema oli nende pillide meister ja tema oli nõus meid abistama. Tema käest me saime terve rea torupillitükke, sõrmilisi erisuguseid eri suuruses (Olev Roometi roopillid, autori märkus), siis bassitorusid mis seal all käivad. Aga need olid kõik laiali hunnikus, sest seda kotti ei olnud. Koti olid koid ammu ära söönud, niisugune olukord oli." ("Kommentaare Eesti filmile. Libahunt" 1997)

"Mina arvasin, et ikkagi peab tegema torupilli häält. Ja siis me tegime nii. Palusime Roometil tulla stuudiosse, kus ta mängis minu etteantud motiivi kõigepealt sõrmilisel – see oli natuke häälest ära, aga nii oligi hea. Ega sõrmiline loomu poolest ei häälestugi eriti, see on juba niisugune pill. Ja pärast seda puhus ta meile bassitorud ükshaaval ette. Mina siis kombineerisin nendest elementidest kollaaži ja tegin mingi niisuguse partituuri, et paigutasin need üksteise alla või üksteise järele, tegin neist terve kompositsiooni." (Tallinna Keskraamatukogu virtuaalnäitus "Eesti film 100 – filmimuusika")

On muidugi teada, et Roometi pill oli 1968. aastal üsna mängukorras, küll veidi "lekkiva" tuulekotiga, küllap hirmutas suure helilooja palve Olevit. Hea kõrva ja muusikalise haridusega laulja tõdes isegi, et Piilpärki pill ka parimal juhul ei andnud välja toone, milliseid haritud kõrvaga kuulaja oleks eeldanud.

See pole aga kõik, Olev meenutab seika 1960. aastatest (tõenäoliselt 1965): "Üldlaulupeo proovi ajal mängisin sõrmilist naistele naljaks, kopikas lugu. Äkki pandi käsi õlale ja öeldi: "Niisugust meest me just otsime!" Rahvaloomingu Maja mehed olid platsis. Järgnes kohe esinemine raadios ja laulupeol."

1960. aastate lõpul sündis idee panna kokku Eesti esimene torupilliorkester, mille juhatajaks sai Olev Roomet. Orkestri jaoks oli vaja aga pille ja pillidele mängijaid. Kes oli too "õlalekoputaja", seda me muidugi enam ei tea, ent oma teene torupillimeeste kokkukutsumises oli teadaolevalt kindlasti Juhan Zeigeril, Uno Veenrel, Veljo Tormisel ja Ullo Toomil. 

Ajalehet "Sirp ja Vasar" kirjutab 17. juulil 1970. aastal artiklis "Torupillimehed": "Tänavuse peo kavandamisel paar aastat tagasi kerkis torupilliorkestri idee siiski päevakorrale ning Roomet kutsuti laulupeo büroosse. Mitmesuguste tehniliste ja finantsiliste raskuste tõttu takerdus ettevõtmine tükiks ajaks ning alles tänavu mais jõuti niikaugele, et "Teguri" abiga saadi tehiskotid, "Ühendusest" vajalikud pulgad, pakud ja torud. O. Roometi hooleks jäi pillidele hing sisse puhuda: sõrmiliste aukude ja keelte tegemine ning häälestamine."

Teeninduskombinaadi "Ühendus" muusikariistade töökoda Vene tänaval asus koos pillimeister Voldemar Südaga valmistama uue eesti torupilli prototüüpi. Eeskuju võeti Olev Roometi pillilt ja muusikamuuseumi vanadelt eksponaatidelt, kuulu järgi isegi muuseumis olevatelt kahelt šoti pillilt, mis olid kunagi kingitud Tallinna mulkide seltsile.

Voldemar Süda treis torupillidele vajalikud puitosad ja töötas välja tuulekoti prototüüpe. Olevi ülesandeks oli puurida sõrmilisele augud, valmistada keeled ja panna pill häälde. Uuendusena töötas Roomet välja ka nn häälestuspulga, millega oli võimalik väikeses ulatuses pilli häälestust muuta (varem kasutati selleks lihtsalt sõrmilise otsast sissetorgatud puuoksi või kõrsi). Teise suure uuendusena töötati välja uudne keelepakk ja klarneti keelest valmistatud pakule seotud keel. Uus pill pidi tulema töökindel ja vastupidav. Ometi põrkuti loomeprotsessis ettenägematutele takistustele.

Roomet meenutab 1970. aastal: "...ettevalmistamise peale läks mul väga palju aega, see oli ka umbes seal ajal, mineva aasta juulikuus, mul läks üle kahe kuu aega kui ma sain eksperimentaalpilli jaoks omale puitosad, õigemini küll torud olid mul kõik olemas aga puitosad, kuhu need torud sisse pista, tuulekoti külge kinnitada, siis oli küsimus, nendes kottides, kuidas need kotid teha, need said tehtud tehismaterjalist, vanasti tehti paremad torupillid suure halli hülge maost kuna väikese hülge või viigri magu ei kõlba, see on liiga väikse õhu mahuga, see kott peaks mahutama vähemalt 10 liitrit õhku, siis on temaga võimalik mängida, muidu tulevad lüngad sisse. No kust neid hülgeid püüda? Siis sai mõteldud, et ehk saab kuidagi tehismaterjalist, ma proovisin ennem teha kummist niisamuti, ei see ei tulnud välja, pilli ei olnud võimalik häälestada. Pill hakkas siis mängima kui tema tahtis, lõpetas kui tema tahtis, ulatus-otsad jooksid kokku, tähendab madalad toonid tõusid kõrgeks ja kõrged toonid vajusid madalaks. Häälestada üldse ei olnud võimalik, no siis tuli mõte, et teha sellele nagu autokummile ümbris millegist niisugusest materjalist, mis järele ei veni enam kui ta juba kord täis on. Ja sai nii tehtud, vastav materjal välja otsitud, töökojas lastud kõik valmis õmmelda mõõtude järgi."

Uut tüüpi torupilli tuulekottide valmistajaks sai, nagu eespool nimetatud, kummitoodete vabrik "Tegur" (hilisem "Polümeer"), seetõttu meenutasid esimesed pillide prototüübid meile väga tuntud kunstsametist laste kummist mänguasju. Hiljem õmmeldi kummikottidele ümber kunstriidest kotid, mis takistasid kummi lõpmatut venimist.

25 uut pilli said viimasel minutil valmis 1970. aasta tantsupeoks, mis kandis toona pealkirja "ENSV 1970. aasta vabariiklik rahvatantsupidu", toimumispaigana selleaegne Komsomoli staadion (praegune Kalevi keskstaadion). Kaheteistkümnendal tunnil kutsuti kuulutusega Õhtulehes üles huvilisi ühinema torupilliorkestriga. Orkestrisse kogunes suur hulk vabatahtlikke, kellest valiti välja 25 tulevast torupillimeest, nende hulgas juba toona tuntuid kultuuri- ja muusikainimesi, lisaks tulevasi rahvapillimehi: Rein Aedma, Igor Tõnurist, Lauri Nebel, Taivo Linna, vennad Sarved, Endel Koitlepp, Alfred Nurmik jt. Muidugi ka Voldemar Süda ja Olev Roomet. Info toonastest n-ö pioneeridest on kahjuks aga veel puudulik, 25 mehest on praeguseks teada ainult 15 orkestris osalenut.

Igal orkestriliikmel on oma põnev lugu, miks mindi katsetama ja mis sellest välja tuli. Rein Aedma meenutab: "Mina sattusin sellesse orkestrisse Igor Tõnuristi õhutusel. Nimelt mängisin tollal koos temaga Uno Veenre rahvapilliansamblis "Vikerlased", Igor kannelt ja mina - akordkannelt. Mäletan, et käisime koos proovis pillimängu õppimas. Eelnevalt olime vilepilliosa (sõrmilise) koju kaasa saanud, et lood korralikult ära õppida. Proovides jagunesime algselt gruppidesse ja harjutasime õiget tehnikat ja kokkumängu. Ühtlasi selekteeris härra Roomet sikud lammastest, et lood ikka tõesti äratuntavaks saaks. Ja kõige lõpuks törtsutasime pille ka käimise ajal, mis oli väga tähtis, sest rongkäigus pidi lugu õigesti välja tulema."

Henn Sarv meenutab: "Suvi jõude, mina linnas, koolivaheaeg (ma läksin sel aastal muusikakeskkoolist Nõo kooli üle), väike suvine tööots trükikojas. Tantsupidu tulemas, mina vaba. Emaga leidsime ajalehest kuulutuse, et otsitakse huvilisi torupilliansamblisse. Ema arvas, et mine proovi-uuri. Läksingi. Koguneti uude Tompi (täna Salme kultuuripalee). Tulin koju suure kohvriga, sees torupill. Vennad nägid ja tahtsid ka. Tulid kaasa. Nii tulime juba nelja kohvriga koju. Ja siis käisime nõnna. Mina (15), vend Ain (22), vend Priit (24 saamas) ja vend Jaan (30)."

Tantsupeo proovid kulgesid meeleolukalt, ent oli selge, et 26 torupilli ei kõla siiski kokku nii, nagu nad kõlasid orkestrijuhi kujutluses. Kaks rahvapillilugu torupillidele ja roopillile, mille valis välja Roomet, nendele telliti seaded heliloojalt Ants Sõber. Lood lindistati ette toonase ringhäälingu stuudios ja tantsupeol kõlasid torupillid salvestuselt. Enamus torupille olid koguni "vaigistatud" hullema ärahoidmiseks, nii et kuigi rongkäigus lasti pillidel üürata, siis staadioni tribüüni ette jõudes ei tervitanud pillikoor publikut enam maheda jorinaga vaid oli olnud üsna vait.

Kriitika toonastes ajalehtedes torupillimehi kiitustega üle ei kulda, heidetakse ette salvestuste ja lavastuse mitte ühtimist – kasutati ju teises loos lisaks mõnele üksikule torupillifraasile ka ksülofone, roopilli jms. Sellegipoolest saatis torupilliorkestri ülesastumist tohutu menu, see oli midagi täiesti enneolematut. Orkester ristiti "Torupilli-Jusside" orkestriks ning see omapärane vaatepilt, koos mänguga, nakatas torupillipisikuga kogu ülejäänud eluks mitte ainult paljusid orkestri liikmeid, vaid sellest sai sentsatsiooniline taasärkamine eesti torupilliloos, millest võttis tuld ka orkestris osalenud Alfred Nurmik, valmistades mõned uued täiustatud pillid ja muidugi elav legend Ants Taul, tulevane torupillimeister Riidajalt. Taulide-Antsu ja tema poja Andruse pille mängivad tänaseks pea 99 protsenti kõigist praegustest eesti torupillimängijatest. Antsu esimene täiustatud torupill valmis vaid kaks aastat pärast legendaarset tantsupidu, 1972. aasta Eesti torupill oli varjusurmast välja toodud.

Mis sai Roometi ja Süda pillidest edasi? Mõned neist tehti ümber, mõnd üritati täiustada, neid pille mängisid legendaarsed rahvakunstiansamblid Leegajus, Leigarid ja Piibarid, kuniks võeti kasutusele uued ja täiuslikumad Ants Tauli pillid. Paljud tantsupeo torupillid kadusid aga orbiidilt, need saadeti tolmuma rahvamajadesse, muusikakoolidesse. Mõned rändasid laia maailma, teadaolevalt isegi Texasesse. Mõnd pilli aga täiustati sujuvalt, vahetati erinevaid juppe, kuniks originaalist jäi järele ainult nende parim osa ehk pilli kast.

Olev Roomet, eesti torupilli elulepuhuja, lahkus meie hulgast 23. märtsil 1987. aastal. Roometi esimene, Torupilli-Peetri valmistatud pill, on siiani alles erakogus.