"Alcarras"
Režissöör: Carla Simón

Tänavuse Berliini filmifestivali võitnud "Alcarras" meelitab meie sügistalves vägisi enda ligi: kaadrid Kataloonia lummavatest maastikutest ja imekaunist suvest sunnivad korraks siit krõbedast külmast päikese kätte peesitama. Kurb on aga see, et ega "Alcarras" vaatajale liiga palju tegelikult ei pakugi. Režissöör Carla Simon loob omamoodi kirkavärvilise suveunelma, kus kümned tegelased ringi silkavad ja üritavad oma probleemide pundart kuidagi lahti harutada, kuid see kõik jääb skemaatiliseks, tegelased üheplaanilisteks ning karikatuurseteks ja tervik voolab filmi lõpuks lihtsalt lootusetult laiali.

Kui meie viimaste aastate üks olulisemaid filme on "Mandariinid", siis võiks Simoni filmi nimi vabalt olla ka "Virsikud", sest kogu loo tuum on tõepoolest virsikukasvandus, millest perekond Sole hakkab ilma jääma. Vaataja ees rullubki lahti omamoodi uue ja vana maailma kokkupõrge, kus mitmendat põlve põllumajandusega tegelenud perekond vaatama sõna otseses mõttes seda, kuidas päikesepaneelid murravad nende puid maha. Need probleemid tekitavad lõhesid ka perekonna sees, mistõttu laguneb kiirelt laiali kogu nende eluolu.

Huvitaval kombel ei muutu "Alcarras" siiski hetkekski kuidagi tumedaks või lootusetuks, lugu jutustatakse tihti just läbi laste silmade, kellel pole nendest muredest sooja ega külma ning kes igatsevad väga võimalust mängida teiste lastega, kuigi vanemad on tegelikult omavahel riius. Just see laste dimensioon aitab veidi rehabiliteerida suurema fookuseta ja toimetamata stsenaariumit, mis ei hoia vaatajat küljes ega suuda lõpuks ka oma sügavamat sõnumit eriti veenvalt välja mängida.

Kui soovite mõrumagusalt meenutada möödunud suve ja Egiptusesse reisile ei raatsi minna, siis võite koos "Alcarrasega" veidi kinosaalis loksuda küll. Kriitilisem publik võib aga targu midagi muud valida.

"Alcarras" linastub 23. novembril kell 21.30 Solarise Apollo Kinos.

"Mõtlik" ("Rupintojelis")
Režissöör: Junas Trukanas

Kindlasti tänavuse PÖFF-i kõige suurem üllatus: leedukad lihtsalt tulid, lõid jalaga ukse lahti ja tegid sellise slasher'i, mis teeb enamikele USA rapperitele silmad ette. On muidugi kohane küsida, et kas me vajasime üldse üht Balti slasher'it? Ma usun, et see on vajalik meeldetuletus sellest, et laiatarbe meelelahutuskino ei kuulu ainult Hollywoodile, vaid meil on võimalik need samad mustrid ja skeemid tõsta vabalt ka siinsesse konteksti (eriti arvestades, et žanrikino ronib viimasel ajal vägisi ka Eesti metsadesse, kuna seal on hea sarimõrvarite eest põgeneda) ja uhkusega näidata, et me pole sugugi kehvemad.

Ja "Mõtlik" on tõepoolest rapper selle sõna kõige puhtamas ja klassikalisemas mõttes, kohati läheb režissöör Junas Trukanas isegi nii kaugele, et film mõjub omamoodi austusavaldusena "Halloweenile" ja "Reede 13'le". Lugu on täpselt nii lihtne ja lollakas kui nendes filmides alati: noored lähevad lõpupeole kahtlasesse vanasse hurtsikusse, kus kunagi elanud mehe kohta räägitakse müstilise ja pahelisi lugusid. Pannakse pidu ja tõmmatakse ninad täis, mille peale jookseb pimedusest välja mõrvar ja hakkab noori ükshaaval maha nottima. Eks seal on üht-teist täpsemaid detaile veel, aga need polegi lõpuks olulised, aju võib rahulikult välja lülitada ja lihtsalt arulagedat tappu ja tagaajamist nautida.

Usun, et eksootika mõttes võib filmil olla igati ka rahvusvahelist turgu: kui Hollywoodis on slasher'id tänaseks pigem varjusurma langenud, kuna reitingute tõttu ei saa verd ega mõrvu hästi näidata, siis "Mõtlik" ei hoia millegiga tagasi, kõik on täpselt nii groteskne, verine ja üle võlli nagu (heas mõttes!) kummalise žanrifännid ootavadki. Ja loodetavasti saavad filmist ka tuule tiibadesse noored Leedu näitlejad, kellest paljud teevad veenvad rollid, vaatamata sellele, et enamik neist notitakse kiirelt maha.

"Mõtlik" linastub 23. novembril kell 21.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 24. novembril kell 17.30 kinos Artis.

"Linoleum"
Režissöör: Colin West

Just Filmi kavva peidetud väike pärl, mis jäi ilmselt paljudel festivalikülastajatel märkamata, kuid film vääriks tegelikult isegi kohta Eesti kinolevis. Sarnaselt "Mõtlikule", mis vaatab nostalgiaga tagasi rapperite kuldaega, on ka "Linoleumi" tuumaks hõllandus ilusamate aegade järgi ning seda nii sisulisest kui ka visuaalses mõttes. Filmis kohtuvad John Hughesi 1980. aastate noortefilmid, kuldaja sitcom'id, indie-kino ning miks mitte ka David Lynchi pärand, need kõik pakitakse kokku vaikselt kulgevaks sürrealistlikuks rännakuks, kus ühe perekond lugu murrab lahti aegruumi raamides ning minevik, olevik ja tulevik sulavad üheks.

Eriti sümpaatne on "Linoleumi" tempo: režissöör Colin West ei hakka kuhugi kiirustama, vaid film loksub vaevu aimatavalt nagu tasasel päeval merelained. Arvestades, et linateos mängib tugevalt ka reaalsuse, unistuste, unustuste ja fantaasiate piiridega, siis viib ka see rahulik kulgemine vaataja omamoodi transsi, me hakkame sarnaselt peategelastega sobrama iseenda mälestustest ning otsima silda ka enda lapsepõlve ja tänapäeva vahel. Kuigi West räägib filmis ka konkreetset lugu, on ta jätnud kõik tegelased piisavalt abstraktseteks, et saame pisut lapsemeelses Cameronis näha vabalt ka iseenda peeglit.

Film on ka omamoodi ood lapsemeelsuse ja piiritule unistamisele: "Linoleum" näitab, et ehk on õnneliku elu saladus just selles, kui me ei ürita vägivaldselt ühiskonna normidele vastata, vaid oleme just täpselt need, kes ise olla tahame. Esmapilgul võime näida seejuures veidrad ja totakad, aga tegelikult on see napakus igati inimlik ja eluterve. Ideaalne koguperefilm, mis on ka lastele hea sissejuhatus kinokunsti juurde, kuna paotab pisut ust paljudesse eri võlumaailmadesse, kuhu filmide abil on võimalik rännata.