Loomingulisus on suremas. Või noh, arvestades uusi võimsaid AI-sid, mis genereerivad konkursse võitvat kunsti ja kirjutavad vaevata ülikooli tasemel esseesid, siis pole lõpp enam kaugel. Filmimaailma pole need arengud veel jõudnud, kuid ega seegi kaugel pole. "Kaheksa mäge" tundub küll nagu AI genereeritud hea Euroopa draama. Kaunid kaadrid Alpidest, keerulised isa-poja suhted, läbiv melanhoolsus, ruudukujuline kaader, nagu viimasel ajal popp on; jutustaja, kes filosofeerib elu mõtte üle; kirjanikust peategelane. Selline võrdlus võib ehk mõjuda solvavalt stsenaristidele, kes ilmselt on kirjutanud loosse palju isiklikke kogemusi, aga ma ei mõtle seda sugugi halvustavalt. Need elemendid pole halvad, lihtsalt küsimus on, milline tervik neist moodustub?

Suur osa filmi emotsionaalsest mõjukusest tuleneb Bruno ja Pietro omavahelisest suhtest. See on värskendav lugu tugevast platoonilisest suhtest, mis kõigub peaaegu erootilise sideme piirimail, sarnaselt Gilgameshile ja Enkidule. Film kujutab Pietro vaatenurka ja on huvitav kogeda sõprust ühe inimese perspektiivist. Pietro tundub Brunost aeg-ajalt vaimustatud ja lausa jumaldab teda, samas kui viimane mõjub kinnise ja stoilise mägede mehena, nii et tema tunded jäävad meile mõistatuseks. Kahjuks on selles loos mitmeid kohti, kus nende suhe tundub sunnitud ja jääb ebaselgeks, kas see on tahtlik kujutusviis lahku kasvavatest sõpradest, kes teineteist sageli ei kohta, või lihtsalt kohmakalt tehtud.

Need kaks sõpra esindavad filosoofilise dilemma kahte külge: kuidas peaks inimene oma elu elama? Kas on parem avastada kaugusi ja näha kõike, mida on võimalik näha – maailma kaheksat mäge? Või on parem pühenduda ühele mäele, õppides seda täiuslikult tundma? Huvitav mõttekoht ja tüüpilisele Euroopa draamafilmile kohaselt jääb küsimus vastuseta. Film keskendub samas mõlema lähenemise puhul pigem negatiivsetele aspektidele, nii et võib-olla ei ole kumbki tee õige.

Muide, Pietrol suhe oma isaga on keeruline…

…üksikud vilksatused sellest on mööda filmi laiali puistatud. Iga kord tundub, et asi võiks just huvitavaks minna. Selle suhte kulminatsioon, kus Pietro saab mingi näilise lõpplahenduse, on filmi parim stseen – see on vaimustav, emotsionaalselt kõnekas, imeilus. Vähemalt teoreetiliselt võiks see olla parim stseen.

Kuigi Pietro tunded oma lähedase sõbra suhtes on enam kui selged, jäävad tema probleemid isaga vaatajale suuresti teadmata. Nende vahel tekkiv lõhe on ootamatu ja seletamatu ja see õõnestab lõpu mõjusust. Filmile oleks kasuks tulnud, kui see oleks olnud kas pool tundi pikem – ja kolmetunnine pikkus oleks veelgi enam kinnistanud seda kui euroopalikku filmi musternäidist – või siis vastupidi pool tundi lühem.

Kui analüüsida filmi element elemendi haaval, siis on väga vähe, mida sellele ette heita. Isegi lapsnäitlejad, kes mängivad 12-aastast Brunot ja Pietrot filmi esimese veerandi jooksul, on suurepärased (haruldane juhtum, kus ma oleksin soovinud lastele rohkem ekraaniaega!). Kõik on justkui hästi või isegi suurepäraselt tehtud – kaadrid Alpidest lummavad ja kohe kutsuvad matkama. Ei ole midagi, mis oleks otseselt halb...

Aga ometi, filmi lõppedes jäi mul puudu emotsionaalsest resonantsist, teemaliinid lihtsalt ei moodusta rahuldavat tervikut. Ja sellise intiimse, isikliku loo puhul on see ülimalt oluline.