"Lõvide vennaskond"
Režissöörid: Kaur Kokk ja Mikk Jürjens

Peagi algavale jalgpalli MM-ile on raske paremat sissejuhatust leida kui värske kodumaine dokfilm "Lõvide vennaskond". Sarnaselt Ove Mustingu mängufilmile "Kalev" ei häbene ka Kokk ja Jürjens rinna kummi ajada ja näidata: me oleme ka osavad, suured ja ägedad, vaadake meid! Muidugi, kes vähegi jalgpalliga kursis, teavad ilmselt hästi nii lugu Kalevi korvpallimeeskonna edust kui ka taasiseseisvunud Eesti jalgpallikultuurile aluse pannud Lõvide meeskonna tegudest, kuid see on ka ehk üks spordist rääkimise suurimaid probleeme. Eeldame automaatselt, et kõigil inimestel on peas terviknarratiiv meie spordikangelastest, kuid vahel peame kõik suurimaid võite meelde tuletama, alla joonima ja miks mitte ka veidi ilusamaks joonistama, et maailmas välja paista.

Selles valguses sobib "Lõvide vennaskond" kindlasti hästi ka neile vaatajatele, kellel puudub igasugune kontakt jalgpalliga, sest läheneb Lõvide jalgpallimeeskonnale puhtalt lehelt, rääkides lahti ka laiema taustaloo, kuid ei jää samas ka liialt spordiplatoole pidama, vaid leiab ka ühiskondlikku, poliitilisi ning laiemad kultuurilisi võtmepunkte, mille pinnalt Lõvide tegevust mõtestada. Spordigurusid võib ajaloo lahti jutustamine väsitada ja haigutama panna, kuid samas ei lahku nemadki tühjade pihkudega: filmil on tugev nn kroonikaväärtus, kuna intervjuud on võetud enamikelt Lõvide kunagistelt liikmetelt, kelle meenutused on värvikad ja isegi ootamatult ausad.

Muidugi võib küsida, kas "Lõvide vennaskonnal" on tugev nn filmilik väärtus, aga kas see peabki alati olema tingimata eesmärk? Kui tahate, võib seda nimetada ka hästi läbitoimetatud ja ilusa pildikeelega portreesaateks, aga lõppude lõpuks ei ole vahet, kuidas seda nimetada. "Lõvide vennaskond" on laiadele massidele suunatud dokfilm, mis joonistab ka kõige spordikaugemale vaatajale lahti olulise tüki meie ajalugu.

"Lõvide vennaskond" linastub 15. novembril kell 17.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 16. novembril kell 17.00 Apollo Kino Lõunakeskuses.

"Neidsaare hoo peal"
Režissöör: Sulev Keedus

Viimastel aastatel, kui Eesti kommertsfilm on suure hoo sisse saanud, hakkame juba vaikselt harjuma mudeliga, et filmid valmivadki aastaga, vahel vaat et kiireminigi. Režissöör Sulev Keedus aga tuletab meile meelde, et hea filmiprojekt peab tihtipeale laagerduma ja ajas ise oma kuju ja vormi leidma: tema eelmisest filmist "Mehetapja / Süütu / Vari" on möödas viis aastat ning vahepealsetel aastatel ongi orgaaniliselt Keedus jäädvustanud kaugetes maanurkades vintskelt elavad inimesi, kes ei lase end muutuvatel aegadel murda.

Kes näinud varasemaid Keeduse mängu- ja dokfilme ning kardab, et ka "Neidsaare hoo peal" on tume, eksistentsiaalne ning sümbolitest tiine, siis reaalsus on vastupidine: kuigi tröösti ja lootusetust paistab ka värskest dokist kohati välja, on kõik filmi kangelased ikkagi lootusrikkad ja oma kanguses isegi pisut karikatuursed. Kui moodsa linnaühiskonna vaates defineeritakse elurõõmu tihtipeale utoopilise valge laevana, milleni keegi meist ei jõua, siis "Neidsaare hoo peal" näitab inimesi, kes on küll oma eluga rahul. Või siis vähemalt sellega rõõmsal meelel leppinud, kohanenud, harjunud, ning on nüüd valmis viimse veretilgani seda kaitsma.

Kuigi "Neidsaare hoo peal" pole nii konkreetse fookusega kui "Varesesaare venelased", mis raamis kriipivalt valusa loo ühe pisikese, kuid paljude inimeste jaoks olulise maailmast lõpust, annab värske dokfilm vaatajale hoopis vabamad käed. Me kõik teame selliseid inimesi, kes elavad kaugel Eesti paigus, milles elamist enamik meist enam võimaluks ei peaks. Aga vot inimesed elavad seal! Mõned on kangemad ja vägevamad kui teised ning see on midagi, mida tasub meeles pidada. Seega Keedus annab igale vaatajale väikese empaatiaharjutuse ning enamus filmist kulubki selleks, et iseendas teatud küsimustele vastuseid leida.

Pisike, aga suure südame ja tugeva üldistusjõuga kodumaine dokipärl. Ja nagu režissöör ise ütles: võimalik, et selle filmi tõeline väärtus tuleb välja alles 10-20 aasta pärast...

"Neidsaare hoo peal" linastub 15. novembril kell 18.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 16. novembril kell 18.00 Tartu Elektriteatris.

"Korsaaž" ("Corsage")
Režissöör: Marie Kreutzer

Kui elad ja hingad igapäevaselt Hollywoodi kommertstoodangu kõrvalt ka kõige veidramat ja obskuurset arthouse'i, siis kipud unustama, miks paljud vaatajaid seda osa kinost pelgavad ja isegi jälestavad. Tänavu parima Euroopa filmi auhinnale nomineeritud "Korsaaž" on aga just selline linateos, mis rebib kiirema montaaži, tihedate stsenaariumite ja kõige laiemas mõttes tõhusamate filmidega harjunud vaatajal julmalt vaiba jalge alt ja ei tee kahetunnise kestuse jooksul ka hetkekski allahindlust. Austria keisrinna Sissist, kellest on tehtud lugematu arv sarju, filme ja dokke, räägitakse antud juhul otsekui muuseumieksponaadist või loomaaialoomast: vaatame teda kuskilt eemalt ning metsikus ja elu on temast välja pigistatud, alles on jäänud vaid taltsas kest.

Paljuski sõidab film karidele juba esimeste minutitega: vaatajat ei juhatata absoluutselt sellesse maailma sisse, vaid eeldatakse kohe, et iga saalis istuja on lugenud enne läbi sünopsise ja on oma peas oleval Sissi-ajajoonel – saate irooniast aru küll, kui paljudel meist on tegelikult temast piisavad teadmised?! – pannud nööpnõela täpselt õigesse punkti, et sündmuste järgnevusest ja ajaloolisest kontekstist aru saada. Seega suhtub Marie Kreutzer koheselt vaatajasse kõrgilt ega tahagi teda oma filmi juurde lasta. "Korsaaž" on seega halvim võimalik näide tõusiklikust Euroopa kinost, mis on valmis ohverdama vaatajasõbralikkuse ja arusaadavuse pseudosügavuse nimel.

Aga võib-olla on probleem hoopis minus ning ainult ei suuda lihtsalt leppida antiparoodiaga kostüümidraamast elik filmiga, mis võtab kõik kostüümidraamadele omased klišeed ning korrutab need halvas mõttes kümnega? Ma kahtlen selles. Kõige hullem ongi tegelikult see, et kui lohaka loojutustuse ja surmigava stsenaariumi võiks mingitel tingimustel andeks anda, siis "Korsaaž" ei ole ka visuaalselt vaatemänguline ega huvitav, vaid ka pilt on steriiline ja kummaliselt mittemidagiütlev ning kogu tervik venib nagu reedeõhtused ummikud Tallinna peamagistraalidel.

Kui tahate head kostüümidraamat vaadata, siis unustage "Korsaaž" ja vaadake parem Yorgos Lanthimose "The Favourite" uuesti üle...

"Korsaaž" linastub 15. novembril kell 20.30 Tartus Athena keskuses ja 17. novembril kell 20.00 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.