"Ei teagi, kas need teemad köidavad või see on lihtsalt üks tohutult traagiline sündmus 20. sajandi ajaloos, mille ümber on kindlasti veel propagandat ja erinevaid versioone, mis tegelikult juhtus," vastas Üksküla küsimusele, miks Hitleriga seonduvad teemad endiselt inimesi köidavad. "Kunstnikud ja filmitegijad leiavad taas üles võimaluse jutustada enda versiooni sellest sündmusest."

Tuisk arvas omalt poolt, et võib-olla on minevikust lihtsam filme teha kui olevikust. "Tegelikult me vajame ka väga filme, mis peegeldavad tänapäeva ühiskonda, kus me praegu oleme," sõnas ta. "Seda on raskem teha."

Filmis räägivad mõlemad näitlejad inglise keeles. "Loomulikult oli alguses suur hirm. Kui sa alguses teksti loed ja õpid kodus, siis sa ei taju kõiki nüansse, kuidas inimesed, kelle emakeel see on, neid mõtteid välja ütlevad," mõtiskles Üksküla rõhuasetustest ja hääldustest võõrkeeles. "Ma olen nõus Tambetiga, et huvitav on see küll."

"Me tegime tõsist ja traagilist sõjafilmi. Kogu aeg midagi verist juhtub, keegi saab noa selga ja nii edasi, aga võtteplatsil olid inimesed tohutult meeldivad," rääkis Tuisk.

"Mina ootasin ka väga Tom Feltoniga kohtumist, aga kahjuks nägin teda ainult ühes proovis paar meetrit eemalt, kui proovisime püsse lasta," tõdes Üksküla. "Meie võtted algasid just siis, kui tema omad lõppesid."

"Inglismaa režissöör ütles, kui ma temaga nüüd rääkisin, et pärast Ukraina sündmusi on suuremas osas Inglismaa inimeste silmad Venemaa koha pealt avanenud," kommenteeris Üksküla inglaste teadmisi ajaloost.