Kaspar Viilupi PÖFFi-päevik: "Suurt noosi" vaadates võib peaaegu tunda liisunud õlle lehka

"Suur noos" ("Hit Big") Autor/allikas: Kaader filmist

Eelviimased PÖFF-i soovitused toovad kaasa terve pinutäie tegelasi, kellega reaalses elus kunagi kohtuda ei tahaks. Võimalik, et mõne vaataja jaoks võib isegi selliste tüüpide vaatamine läbi kinolina olla liig mis liig, seega enne pileti ostmiste hinnake tõsiselt oma taluvuspiire.

"Suur noos" ("Hit Big")
Režissöör: J. P. Valkeapää

Enne Soome lavastaja J. P. Valkeapää uue filmiga "Suur noos" vaatamist peab iga vaataja endalt küsima: kas teile meeldib vaadata, kuidas umbjoobes parmud sihitult ringi kooserdavad ja lolli nalja viskavad? Kui ei meeldi, siis ajaks film teid ilmselt lootusetult närvi, sest ega ekraanilt suurt muud ei toimugi: kamp Soome joodikuid peavad Costa del Solis Soome-teemalist baari, mida tänaseks enam praktiliselt keegi ei külasta, kui mõned nokastanud turistid välja arvata, kellele pakutakse ka vaid veega pooleks õlut. Baaripidajad ise on seejuures samuti komatoosses seisundis, suudavad napilt püsti seista ning töötavadki reaalsuses vaid selleks, et igal hommikul end taas pildituks juua.

"Suur noos" ("Hit Big") Autor/allikas: Kaader filmist

Erinevalt tavalistest Eesti soost joodikutest, keda võime näha näiteks mõnel laupäeva õhtul Kolm Lõvi baaris, kus nad jorisevad karaokemasina taga mõnd 80ndate pophitti ja on lihtsalt rõvedad, siis "Suure noosi" tegelased on tõeline maa sool, destillaat kõigist kunagistest, praegustest ja tulevastest joodikutest: nad on mahlakad, naljakad ning oma rämeduses ka kuidagi veidralt süütud, seega hakkab vaataja neile isegi kaasa tundma. Ja noh, kui me naerame, siis küll nende üle, aga mitte pahatahtlikult, vaid soojalt, et küll sa oled ikka tore joodikunarts.

Kahjuks on filmi suurim probleem selles, kui Valkeapää arvates lihtsalt joodikute tuigerdamisest enam ei piisa ning sinna kõrvale lisatakse täiesti ebavajalik ning tühine krimilugu. Joodikud hakkavad taga ajama peidetud raha, mis nende baari põranda alla aastaid maetud oli, kuid selles loos peitub igasugune särts: absoluutselt ei huvita, kas nad selle raha kätte saavad või kellega seejuures kokku puutuvad. Ainus huvitav tegelane on Pääru Oja kehastatud traagiline kangelane, Eestist pärit transnaine Ninja: ta mängib tuhandekordselt üle võlli, kuid see on samuti kohati hüsteeriliselt naljakas.

Mõnus Soome eneseiroonia, kuid peate olema valmis veetma kaks tundi räpases ning seisnud õlle ja higi järgi haisevas Hispaania kuurordi allilmas. Ja võimalik, et film töötab ka omamoodi karkust propageeriva projektina, sest neid põhja käinud jorsse vaadates enam küll pitsi väga tõsta ei taha...

"Suur noos" linastub 24. novembril kell 18.15 Apollo Kino Solarises.

"Sparta"
Režissöör: Ulrich Seidl

PÖFF-i avapäevade üks enim kirgi kütnud linateoseid oli Ulrich Seidli värske linateos "Rimini", mis võlus totakate, aga oma jaburuses kuidagi südamlike ja armaste karakteritega. Vabalt võis filmi nimetada isegi süsimustaks absurdikomöödiaks, aga järjelugu "Sparta" on midagi hoopis-hoopis muud. Kui "Rimini" oli päike, siis "Sparta" on öö, mistõttu on filmi ka keeruline otseselt soovitada: vaatajad, kes kinosaali lähevad, peavad olema valmis, et Ulrich Seidl viib teid kinniseotud silmade mugavustsoonist välja ja kui silmaklapid ära võetakse, leiate end kohast, kus parimagi tahtmise juures olla ei taha. Sealt ühiskonna äärealadelt vaatajat enam minema ei juhatata, sealse reaalsusega tuleb kuidagi ise hakkama saada.

"Sparta" Autor/allikas: Kaader filmist

Mõnes mõttes algab "Sparta" täpselt samamoodi nagu "Rimini": peategelane on oma eluga ummikusse jooksnud ning otsib võimalusi, kuidas uuesti jalule saada. Selleks läheb ta aga naisest lahku ning kolib Rumeeniasse. Aga kes see mees on? Miks me teda üldse jälgima peame? Pikka aega jääbki mulje, et kõnnime ühe veidrikust introverdi sabas, kellel on probleeme sotsialiseerumisega ning ühiskonna kombestikku sobitumisega. Üsna ootamatult rebib aga Seidl kardinad eest ära ning näitab meile reaalsust: Ewald on kõige rõvedam, rämedam, ebamoraalsem ja vastikum pedofiil, keda te näinud olete.

Võite ju küsida, et miks ma reetsin selle filmi kõige olulisema võtmemomendi? Ma ei ole tegelikult kindel, kas seda peaks üldse vaatajate eest varjama, sest Seidl kõnnib sarnaselt paljude oma varasemate filmidega piiri peal ning pahaaimamatute vaatajate jaoks (noh, Ulrich Seidli nime peale võiks ikka mingi ettekujutus juba olla!) võib see olla liiga karm šokk. Üks on kindel: see, mida ekraanil näeme, ei meeldi meile, seda on kuradima raske vaadata ning tahaks läbi ekraani hüpata ja ise midagi ette võtta. Aga ei saa, peate käed rüpes seda vaatama ja vaikselt piinlema.

"Sparta" linastub 24. novembril kell 21.15 Tartu Elektriteatris.

"Karistus" ("El Castigo")
Režissöör: Matias Bize

PÖFF-i võistlusprogrammide puhul peab olema valmis üllatusteks, olgu need siis head või halvad, see sõltub paljuski konkreetsest vaatajast. Kuigi Tšiili mängufilmi "Karistus" puhul kasutatakse sisututvustuses sõnu "pinev" ja "istud tooli serval", siis potentsiaalse vaataja meelitamiseks – vaadake mind! – need töötavad väga hästi, tõde on seal aga paraku imevähe. "Karistus" on küll õrna trilleritolmuga kaetud, kuid fookus on ikkagi mujal: režissööri huvitab pigem mehe ja naine vaheline dünaamika, võimusuhted, emaks olemise ilu ja valu ning armastus selle kõige abstraktsemal ja sõnulseletamatumal kujul.

Film algab vähemasti huvitavast kohast: vaatajale avatakse uksed "Karistuse" maailma täpselt hetk pärast seda, kui on toimunud kogu tegevustikku käivitav sündmus. Vanemad saavad autosõidul naise vanemate juurde oma lollusi tegeva lapse peale pahaseks, mispeale jätavad nad ta üksinda metsa ning sõidavad minema. Vaatajale seda sündmust ennast ei näidata, näeme vaid selgelt endast väljas ema autoga sõitmas. Mehe mahitusel keeratakse mõni minut hiljem ots ring ja minnakse poega otsima.

"Karistus" ("El Castigo") Autor/allikas: Kaader filmist

Selles kirjelduses on kirge ja särtsu, kuid paraku mitte täispika filmi jagu: tehniliselt on tegemist ka nn ühe võtte filmiga, mis tõmbab aga "Karistuse" tempo veel täielikult miinimumini. Vaataja uitab koos peategelastega mööda metsa, umbes iga viie minuti tagant kuuleme ka mõne sügavama dialoogi, ülejäänud aja loksutakse lihtsalt üksikute fraaside ja tühiste lausekeste pinnalt.

Filmi algus- ja lõpp-punkti vahele jääb kahjuks minimaalset arengut, me võime ju asetada end ise tegelaste kingadesse ja ehk ongi filmitegija andnud vaatajale ruumi oma mõteteks, kuid see tühi ruum lõhub lõpuks ka filmi enda laiali. Umbes 20-minutilise lühiloona oleks see sama lugu imeliselt töötanud, võinuks kasutada ka samu võtteid ning pöördeid, lihtsalt mitte ükski element selle filmi juures ei põhjenda ära, miks peame seda kõike neli korda kauem vaatama.

"Karistus" linastub 24. novembril kell 19.45 kinos Artis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: