"Püha ämblik" ("Holy Spider")
Režissöör: Ali Abassi

Kui režissöör Ali Abassi eelmine film "Piir" tekitas palju poleemikat ning šokeeris paljusid vaatajaid, siis tema värske linateos "Püha ämblik" on palju, khm, normaalsem film. Ei ole enam musitavaid trolle, vaid Abassi läheb tagasi oma juurte juurde: režissöör kasutab žanrikino vahendeid, et rääkida lahti lugu 2000. aastate alguses Iraanias tegutsenud sarimõrvarist, kes tappis kokku 16 seksitöötajat. Lugu kasutab küll trilleri ja põnevusfilmi motiive, kuid siin ei üritada maalida mingit whodunnit-müsteeriumit, vaid mõrvari ja uurijate lood jooksevad paralleelselt ning "Püha ämbliku" fookus on hoopis Iraani ühiskonna vastuoludel ja paradoksaalsusel.

Kuigi võib ju ette heita, et Ali Abassi on võtnud sedavõrd keeruka loo rääkimiseks liiga lihtsakoelise ning ehk isegi hollywoodiliku mudeli, kuid samas aitavad just need žanrimotiivid joonida alla Iraani patriarhaalse ühiskonna absurdi: juhtumit uurima hakkab ajakirjanik Rahimi peab lõpuks leppima reaalsusega, et sarimõrvari puhul pole küsimus mitte tões ega õigluses, vaid milleski hoopis kolmandas, mis on sealse maailmatunnetuse sügavamatesse kudedesse kodeeritud.

Siinkohal annab tuua aga hea võrdlus talumatu "Korsaažiga": kui keisrinna Sissi eneseleidmise lugu on edasi antud kuivalt ja kliiniliselt, siis Ali Abassi julgeb avada üht olulist seika Iraani ajaloos niiviisi, et pahaaimamatult võivad saali sattuda ka inimesed, kes tulevad enda arust vaatama lihtsalt ühe põnevat krimilugu. Küll aga ei pea need inimesed tegelikult pettuma, sest kohtudraama, triller ja autorikino on siin nii peenelt kokku põimitud, et midagi jagub kõigile. Seetõttu kannatab viimasel kolmandikul ka filmi rütm, kuid üldmuljet see liiga tugevalt ei riku.

Abassi senist filmograafiat arvestades võib uskuda, et ka oma järgmistel filmides hoiab ta alati tagataskus varuks mõnd žanrikino trikki ja nippi, millega ta teemast sõltumata oma lugusid vürtsitab. Autorikinos on selline lähenemine väga tervitatav ning teisedki lavastajad võiksid seda julgemalt kasutada.

"Püha ämblik" linastub 16. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises, 25. novembril kell 21.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 27. novembril kell 17.45 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.

"Inisherini hinged" ("Banshees of Inisherin")
Režissöör: Martin McDonagh

Režissöör, stsenarist ja näitekirjanik Martin McDonagh on endale karuteene teinud. Nii palju häid filme ei tohi järjest teha! "In Bruges" ja "Seven Psychopaths" oli tipptasemel linateosed, mis pälvisid kiitust igast suunast, kuid tema kolmas lavastajatöö "Three Billboards Outside Ebbing, Missouri" oli juba ilmeksimatu šedööver, millele on lähiaastate filmide hulgast raske vastast leida. Kuidas sa sellisest kohast edasi liigud? Vaatajate ootused on lakke keritud ning seda näitavad ka PÖFF-i linastused, mis on kõik viimse kohani välja müüdud.

Kui "Reklaamtahvlid" oli üliambitsioonikas ja suurejooneline krimikomöödia, mille mosaiikne stsenaarium pakkus põnevust ja üllatusi ka kolmandal kinokülastusel (ei mäletagi tegelikult, kas olen mõnd teist filmi nii palju kinos vaadanud), siis "Inisherini hingede" puhul keerab McDonagh heas mõttes pöördeid maha ja võtab rahulikumalt. Paljuski võime värsket linalugu nimetada isegi kammerfilmiks, sest on vaid kaks peategelast, kes enamuse ajast tuiavad mööda Iiri maalilist maastikku ning jagelevad.

Õigemini üks jageleb ja teine on vait, sest lugu on lihtne: Brendan Gleesoni kehastatud Colm otsustab ühel päeval, et ei soovi enam Colin Farrelli mängitud Padraicu parim sõber olla. Asi läheb isegi nii kaugele, et Colm ei talu enam silmaotsas Padraicu loba ning on valmis iga tühja jutuajamise eest ühe oma sõrme maha lõikama. See kõik lööb mõistagi väikelinna elu pea peale ning lahti läheb jaburtraagiline ja pisarateni naerutav maadlusmatš kahe vana sõbra vahel, mis küsib samas sügavaid küsimusi sõbrasuhte sügavama olemuse kohta.

Aga kõige olulisem küsimus: kas McDonagh jätkab oma õnnestumiste rida? Võimalik, et vastus sellele ei olegi enam nii lihtne kui tema eelmiste filmide puhul. "Inisherini hinged" ei ole kindlasti nii universaalne linateos kui "Reklaamtahvlid", siia on peidetud palju peenemat huumorit ning tegelasi, kelle puhul on viimse hetkeni keeruline otsustada, kas peaksime neile kaasa tundma või nad maha kandma. Seega pole värske McDonagh linateos tingimata mugav film, mida vaadata, sest vaatajalt peab seisma silmitsi küsimustega, millele me ilmselt vastata ei soovi.

Aga mustemast mustemat huumorit saab sealt küll süle ja seljaga ning kuigi Gleeson ja Farrell kannavad filmi oma õlgadel, siis kõige säravama rolli teema hoopis kohaliku küla lollikest kehastav Barry Keoghan, kes mängib enneolematu lusti ja energiaga. Võimalik, et kõik vaatajad ei suudagi harjuda loo teatraalsusega – esialgu pidigi McDonagh sellest materjalist vormistama näidendi –, ent kui suudate režissööri nägemusega kaasa minna, on tegemist kindlasti aasta ühe olulisema ja meeldejäävama filmiga.

"Inisherini hinged" linastub 16. novembril kell 20.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas, 20. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises ja 26. novembril kell 19.00 Lõunakeskuse Apollo Kinos.

"Fabelmanid" ("The Fabelmans")
Režissöör: Steven Spielberg

Kui vaadata Steven Spielbergi viimase kümne aasta filmograafiat, siis ega sealt midagi liiga säravat vastu ei vaata: on neid, kes tahavad kangesti tema "West Side Story't" kiita ja ega "The Postil", "Spioonide sillal" ja "Lincolnil" otseselt midagi pole, aga tema karjääri alguse aegumatute hittide vastu need ei saa. Seega istusin saalis maha kerge ootusärevusega, aga samas mitte liiga suurte lootustega, seda suurem oli aga üllatus: "Fabelmanid" on tõesti nii hea, et läheb vabalt samasse ritta filmidega "Jurassic Park", "Raiders of the Lost Ark" ja "Kolmanda astme lähikontakt".

Ärge nüüd saage valesti aru: kõik eelpool mainitud tippteosed on žanrikino, kuid "Fabelmanid" on lihtsalt soe, südamlik ja alates esimestest minutitest jäägitult lummav draama. Ühelt poolt lihtne ja isegi naiivne lugu Spielbergi perekonnast, nende suurtest muredest ja kohati veel suurematest rõõmudest, kuid teisalt on see lihtsalt meistriklass loojutustuses, sama materjali võiks vabalt anda välja romaanina ja see poleks karvavõrdki kehvem. Ei mäletagi, millal viimati end ühe filmiga nii mõnusalt tundsin, Spielberg on vaadanud mööda pateetikast, tegelased elavad ja hingavad ekraanil, ma tahaksin nende kõigiga tutvuda ja koos aega veeta. Unustasin end saalis lõpuks täiesti selle filmi rüppe, rõkkasin, kui neil läks hästi ja vajusin tujust ära, kui läks kehvasti.

Äkki jagame Oscareid ka? Oleksin vabalt valmis veidi raha panema selle alla, et "Fabelmanid" läheb tuleva aasta alguses koju parima filmi kuldmehikesega. Noh muidugi, oluline roll on ka filmiakadeemia nostalgianäljal ja kalduvusel tunnustada nn filminduse kuldaegu meenutavaid lugusid, kuid teisalt on see ka kõige universaalsemas mõttes hea film. Suurepärased näitlejatööd, kellest enamik teevad oma esimese suurema rolli – filmi täht on küll Michelle Williams, kelle jaoks on see ilmselt karjääri tipphetk – ning erakordselt mitmetahulised karakterid loovad pinnase selleks, et film ei lase lihtsalt enam lahti. Bussiga koju sõites hakkas isegi pisut kahju, et ei saa enam nende inimesega koos olla.

See jutt on muidugi täiesti jabur ja totakas, aga "Fabelmanid" on üks neist harvadest hetkedest, kui mulle meenub kinosaalis istudes, miks ma ikkagi filme nii jäägitult armastan. Ood kinole, perekondadele, esimestele armastustele, pühendumisele, iseendaks jäämisele. Imeilus, tahaks juba uuesti näha, aga ilmselt tuleb mitu head kuud oodata, et film kinolevisse jõuaks...

"Topelt Turbo"
Režissöörid: Raul Esko, Romet Esko

Viimastel nädalatel on palju räägitud Eesti filmi troostitust hetkeseisust ja tumedast tulevikust, aga Raul ja Romet Esko BFM-i lõpufilmi "Topelt Turbo" vaadates tuleb tõdeda: meil on tegijaid, keda see jutt absoluutselt ei huvita, sest nad teeksid filme ilmselt ka siis, kui poleks raha ega ka vaatajaid. Kas keegi oleks varem arvanud, et tulevad kaks noort tüüpi ja teevad Eestis täiesti tõsiseltvõetava tribuudi "Kiired ja vihased: Tokyo Driftile"? Mina ei arvanud ega uskunud ka, et võiksin midagi sellist oma ellu vajada, aga sellist plahvatuslik energiat, mis ekraanilt vastu vaatab, Eesti kinos naljalt ei kohta.

Ega tegelikult pole Eskodel midagi tingimata vaja tõestada: juba mõned aastad tagasi PÖFF Shortsil rahvusliku võistlusprogrammi võitnud lühidokumentaal "Välguga löödud" näitas, et nende põlveotsas nokitsetud magamistoakino teeb vabalt silmad ette vanade meistrite pikalt nokitsetud filmiprojektidele. Kui "Välguga löödud" murdis konventsionaalse dokfilmi piire ja mängis väga vabalt ka vormiga, siis "Topelt Turbo" puhul ütlevad Eskod kõigist reeglitest lahti. Ekraanilt vaatab vastu lust ja rõõm, nemad ei lohista koera laipa mööda pilvist randa, vaid kutsuvad hoopis Erik Orgu oma filmi kriglit sööma, Genka kodutut mängima ja Erki Lauri halenaljakat getodriftikunni kehastama. Sest miks mitte?

Muidugi, "Topelt Turbo" ei ole mingi lihvitud meistriteos, stsenaarium ei püsi kohati koos ning mõned poldid pole lõpuni kinni keeratud, aga pigem tulebki seda filmi vaadata kui omamoodi showreel'i. Eskod näitavad 25 minutiga ette kõik trikid, mida nad oskavad, ja näitavad, et millegi nii pöörasega saab ka filmikooli lõpetama. Ei teagi, kas pärast Rasmus Merivoo "Tulnukat" on keegi Eestis midagi nii hulljulgelt filmikooli lõputööks ette võtnud?

Vaadake ära, kui vähegi võimalus tekib, ja hoidke nendel tüüpidel silma peal. Kuuleme neist lähiaastatel veel palju, ma olen selles enam kui kindel.

PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi kassett linastub 16. novembril kell 17.00 kinos Artis.