"Tehing" ("The Fence")
Režissöör: William Stone

Võib öelda, et Just Filmil linastunud "Tehing" on kõigile noortele vaatajatele omamoodi sissejuhatus briti krimikomöödiate rikkalikku ja eriilmelisse maailma. Režissöör William Stone teeb filmiga omamoodi tänukummarduse Guy Ritchiele ja tema pärandile, kuid lahjendab oma filmi teismeliste tasemele. Muidugi, rämedust ja põhjendamatut vägivalda on ka "Tehingus", kuid teemad ning probleemid on tugevalt seotud noorte üleskasvamise ja eluoluga.

Ühelt poolt joonistub seeläbi välja igati ajastutruu pilt 1980. aastate Bristolist – mida aitab toetada ka üllatavalt obskuurne heliriba –, teisalt on noortepärasusega lihvitud maha filmi teravamad nurgad ning seetõttu kannatab ka usutavus. Stsenaarium jääb nii umbes poole filmi peal toppama, tegelased ei oskagi justkui midagi enam ette võtta, või kui ka oskavad, siis on vaatajal sellest lihtsalt täiesti ükspuha. Karakteritest on elu välja kirjutatud, nad on lihtsalt malenupud, mida loo jaoks vajalikus suunas liigutatakse.

Samas tuleb ikkagi mõista, et tegu on noore lavastaja William Stone'i debüütfilmiga ning selles valguses väärib "Tehingu" ambitsioonikus isegi tunnustamist. Sarnaselt "Lock, Stock and Two Smoking Barrelsile" on Stone püüdnud lahti joonistada tegelaste ja lõikuvate teemaliinide rägastiku, kus mõned otsad lähevad kokku, aga seda vaid selleks, et kaks teist otsa läheksid lahti. Kui stsenaarium olnuks paremini läbi toimetatud ja loo fookus paremini paigas, võinuks sellest saada ühe viimase aja meeldejäävaima briti krimka. Praegu jääb lõpptulemus siiski pisut lahjaks.

Aga kõigile neile, kellele meeldib vaadata, kuidas briti pätid (ja ka tulevased, alles esimesi samme tegevad pätid!) tuusavad ja lõputute jaburustega tegelevad, siis on "Tehing" just õige film.

"Tehing" linastub 22. novembril kell 16.30 Tartu Elektriteatris.

"Poeg" ("The Son")
Režissöör: Florian Zeller

Meetod, kuidas Florian Zeller filme teeb, on mõnes mõttes ökonoomsuse ja funktsionaalsuse meistriklass. Kui oled kunagi kirjutanud näidendi, siis miks mitte seda ka hiljem ise suurtel kinoekraanidel lavastada? Lisaks annab see Zellerile võimaluse oma lugusid avaramaks, tihedamaks ning veel universaalsemaks kirjutada, "Poja" puhul kõnnib ta aga libedal jääl. Ajal, kui maailm otsas põleb ning võiks rääkida muredest, mis puudutavad moel või teisel kõiki meist – nagu tegi tema eelmine film, dementsusest rääkiv "Isa" –, avab "Poeg" hoopis ukse rikaste ja ilusate klanitud ning hingetusse maailma.

Esitlesin muidugi täpselt seda valearusaama, millega enamik vaataja "Pojale" lähenevad. Tõepoolest, New Yorgi luksuskorteris elava perekonna mured võivad näida esmapilgul enneolematult elukauged, kuid nagu varem mainitud küsimused näitavad, siis koorib Zeller vähehaaval sealt maha neid materjalistlikke kihte ning jõuab inimliku ürgessentsini. Perekonnasuhete puhul ei ole lõppude lõpuks vahet, kas oled tänavanurgal sente koguv kerjus või rahamägedes suplev miljardär, elu saab meid kõiki lõpuks kätte ning niidab jalust just sel hetkel, kui me seda kõige vähem ootame.

Zeller panebki vaataja meelega silmitsi oma eelarvamustega: koolist poppi tegeva ning oma vanemate soovitusi eirava perepoja tegevust oleks lihtne ratsionaliseerida ning laita, kuid "Poeg" sunnib otsima mõistmist ja kaastunnet. Mugav oleks otsida lihtsaid lahendusi, kuid filmis nähtav probleemirägastik seda võimalust ei paku.

Kuigi ka Laura Dern ja Hugh Jackman – kes kehastavad lahutatud abielupaari – mängivad oma keerukad karakterid välja veenvalt, siis filmi tõeline staar on Vanessa Kirby. Tema on jäänud mõnes mõttes nende murede hammasrataste vahele: Jackmani eelmisest abielust pärit poeg saab osaks nende igapäevaelust, kuigi poiss ei tee ise ühtki pingutust, et uute tingimustega kohaneda. Kirby silmist paistavad välja kõik allasurutud tunded, ütlemata jäänud mõtted ja kõrvale heidetud plaanid, teda vaadates tõmbab süda vaikselt krampi.

"Poeg" linastub 22. novembril Lõunakeskuse Apollo Kinos ja 25. novembril kell 18 Apollo Kino Solarises.

"Vaal" ("The Whale")
Režissöör: Darren Aronofsky

Juba enne seda, kui Darren Aronofsky "Vaalast" oli ilmunud esimene treiler ning avalikkuses ringles vaid üks foto, sai sellest filmist omamoodi müüt või ikoon. Sellest räägiti ja kõigil oli oma arvamus, mis sest, et info projekti kohta oli minimaalne. Pärast filmi nägemist tuleb tõdeda, et kuigi selline kuulujutu tasemel kumu aitas kindlasti filmi suuremale levikule kaasa, ei vasta see absoluutselt tõele: "Vaal" on väike kammerdraama, millel on väga suur süda, ning just sellisena peakski sellele lähenema. Vaataja surutakse kaheks tunniks peategelase, 300 kilo kaaluva kirjandusõpetaja Charliega ühte väiksesse korterisse. Ega seal midagi pöördelist ei toimugi, näeme lihtsalt üht nädalat tema elus, mis koosneb suuresti söömisest, magamisest ja kirjanduse veebikursuste andmisest.

Samas ei taha Aronofsky, et saalis istujal tingimata liiga mugav oleks: korter peabki mõjuma kui metafoorne vangla, kust Charlie tegelikult kinni ei ole, vaid ta lihtsalt ise ei soovigi sealt oma välimuse tõttu lahkuda. Pigem on Charlie tõeline vangla hoopis tema keha – see idee raamitakse eriti mõjuvalt "Moby Dickiga" ja ideega vaalapüügist. Aga režissöör ei taha väita, et Charlie on vaal, sest hing ja keha on tema filmis selgelt kaks eraldiseisvat üksust, seega pigem näitabki Aronofsky, kuidas Charlie hing peab pidevalt võitlust oma kehaga.

Üle ega ümber ei saa Brendan Fraseri osatäitmisest, mis on hingekriipivalt valus, pisarateni liigutav ja erakordselt nüansirohke ning täpne. Vaataja näeb ühe meeletult ülekaalulise inimese igapäevaseid probleeme niivõrd lähedalt ja ehedalt, et igaüks peab endalt küsima: kas ma pean talle kaasa tundma või teda jälestama? Sinna kõrvale tuuakse aga tema suhe tütrega (keda kehastab ülijõuliselt "Stranger Thingsist" tuttav Sadie Sink), mis on sedavõrd traagiline, et kuivade silmadega ei lahku seansilt ilmselt keegi.

Aasta üks lummavamaid kinokogemusi, mis toob loodetavasti Brendan Fraseri varjusurmast välja.

"Kõik, mis hingab" ("All That Breathes")
Režissöör: Shaunak Sen

Kuigi India režissööri Shaunak Sen'i "Kõik, mis hingab" on pälvinud nii Sundance'i kui ka Cannes'i parima dokfilmi preemiad, tuleb end vaatamise ajal korduvalt näpistada: vastasel juhul võib lihtsalt neid apokalüptilisi maastikke vaadates ununed, et vaatad reaalse elu peegeldust, mitte võtteplatsile rajatud õudusunenägusid. New Delhi, mida filmis näeme, on mattunud otsekui läbimatusse pimedusse, kuhu ei paista ühtki päikese- ega lootusekiirt. Kaks venda püüavad aga sellest pealtnäha võimatust olukorrast läbi murda, päästes saastunud elukeskkonna tõttu vigastatud kulle. See on katkematu ja igapäevane töö, mida mitte ei jää vähemaks, vaid olukorra halvenedes tuleb üha juurde.

"Kõik, mis hingab" ühendabki korraga suure ja väikese: droonikaadrid väljasurnud kiduratest maastikest seisavad kõrvuti makroplaanidega loomadest, lindudest ja putukatest, kes on selle närbuva maailmaga tahes-tahtmata kohanenud. Tahaks öelda, et nende vaikselt patseerivate lindude või askeldavate sipelgate silmist paistab muretus, kuid tegelikult võib aimata ka nende olekus närvilist ja teadmatust, kuidas elu edasi läheb. Inimesi näeb seejuures filmis üllatavalt (aga samas igati põhjendatult!) vähe: peamiselt on kaadris vigastatud kulle aitavad vennad või nende perekonnad, ülejäänud aja näeme vaid maailma, mis on inimeste poolt viimase tilgani tühjaks imetud.

Režissöör on sellest omamoodi maailmalõpust leidnud aga ka hetki, mis on tõesti ilusad ja lummavad. Näiteks kasutab ta väga kavalalt ära peegeldusi, avades veepinna või sopaloigu justkui akna paremasse maailma, kus on võimalik kogu sellest trööstist pääseda. Aga siis tuleb tuuleiil, tekitab väikesed lained ning unelmad hajuvad mõne hetkega. Sama ideed kannavad ka pikad kaadrid taevast, kust linnud tiirutavad: meile jääb mulje, justkui elaksid nad seal kõrgel kuidagi paremini ja vabamalt kui maa peal kiratsevad inimesed, kuid reaalsuses on lõputu taevalaotus nende jaoks sama halastamatu elupaik.

Kui paljud keskkonnateemalised dokfilmid lähevad liigse šokeerimise peale välja, siis "Kõik, mis hingab" juhatab vaataja pahaaimamatult maailma, millest meil ehk isegi ettekujutust polnud ning kuhu me väljaspool kinolina mitte kunagi uuesti minna ei tahaks. Saalist välja astudes võime korraks ju kergendatult hingata, aga siis meenub: miljonid inimesed elavad ikka samasugustes tingimustes ning sajad linnud langevad endiselt igapäevaselt taevast alla.

Võimas ning isegi kohustuslik vaatamine kõigile, jääb üle vaid loota, et film jõuaks ka Eesti kinolevisse.