"Minu naaber Adolf" ("My Neighbor Adolf")
Režissöör: Leon Prudovsky

Filmifestivali avafilmid on alati vastuoluline ja keeruline küsimus: need peavad ühelt poolt panema võimsa avapaugu kogu festivalile, aga teisalt ei tohiks olla tegu ka millegi liiga sügava, keeruka või uinutavaga, kuna avagalal on alati kohal väga kirev seltskond, kellel kõigil on erinevad huvid ja taustad või puudub üleüldse suurem kokkupuude filmiga. PÖFF on aastate jooksul katsetanud erinevate asjadega, alates kammerdraamadest lõpetades "Baraka" laadsete abstraktsete dokkidega, sel korral läksid festivalikorraldajad aga publikusõbraliku jandi teed.

Lugu iseenesest on lihtne: Colombias elab eraklik holokausti üle elanud Mr. Polsky, kes on veendunud, et tema naaber on Adolf Hitler, kellega ta kohtus aastakümneid tagasi ühel malematšil. Ja ülejäänud filmi üritabki Polsky igal võimalikul moel tõestada, et Mr. Herzogi nime taha peituv müstiline naabrimees on tõepoolest füürer. Vormiliselt segunevad seal slapstick huumor, pehme meelelahutuslik krimi ja autorikinolik karakterdraama. Kui läbi sõrmede vaadata, siis vormiliselt võib leida isegi ühisosi "Mandariinidega": siingi elavad kaks vastandlike maailmavaadetega meest kõrvuti ning avastavad, et sügaval sisimas on nad küllalt sarnased.

Lihtsa reedeõhtuse meelelahutusena on "Minu naaber Adolf" omal kohal, kuid režissöör Leon Prudovsky ei suuda lõpuni ära otsustada, mida ta teha tahab: lihtsalt tühise jaburdava jandi jaoks on film natuke liiga provokatiivne ja ambitsioonikas, "Mandariinide" laadse autoridraama nurga alt laguneb film aga näppude vahel laiali. Küll aga läheb kiitus Udo Kierile ja David Haymanile: meeste omavaheline dünaamika on filmi suurim voorus.

Midagi sügavat sealt ei leia – Ukrainas toimuva sõja valguses saab selline lugu lunastusest muidugi lisakihistusi juurde –, kuid huvitav näide kaasaegsest Iisraeli kinost ja nende koostööprojektidest on see kahtlemata.

"Minu naaber Adolf" linastub 11. novembril kell 18 Alexela kontserdimajas, 12. novembril kell 18.30 Tartus Athena keskuses ja 16. novembril kell 18.30 Apollo Coca-Cola Plazas.

"Matmine" ("Burial")
Režissöör: Ben Parker

Kes oleks arvanud, et ajal, mil umbes tuhande kilomeetri kaugusel käib igapäevaselt sõjategevus, saan korraga kirjutada kahest filmist, mille fooksuses on Hitler? Erinevalt Prudovsky "Minu naaber Hitlerist" on "Matmise" puhul lugu konkreetsem: Hitler on kirstus ning tema säilmed tuleb viia Moskvasse Stalinile näitamiseks Mõistagi ei lähe Vene sõdurite teekond selle kirstuga kõige libedamalt ning rahulik metsas müttamine asendub kiirelt trillerliku tagaajamisega.

Noh, iseenesest on "Matmine" täiesti kõrvaline žanrikino, mille sarnaseid on erinevaid voogedastusplatvormid otsast ääreni täis ning suuremat tähelepanu polekski sellele vaja pöörata. Näitlejatööd on algelised, lugu ülimalt skemaatiline ja ilma erilise fookuseta ning katse sulatada kokku sõja- ning õudusfilmi esteetikaid ei suuda end tõestada. Küll aga võime vist taguda uhkusest vastu rinda ja öelda: see on ju ikkagi Eesti film! Ja päriselt vale see ei ole, kuna väga suur osa filmist on üles võetud siin, samuti täidavad enamikke kõrvalosi (ja ka mõnd kandvamat rolli!) Eesti tippnäitlejad.

Filmi viimasel kolmandikul hakkasin mõtlema, et "Matmine" on omamoodi versioon mängust "Pätid ja politseinikud", kus Eesti näitlejad kehastavad suuremas osas pätte või siis vähemalt politseinike, kellel ei lähe kõige paremini. Mida ma silmas pean? Vabalt saaks "Matmise" ajal teha joomamängu, kus pitsi tuleb tõsta iga kord, kui mõni Eesti näitleja maha notitakse. Ega kaua vastu ei peaks, seda võib küll öelda...

Aga samavõid võib öelda seda, et žanrikino jaoks sobivad Eesti paksud metsad imeliselt: isegi kui sündmustik lonkas kohati vasakut ja paremat jalga korraga, siis vähemalt võttepaigad aitasid atmosfääri luua. Seega järgmisena ootan siinsetesse metsadesse Texase mootorsaemõrvareid ja muud sorti roimareid!

"Matmine" linastub 12. novembril 21.30 Apollo Coca-Cola Plazas ja 13. novembril kell 21.00 Apollo Coca-Cola Plazas.

"Naiskuninga armee" ("The Woman King")
Režissöör: Gina Prince-Bythewood

PÖFF-i avanädalavahetusel saab vist kinokülastajad jagada jämedalt pooleks: on mingi ports inimesi, kes kondavad PÖFF-il seansilt seansile, kuid väga suur osa publikust üritab kiiremas korras ära näha ka Marveli uue hitt-teose "Must panter: Wakanada igaveseks". Kui nüüd mõni suur koomiksifilmide austaja peaks sattuma seda lugema, siis ära veel kinni pane!

"Naiskuninga armee" on tegelikult suurepärane jätku- või eellugu fiktiivse Wakanda kuningriigi vägitegudele: siin ei näe me superkangelasi ega supervõimeid, aga kindlasti näeb kangelasi, kellel on võimed. Täpsemalt 19. sajandil Dahomey kuningriiki kaitsnud naisvõitlejaid, kelle tegemistesse on vaba käega ka fiktsiooni juurde lisatud, kuid Agoji oli siiski täiesti reaalselt eksisteerinud naisarmee. Ja oma skaala ja action'i poolest ei jää film ka kuidagi "Mustale pantrile" alla, seda ma võin lubada.

Või kui teistpidi vaadata: võib ka öelda, et see on justkui "Lõvikuningas" täiskasvanutele, kus näeb ilusaid Aafrika maastikke ja kuuleb eksootilisi rütme, kuid loomariigi nägelemiste ja tülide asemel näeme rivaalitsevate klannide võimuvõitlust. On kindlasti vaatajaid, kelle jaoks paistavad "Naiskuninga armee" puhul liialt välja nn Oscar-bait'i traagelniidid ja tõepoolest, ega neid väga varjata pole üritatud, kuid vähemalt ei ürita Gina Prince-Bythewood vaatajast kruustangidega pisaraid välja kiskuda, vaid pakub usutavat ja kaasahaaravat vaatemängu.

Aga kui Oscarite peale jutt läks, siis jagame veksleid ka välja: Viola Davis saab parima naispeaosa Oscari, mürki päris võtta ei julge ja pead ka anda ei tahaks, aga üsna kindel võib igatahes olla.

"Naiskuninga armee" linastub 12. novembril kell 21.00 Tartus Apollo Kino Lõunakeskuses, 13. novembril kell 18.45 Apollo Kino Solarises, 18. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises ja 19. novembril kell 19.00 Apollo Kino Jõhvis.

"Rimini"
Režissöör: Ulrich Seidl

Ei juhtu just liiga tihti, et üks režissöör jõuab PÖFF-ile korraga lausa kahe uue filmiga, aga Austria tipplavastaja Ulrich Seidl sai just sellise saavutusega hakkama: avapäevadel saab ära näha tema filmi Berliini filmifestivalil esilinastunud "Rimini", aga lähipäevil linastub ka filmi järg "Sparta". Seega Seidli fännid, kellest Eestist ei tohiks puudust olla, saavad kõhu korralikult täis! Ja oluline on märkida sedagi, et pea kümneaastase vahe järel teeb Seidl jälle mängufilme, kuigi tema puhul on see piir elu mängu ja mängu elu vahel pea olematu.

Kui asetada Seidli filmid ritta, siis tuleb tõdeda, et mõnes mõttes on ta kogu oma karjääri üht ja sama filmi lavastanud: korra ühe, korra teise nurga alt, aga teda on alati huvitanud ühiskonna äärealad, ning mitte suvalised joodikud ja heidikud, vaid ikka tõelised fruktid, maa sool, kelle sarnaseid on meie seast ilmselt palju, kuid enamik meist ei oska neid üles leida. Seidl seevastu paneb prožektorid püsti ja näitab: vaadake-vaadake, nii elavad ka inimesed, ei pea ainult viisakalt üheksast viieni töö käima ja üritama kõigile reeglitele vastata, on võimalik ka selline la dolce vita.

"Rimini" puhul on selleks fruktiks kunagine lembelaulik Richie Bravo, kelle kohta ei saa öelda isegi enam hääbuv täht: ta on ammu kustunud, kuid veel leidub üksikuid pensionäre, kes teda mäletavad. Neid meelitabki ta räämas Itaalia kuurortlinna Rimini, kus ta siis oma viimastele allesjäänud fännidele laulab ning neid igal muul moel lõbustab, khm! Ta naudib elu täiel rinnal, kuid seda hetkeni, mil ootamatult ilmub välja tütar, keda Bravo pole aastakümneid näinud. See sunnib Richie Bravot oma elukombed üle vaatama – võinoh, tegelikult on tal muidugi suhteliselt ükskõik! – ja otsima võimalusi, kuidas oma tütart majanduslikult toetada.

Tipptasemel autorikino, mis suudab nii peenelt kokku põimida tragööda ja lollaka komöödia, et lihtsalt vaatad ja imestad. Ning selle kõige keskel särab tõelise tähena Michael Thomas.

"Rimini" linastub 12. novembril kell 20.45 Apollo Kino Solarises ja 25. novembril kell 20.45 Apollo Kino Solarises.

"Yoyogi"
Režissöör: Max Golomidov

Kui eelmised neli soovitust on olnud täis action'it, Hitlereid ja muidu veidrikke, siis Eesti filmioperaator Max Golomidovi debüütfilm "Yoyogi" aitab uuesti pulsi alla tuua ja vaikselt kinosaalis mediteerida. Kuid ega selleski filmis lihtsalt tuima ilutsemist ei näe: Golomidov on viie aasta jooksul jälginud Japaanis Yoyogi pargis toimuvat, kuid ta ei otsi sealt pargist mitte tühipaljast ilu, kauneid lilleõisi ja looduspoeesiat, vaid teda huvitab park kui sotsiaalne keskkond, kuhu inimesed ümbritseva maailma eest põgenevad. Või siis vastupidi: park võib olla nende inimese jaoks hoopis omamoodi aken maailma.

Golomidov ei otsi filmis otseselt vastuseid küsimustele ning tegelikult ei esita ta isegi küsimusi: "Yoyogi" koosneb hulgast vinjettidest, mis kestavad mõnekümnest sekundist kuni minutini, ning nende tähendusruum sõltub väga palju ka konkreetsest vaatajast. Me näeme pargis toimuvat kui turistid, kes kõnnivad võõras riigis ja näevad asju, mis neile tuttavad ei ole. Keegi ei seleta lahti, mida seal täpsemalt tehakse – miks näiteks mingid inimesed kummalised taidlevad ja häälitsevad –, kuid oma maailmakogemuse ja -tunnetuse pinnalt teeme sellest kõigest ikkagi järeldusi. "Yoyogi" annab selleks kõigest kõvasti ruumi, me kõik saame luua oma narratiivi, mis seal pargis päriselt toimub.

Seejuures on oluline, et kuigi sedalaadi vaatlev ning ilma selgitusteta dokfilm võib üsna kiirelt muutuda väsitavaks, siis "Yoyogi" puhul on materjal grammitäpsusega välja kaalutud ning peenelt läbi toimetatud. Ükski kaader ei ole ülearu ning omamoodi Jaapani elu mosaiik, mis sellest kõigest moodustub, on piisavalt kirev ja ootamatu, et kas kärsitumat vaatajat küljes hoida. Usun, et viie aasta jooksul, mil Max Golomidov Yoyogi pargis seda materjali üles võttis, jäi tema kaamerasilma ette veel tunde ja tunde tegevust, ekraanile on jõudnud sellest tõmmis või essents.

Huvitav, kas Kadriorus pargis saaks samasuguse filmi teha? Jään seda huviga ootama...

"Yoyogi" linastub 13. novembril kell 13 Kohtla-Järve kultuurimajas, 19. novembril kell 18.15 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 20. novembril kell 18.15 Tartu Elektriteatris.