"Menüü" ("The Menu")
Režissöör: Mark Mylod

Eks Eestiski on juba aastaid olnud restorane, mis oma ebanormaalse elitaarsuse, tõusiklikkuse ja toksilisusega tõrjuvad mugavalt eemale suurema osa publikust ning ootavad enda juurde vaid rikkaid, ilusaid ja kuulsaid, kuid tegelikult on see turg meil alles lapsekingades. Nüüd, mil siia on jõudnud ka esimesed Michelini tähed, läheb ilmselt tõeline tulevärk alles lahti: varsti serveeritakse ka meil klaaskupli all 1000 euro eest mägrapeeru ja gurmaanid kukuvad kõik vaimustusest pikali.

Muidugi, selline vaade tipprestoranide maailma on utreeritud, kuid sama teeb ka Mark Mylodi värske linateos "Menüü": režissöör keerab kõik nupud põhja ning näitab groteskselt, kui kaugele võib üks peakokk oma menüü arendamisega minna. Seejuures segatakse kokku ka kammerdraama ja slasher'i elemendid, film ise on lõpuks aga kuskil nende vahel, defineerimatus hall-alas, mis ei allugi ühelegi konkreetsele žanrimääratlusele. Äkki kulinaarne õuduskomöödia?

12 eriti rikast, eriti ilusat ja eriti kuulsat gurmaani (või ka pseudogurmaani ja lihtsalt tõusikut) viiakse väiksele saarele, kus asub üks maailma parimaid restorane. Eksklusiivne õhtusöök võtab aga üsna pea ootamatu pöörde ning kõik osalejad mõistavad, et ilma leivata leivataldrik ei ole ainus asi, millega neid ninapidi veetakse. "Menüü" on pööraselt ambitsioonikas, mis on korraga nii filmi komistuskivi kui ka suurim voorus: stsenaarium on ülelaetud ja rikastatud kümnete miniteemadega, millest paljud jooksevad liiva ja neid ei arendata edasi, kuid just tänu sellele pöörasusele on filmis mõni eriti meeldejääv hetk igale vaatajale.

See individuaalse vaatajakogemus tuli PÖFF-il imeliselt välja: isiklikult irvitasin nagu nõdrameelne filmi finaali peale (kahjuks ei saa seda reeta!), saalis oli sel ajal aga vaikus. Seega Mark Mylod on loonud filmi, mis tögab mõnuga restoranitööstust ning teeb seda nii vaba käega, et kõhu saavad täis nii gurmaanid, žanrikino fännid kui ka lihtsalt need vaatajad, kes soovivad mõnusalt aega veeta.

"Menüü" jõuab detsembri alguses ka Eesti kinolevisse.

"H4Z4RD"
Režissöör: Jonas Govaerts

Kui üldjuhul võib PÖFF-i kohta öelda, et naised peavad pigem mehi kinno vedama, siis "H4Z4RD-i" puhul on vastupidi. Kui mees on pidanud taluma juba terve mäe aeglaseid draamasid, õrnu suhtelugusid ning lihtsalt puhast kunsti, siis nüüd saab ta ilma häbitundeta hinnatud filmifestivali egiidi all vaadata, kuidas belgia ossid oma tuunitud autodega mööda tänavaid kihutavad ja debiilsed kildu rebivad. Ja seda kõike PÖFF-i nime all! Ei peagi telekast uuesti "Riskikullerit" või "Kiireid ja vihaseid" vaatama, vaid saab ka teisiti.

Hinges on "H4Z4RD" tõepoolest lihtsakoeline autofilm, kus lollid pätid jagelevad teiste veel lollimate pättidega ning enamus filmist kulgeb mööda tänavaid suhteliselt seotult kihutades, kuid sinna vahele pistetud piisavalt ka eneseirooniat, et päris nõdrameelseks Govaerts oma vaatajat siiski ei pea. Üsna pea meenub Hollandi kultusfilm "New Kids Turbo", mis oma nõdrameelsusega läks kohati üle piiri, "H4Z4RD" on küll samuti täiesti napakas ja arulage, aga piisavalt tugeva atmosfääriga – vanakooli trance'ist saab küll pikaks ajaks isu täis –, et auke stsenaariumis ja lihtsalt ebaloogilisi teemaarenguid lõpuks tähele ei panegi.

Palju on neid PÖFF-i külastajaid, kes vaatavad kahe nädala jooksul meeletult hulgal ka väga veidraid filme, aga viimaseks nädalavahetuseks valivad nimme mõnusat ja kerget vaatamist, et filmipohmellist vaikselt toibuda ning lõpetada festival lõbusalt. "H4Z4RD" on suurepärane finiš kahenädalasele filmipeole, õigem oleks isegi öelda, et film ise ongi otsekui pidu, seega kui ööklubisse laaberdama ei viitsi minna, siis saate sama laksu juba kinosaalist kätte.

"H4Z4RD" linastub 26. novembril kell 19.00 Astri kinos.

"Lapsmasin"
Režissöör: Rain Rannu

Režissöör Rain Rannust ja tema produktsioonifirmast Tallifornia on lühikese ajaga saanud Eesti indie- ja žanrikino eestvedaja ning tema värske linateos "Lapsmasin" hoiab seda lippu kõrgel. Siin on korraga nii toorest amatöörkino vaimu, B-filmilikku üle võlli esteetikat ja kummardust ulmeklassikutele, kõik see on aga põimitud kokku pisut keel põses, eesmärk pole mitte teha lootusetut düstoopiat, vaid heita samal ajal ka meie praeguse aja kohta häbitult nalja. Mõistagi on tulnud seda kõike teha piiratud eelarvega, kuid vähesest on maksimum välja pigistatud.

Ei saa üle ega ümber sellest, et "Lapsmasina" võttepaik loob paratamatu silla Alex Garlandi šedöövriga "Ex Machina", kus samuti tegeleti tehnoloogiainnovatsiooniga keset ürgmetsa. Rannu film viib meid esimestel minutitel samuti "Welcome to Estonia" reklaami tasemel rabasse, kus perekond oma suvepuhkust naudib. Laps jookseb mööda laudteed, et leida kuskilt internetti ning satub pahaaimamatult Ameerika tehnikagurude peidikusse vanas punkris, kus arendatakse välja maailmamuutvat tehisintellekti. Esialgu lapsemeelne lugu võtab õige pea aga tumedama käigu ning joonistab lõpuks rasvaste joonetega välja, mida võib suuta üks ülitark AI korda saata.

Ega otseselt ei tee Rannu midagi uut ega ka ülemäära huvitavat: oleme neid samu motiive näinud varem kümnetes filmides, kuid "Lapsmasina" muudab huvitavaks just loosse kirjutatud dissonants: lastesõbralikku linateose varjus aetakse tegelikult tumedaid teemasid, mis sobiksid vabalt ka täisverelisse õudusfilmi. Lõpptulemus jääb kahevahele ega suuda päriselt oma eesmärke saavutada, kuid väikese žanrieksperimendina on see põhev sellele vaatamata.

Küll aga on raske mõista, miks pidid punkris peitma end Ameerika IT-gurud, eriti arvestades, et neid kehastavad muuhulgas Priit Pius ja Johann Urb. Toores inglise keel riivab liialt kõrva ning muudab nende tegevuse pigem koomiliseks ka hetkedel, kui tehakse suurimat võimalikku kurja.

"Lapsmasin" linastub 26. novembril kell 15.00 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.

"Teekond emaga" ("Á Ferð með Mömmu")
Režissöör: Hilmar Oddson

Islandlased ikka oskavad! Ei ole vist ühtki teist rahvast, kellel oleks nii tugev kollektiivne mälu ja tugev minapilt, et iga muusikapala ja film, mis sealt maailma paisatakse, esindab justkui osakest terviknarratiivist, suurest Islandi loost, justkui eeposest, mis algas kunagi kurat-teab-millal ja ei lõpe enne, kui viimane islandlane on siit ilmast lahkunud. "Teekond emale" sobib sinna ritta imeliselt: siin on tumedamast tumedat huumorit, lagedaid poeetilisi maastikke ning kummalisi introvertseid tüüpe. Islandi kvintessents.

Lugu on samuti nii islandlik kui vähegi saab: poeg täidab oma meie seast lahkunud ema viimase soovi ning matab ta teise saare otsa maha. Ainus häda on selles, et kuidagi tuleb sinna ka kohale jõuda, seega lükkab ta ema oma sedaani tagaistmele ning asub teele. Road movie koos laibaga ei ole aga hetkekski tume, vaid ootamatult eluterve ja koomiline: üsna pea hakkab poeg oma emaga rääkima – ema muidugi räägib vastu ka! – ning arutatakse läbi kõik asjad, mis elu ajal jäid ütlemata. Muidugi puututakse teekonnal kokku ka eri inimestega, kellest keegi ei saa aru, et autos veetakse laipa. Võinoh, üks saab, aga ta ei oska sõnagi islandi keelt, seega suuremat abi pole temastki.

"Teekond emaga" on õpikunäide, kuidas keerulised teemad nagu surm ja lein asetada absurdikomöödia konteksti ja tuua need seeläbi ka vaatajale salamahti lähemale. Vähem oluline pole seegi, et filmi kaastootja on Eesti: osa tehnilisest meeskonnast moodustasid eestlased, samuti kirjutas filmile muusika Tõnu Kõrvits.

Kui üldse midagi filmile ette heita, siis võinuks stsenaariumit pisut toimetada ning rõhuasetused paremini paika seada: filmi viimase kolmandiku sürrealistlikud segmendid tunduvad ülejäänud linateose kõrval ebavajalikud ning sobimatud, pigem võinuks jätkata teekonnafilmi ideed kuni lõpuni. Ent asi võib ka olla lihtsalt selles, et ma ei peast piisavalt islandlane...

"Teekond emaga" linastub 26. novembril kell 15.00 kinos Artis.

"Kaheksa mäge" ("Le otto montagne")
Režissöörid: Felix Van Groeningen ja Charlotte Vandermeersch 

Tundub, et 2022. aasta hinnatumad Euroopa filmid lähevadki paljuski kulgemise teed: "Korsaaž" hõljub Austria paleede ja losside kõledates saalides, "Alcarras" naudib Hispaania kuuma suve rammestust ning "Kaheksa mäge" viib vaataja kahe ja poole tunnisele rännakule Itaalia mägede vahele. Iga vaataja veregrupiga selline lähenemine kindlasti ei sobi, kärsitumate kinokülastajate kannatus pannakse viimse piirini proovile ja usun, et on ka murdujaid, kes lasevad silma looja või põgenevad lihtsalt saalist.

Nende hulgast on "Kaheksa mäge" isegi pikka kestust arvesse võttes kõige vaatajasõbralikum: lahti rullub ühe väikese inimese elukaar kurbuste ja rõõmudega, tõusude ja langustega ning lõpuks isegi tõdemusega, et kuigi pikad aastad on mööda läinud ning maailma on ring peale tehtud, on elu tuksuv kese olnud alati koduvärava taga. Tegijad suudavad viisakalt ekraniseerida Paolo Cognetti romaani, kuid kaotavad ära osa teose maagiast. Kui raamatus muutuvad mäed kahe lapsepõlvesõbra elus omamoodi metafoorideks, siis filmis on need kogu aeg visuaalselt pildis ning muutuvad seeläbi lõpuks millekski argiseks, me ei pane neid enam tähele ega suudagi hinnata seda erilist ruumi, kus kogu tegevustik tegelikult toimub.

Aga selle loo kõige sügavam tuum – lugu sellest, kuidas tõeline sõprus peab vastu kõigile raskustele, isegi sellele, kui vahepeal kümmekond aastat omavahel sõnagi ei vahetada – on ka kinolinal veenvalt välja mängitud. Tundlikuma maitsega vaatajate jaoks muutub "Kaheksa mäge" kohati ​ehk liigagi magusaks ning muutub oma eepiliste pööretega pisut ebausutavaks, kuid tegijad on tegelikult nimme kallanud filmi üle õrna maagilise realismi glasuuriga.

Kas vaadata filmi või pigem lugeda raamatut? Noh, kui Cognetti romaan kuskilt näppu satub, siis jätke vähemalt esialgu pigem kinokülastus vahele ja lugege rahulikult soojenduseks teos läbi. Lähiajal peaks linateos ka kinolevisse tulema, seega jõutake ka hiljem minna.

"Kaheksa mäge" linastub 26. novembril kell 15.00 kinos Artis.