Kaspar Viilupi PÖFFi-päevik: vetsuhuumorist väikeste inimeste suurte eludeni
On rõõm tõdeda, et viimastel aastatel ei ole Pimedate Ööde filmifestival kunagi mööda pannud: kui vaatad ära valiku neist menufilmidest, mis aasta jooksul eri festivalidel preemiaid noppinud, siis võid olla kindel, et oled tõenäoliselt ära näinud ka enamiku Oscarite ja Kuldgloobuste võitjad. Mendesi ja Skolimowski filmidele võib näiteks ennustada suurt edu ka edaspidi.
"Valguse impeerium" ("Empire of Light")
Režissöör: Sam Mendes
Sam Mendesi värske linateos "Valguse impeerium" jälgib Briti väikelinnas asuva Empire'i kino vaikset elukäiku 1980. aastatel, kuid sellesse tasaselt-muretult kulgevasse kinomaagiasse murravad õige pea sisse ka tumedamad noodid. Esmapilgul tundub, et režissöör Sam Mendes on oma tehniliselt imekspandava ja igaks mõttes võimsa sõjaeepose "1917" juurest teinud kannapöörde ja tegeleb nüüd palju igapäevasemate ja kergemate teemadega, kuid oma identiteedilt on need filmid üllatavalt sarnased.
Sarnaselt "1917-le" uurib Mendes ka värskes filmis väikeste inimeste suuri elusid: ta lükkab pealtnäha kõrvaltegelased mikroskoobi alla ja näitab neid meile nii lähedalt, ehedalt ja ausalt, et hakkab isegi pisut ebamugav. Aga ebamugavus kaob õige pea ja sealt edasi tuleb mõistmine ja empaatia. Filmile on juba ette heidetud, et režissöör üritab tabada korraga kaht märki, kritiseerides 80ndate Briti poliitika ja ühiskonna murekohti, kuid raamib selle ikkagi kahe inimese vahelise kiindumise, armastuse ja sõpruse looga.
Ei taha selle kriitikaga kuidagi nõustuda, sest Mendes räägibki oma lugu selgelt läbi inimeste, kellel ei ole neid ümbritsevast tervikpilti. Kino on nende reaalsus, nende igapäev ja maailma keskpunkt, kõik seal ümber toimuv on teisejärguline ja hägune, neist veidi eemal. Aga kui see elu läbi klaasi sisse tungib – filmi võtmehetkel isegi sõna otseses mõttes –, siis tuleb neil šokeeriva reaalsusega silmitsi seista. Sam Mendes maalibki seeläbi liigutava pildi inimestest, keda me kohtame iga päev. Poemüüjad, bussijuhid, tänavakoristajad, postiljonid: kõigist neist me kõnnime mööda, toriseme, kui nad jäävad meile jalgu või segavad meid, kuid nende kõigi taga on lugu, mida me ei oska ka parima tahtmise korral aimata.
Kui otsite filmi kinomaagiast. mida pealkirja arvestades võiks eeldada – tegelikult sobikski eestikeelseks tõlkeks ka "Empire'i valgus" või "Empire'i helgus" –, siis peate ilmselt pettuma. See teema on filmis tõepoolest olemas, kuid pigem on kino lihtsalt hea universaalne kontekst, kuhu tegevuse sai asetada. Ennekõike on "Valguse impeerium" ikkagi lugu tavalistest inimestest, kes lähedalt vaadates tunduvad ootamatult ebatavalised ja erilised.
"Valguse impeerium" linastub 14. novembril kell 18.30 Apollo Kino Solarises ja 20. novembril kell 16.15 Apollo Kino Solarises.
"EO"
Režissöör: Jerzy Skolimowski
Vaikselt hakkab vist muutuma juba trendiks, et kõige tugevam poeetiline kino ei kõnele mitte inimeste, vaid hoopis loomade kaudu. Meenuvad kohe nii dokfilm "Gunda" kui ka trühvlisea ja Nicholas Cage'i lummav duo filmis "Pig". Poola kinolegend Jerzy Skolimowski läheb sinna samasse ritta, kuid põrsakeste asemel on tema pannud filmi peaossa hoopis eesli – pealkiri markeerib nii eelise nime kui tegelikult ka onomatopoeetilist häälitsust, tõlkepealkiri võiks olla ka "Iiah" –, kes läheb mööda maailma rändama. Ja see rändama või isegi seiklema kõige laiemas mõttes, sest "EO" on tõepoolest omalaadne road movie läbi kaasaegse Poola ühiskonna ilu ja koleduse.
Kuigi "EO" on ennekõike tugev vastulause loomade väärkohtlemisele, siis vürtsitab Skolimowski samal ajal filmi ka häbitu musta huumori ja absurdiga, mis muudab tõsiste teemade kiuste selle filmi tõeliselt haaravaks ja lustlikuks vaatamiseks. Oluline on seegi, et peaosas olev eesel ei ole mingi vaikiv tegelane, vaid ta on täisvereline protagonist oma lootuste ja unistustega, kireva sisemaailma ja julge temperamendiga. Seega pole "EO" mitte dokielementidega mängufilm, kus loom tuiab mööda võtteplatsi, vaid eeslit on antud juhul tugevalt lavastatud – vähemalt selline illusioon suudetakse vaatajale luua.
"EO" on imeline näide n-ö kõrge ja madala ühendamisest: keerulisi probleeme saab lahata ka läbi loo, mis meenutab oma sisult pigem mõnd lihtsameelset lasteraamatut, kus eesel otsustab oma vastikute omanike juures minema põgeneda ja oma elu elama hakata. Loeksin rõõmuga sellist raamatut! Või äkki olengi midagi sellist lugenud? Seetõttu meenutab "Eo" ka veidi Spike Jonze' ekraniseeringut kultuslasteraamatut "Seal, kus elavad metsakollid", mis suutis samuti lihtsuse oma jaoks tööle panna. Vahel ei ole palju vaja, piisab kõige arhailisemast ideeseemnest, millest võib kasvada meistriteos.
"EO" linastub 14. novembril kell 21.00 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.
"Täitsa pe...es" ("Ach du Scheisse!")
Režissöör: Lukas Rinker
Ja lõpetuseks üks halb film. Ei-ei, ärge saage valesti aru, halb film on antud juhul žanrinimetus, mitte kriitiline hinnang. Saksa lavastaja Lukas Rinkeri poolteist tundi kestev fekaalikomejant – mis teeb silma ette isegi Ruben Östlundi "Kurbuse kolmnurga" pooletunnisele sita- ja okseooperile – on otsast lõpuni rämpskino, mis ei üritagi kuidagi vaatajat petta ja endast liiga tõsiseltvõetavat pilti maalida.
Arhitekt Frank ärkab kummuli kukkunud välikäimlast, metallvarras läbi käe, ning kogu ülejäänud filmi üritab ta sealt kuidagi pääseda, sest iga hetk õhata seal kõrval asuv hoone. Niigi jabur film võtab iga hetk veel jaburamaid poognaid ning on lõpuks nii ebausutav ja lollakas žanrikokteil, et lihtsalt vaatad ja irvitad. Muidugi, kes näinud mõnd sarnast nn suletud keskkonna filmi – kohe meenub näiteks 2010. aastal valminud "Maetud" Ryan Reynoldsiga –, siis eks need filmid järgivad alati sama mudelit: väheste vahenditega tuleb võimalikult palju ära teha, iga mutter ja polt, mis ekraanil näha, läheb lõpuks käiku. Seega funktsionaalne kino selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Aga veel kord, tegu on tõepoolest rämpsfilmiga, seega kõik esteetilise, akadeemilise ning hariva kinokunsti himulised vaatajad peaksid kahtlemata mõne teise seansi valima. Kes aga ikkagi kohale läheb, saab näha võib-olla üht viimast näidet puhtakujulisest koroonakinost: võib kindel olla, et koroonaviiruse tippajal, kui filmivõtteid oli üsna keeruline korraldada, tuli produtsent kavalale mõttele, et rendime ühe sinise kemmergu ja pistame näitleja sinna sisse, ju sellest ikka filmi saab. Ja võta näpust, saabki!
"Täitsa pe...es" linastub 14. novembril kell 21.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 18. novembril kell 22.00 Apollo Kino Solarises.