"Maailmalõpu aeg" ("Armageddon Time")
Režissöör: James Gray

Eks sellest on palju räägitud, kuidas Hollywoodis nuhivad stuudio ja produtsendid, mida konkurendid lähiajal tegema hakkavad ning proovivad ise siis midagi sarnast veel paremini teha. Tänavu tundub, et on täielik lasepõlvemälestuste aasta: sinna kategooriasse lähevad otsapidi nii PÖFF-il linastunud Sam Mendesi "Valguse impeerium", Steven Spielbergi "Fabelmanid" kui ka James Gray "Maailmalõpu aeg". Küsimus ei ole mitte selles, kas nad räägivad konkreetselt lavastaja enda nooruspõlvest või mitte, vaid neid kõiki iseloomustab maagiline ning romantiseeritud nostalgiatolm, mida siis väikeste pahvakutena vaatajale näkku puhutakse.

Neist kolmest on James Gray linateos kindlasti kõige tasasem ja kulgevam: "Maailmalõpu aeg" maalib pildi 1980. aastate New Yorgist ning ühest seal elavast perekonnast, ennekõike aga 6. klassis käivast perepojast Paulist. Sarnaselt mõned aastad tagasi samuti PÖFF-il linastunud "Florida projektile" laskub režissöör oma värskes filmis lapse tasemele: nii kaameratöö kui ka loojutustus on pidevalt otsivad ning seiklevad, kogu maailm pakub Paulile üllatusi ja valed ning totakad otsused pole kunagi pahatahtlikud, vaid seotud naiivse elurõõmu ning eneseotsingutega. Küll aga ei ole "Maailmalõpu aeg" mingi romantiseeritud klantspilt, vaid Paul peab samuti seisma silmitsi suurte probleemidega alates vaesusest lõpetades rassismiga.

Filmi hoiavad käimas imelised näitlejatööd: Anthony Hopkinsi peen roll Pauli vanaisana on nii liigutav, et pea iga kord, kui ta ekraanile astub, tikub pisar silma ning ka Anne Hathaway poisi emana mängib veenvalt välja keeruka peredünaamika ning ema-poja suhte sügavamad varjundid. Omaette tegelaseks võib filmi puhul pidada ka New Yorki, mis ei ole lihtsalt toimumispaik, vaid Pauli jaoks kujutavad NYC tänavad vabadust, aga samavõrd ka ohte ja kõike võõrapärast.

Pealtnäha väike film, millel on seevastu erakordselt suur süda. Kinolevisse esialgse plaani kohaselt ei tule, seega minge vaadake PÖFF-il kiiremas korras ära.

"Maailmalõpu aeg" linastub 17. novembril kell 17.30 Apollo Kino Solarises ja 26. novembril kell 21.30 Apollo Kino Solarises.

"TikTok, Boom."
Režissöör: Shalini Kantayya

Rõõm on näha, et Just Filmi dokiprogramm hoiab juba aastaid ühiskonnal toimuvates protsessidel kätt pulsil ja igal aastal on kavas ka mõni selline linateos, mis vaatab sotsiaalmeedia säravate kardinate taha ja räägib lahti protsessid, mis Eesti meedias liiga palju kõlapinda ei saa. Hiina kõmulisest ja meeletult populaarsest platvormist TikTok räägivad paljud, kuid Shalini Kantayya läheb oma dokis palju sügavamale: teda huvitab ühest küljest kõik see, mis puudutab poliitikat ja julgeolekuohtu, kuid teisalt vaatab režissöör ka tulevikku ning püüab ennustada, kas ja kuivõrd võivad TikToki mehhanismid mõjutada noorte sotsiaalseid harjumusi.

Vormiliselt on "TikTok, Boom." küllalt klassikaline: räägivad pead on tepitud sügavamate sissevaadetega mõne tiktokkeri igapäevaellu. Selline formaat on aga igati filmi teenistuses, sest sisu, mida pooleteise tunniga lahti räägitakse, on meeletult palju. Võimalik, et isegi pisut liiga palju: poliitiline turmtuli, millele pühendatakse filmi viimane kolmandik, hakkab lõhkuma filmi kõige põnevamat ehk psühholoogiale ja noorte käitumisharjumustele suunatud poolt. Liialt Vikipeedia ümberjutustamiseks film kordagi ei muutu, kuid kohati jääb küll mulje, et tegija on mõnest väikesest aspektist liialt vaimustusse sattunud ning sellele siis ebaproportsionaalselt ruumi andnud.

Samal ajal suudab aga "TikTok, Boom." näha populaarses platvormis korraga nii head kui halba: niivõrd keerukate teemade puhul on lihtne muutuda apokalüptiliseks ning rääkida, et kui noored veel kaua ninapidi TikTokis istuvad, siis varsti jäävad neist alles vaid telefonizombid. Shalini Kantayya seevastu paneb kaalukausile nii üht kui teist, näidates korraga nii sõltuvusmehhanisme kui TikToki võimet anda kõnepult ka neile, kelle hääled jääksid ühiskonna muidu tahaplaanile.

Seega maalitakse filmiga küllalt rikkalik ja ammendav pilt TikTokist, mida peaksid nägema kindlasti kõik lapsevanemad, et oma võsukesi pisut paremini mõista. Võib-olla peaksid vaatama ka lapsed? Teisalt on filmis üks ilmekas episood, kus TikToki sügavuti uuriv ja kritiseeriv isa uurib oma pojalt, miks ta kõigile probleemidele ja ohtudele vaatamata ikkagi TikToki kasutab. Ega poeg midagi eriti mõistlikku vastata ei oskagi ning pigem mõmiseb niisama tühja-tähja vastuseks. Seetõttu on üpris keeruline hinnata, mida noored vaatajad filmist kaasa võtaksid või kuidas sellele reageeriksid...

"TikTok, Boom." linastub 17. novembril kell 18 Lõunakeskuse Apollo Kinos ja 18. novembril kell 14.15 Apollo Kino Solarises.

"Sume mälestus"
Režissöör: Teresa Juksaar

Laiema üldsuse jaoks on möödunud aastal BFM-i lõpetanud Teresa Juksaare nimi võõras, kuid tegelikult tasub talle juba mõnda aega tähelepanu pöörata: mullu võitis ta PÖFF Shortsi oma lühifilmiga "Kuningas", mis on kunstiliselt erakordselt kõrgel tasemel ning näitab, et noorel lavastajal on juba esimeste linalugudega kujunenud välja julgelt eksperimentaalne ja ekspressiivne käekiri, mida ta on oma järgmistes töödes ka julgelt edasi arendanud.

Tänavu jõuab PÖFF Shortsil vaatajate ette suisa kaks tema värsket filmi: kui "Tiiu ja Draakon" on täiesti pöörane sürreaalne davidlynchilik komöödia, siis "Sume mälestus" seevastu midagi hoopis vastupidist, kui mitte öelda, et isegi täielik vastand. Filmi tuum on üks näiliselt täiesti argine olukord: lapsepõlvesõbrad saavad kokku ja hakkavad heietama, mida kunagi sa koos tehtud. Iga koosviibimine vanade klassikaaslaste või sõbradega, keda ammu näinud pole, jõuab lõpuks ikka tolmuste mälestusteni.

Teresa Juksaart huvitab antud juhul aga rohkem mäletamise subjektiivsus. "Sume mälestus" kasutab trilleri formaati, näidates, kuidas ühest ja samast situatsioonist on igal sõbral erinev mälestus. Või oleks õigem öelda: mälestus iseenesest on sama, kuid aastate jooksul on iseendale peas loodud valereaalsust, et tõde alla suruda. Või siis aastatega on mälestusse tekkinud lüngad, mida täidetakse meelevaldselt justkui õigena näivate vastustega. Mõneti tegeleb "Sume mälestus" seega sama teemaga, millel baseerub kogu komöödiasari "Kuidas kohtasin sinu ema": sealgi on sügavam idee alati loojutustamisel kui sellisel, mis tingimata ei pruugi tähendada faktilise tõe edasi andmist.

Suurepärane lühifilm ja kinnitust sellest, et Teresa Juksaart ootab Eesti filmimaastikul ees helge tulevik.

"Sume mälestus" linastub PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi kassetis 17. novembril kell 18.45 kinos Artis.