"Naised räägivad" ("Women Talking")
Režissöör: Sarah Polley

Tubateatri vormis lahendatud linateosed on alati libe jää: kui tekst ei kanna ja pildikeel on üheplaaniline, tekib vägisi küsimus, miks me peame seda kõike üldse kinolinalt vaatama ning ehk oleks õigem hoopis teatrilava. Kuigi ka suurem osa Sarah Polley mängufilmidebüüdi tegevusest toimub ühes ruumis, kus pingpongitatakse katkematut dialoogi, on valitud lahendus antud juhul siiski selgelt sisust lähtuv.

Mennooniitide kogukonna naised, keda on pikka aega julmalt seksuaalselt ära kasutatud, ongi kapseldunud ühte paika. Vaatajat ei suruta mitte lihtsalt klaustrofoobselt nende naistega ühte tuppa, vaid sellega näidatakse ka nende naiste piiratud maailmapilti, nende arusaam neid ümbritsevast maailmast piirdubki praktiliselt ühe ruumi või heal juhul nende külas asuva paari majaga. Ükski neist naistest pole kunagi näinud maailmakaarti, silmapiiri taga asuv ilmaruum on nende jaoks samavõrd müstiline paik kui Taevas.

Kõik see loob ka taustsüsteemi, millest hakkavad võrsuma "Naised räägivad" sügavamad teemad: kuidas peaksid suutma oma kogukonnast põgeneda naised, kellel puudub igasugune ettekujutust sellest, milline on maailm metsatuka taga? Kas elu ilma meesteta on võimalik, vaatamata sellele, et mehed neid peksavad, vägistavad ja alla suruvad? Polley surub noa sügavale mädahaava, mis eksisteerib igati ka Eesti ühiskonnas, ja näitab ilustamata seda valu, häbitunnet ja lootusetust, mida naised sellises olukorras tunnevad.

Pealtnäha on "Naised räägivad" lihtne linateos, mis töötaks sama hästi ka audioraamatuna, kuid võti peitub ikkagi suurepärastes näitlejates: Rooney Mara, Claire Foy, Jessie Buckley ja Ben Whishaw teevad niivõrd emotsionaalsed rollid, et vaatajana on pisaraid võimatu tagasi hoida. Ja tunnustus Sarah Polley'le, kes surus kolmekordse näitleja-Oscari laureaadi Frances McDormandi (kes on ka filki produtsent!) praktiliselt sõnatusse kõrvalossa. Julge otsus, kuid ka vähese ekraaniajaga suudab McDormand end jõuliselt tõestada.

"Naised räägivad" linastub 18. novembril kell 17.30 Lõunakeskuse Apollo Kinos ja 25. novembril kell 16.30 Apollo Kino Solarises.

"3. oktavi F"
Režissöör: Eeva Mägi

Kui paljude režissööride puhul võime ikka enam-vähem ette kujutada, millega nad järgmiseks välja tulevad, siis Eesti kõige viljakam (ja ilmselt ka andekam!) lühifilmiautor Eeva Mägi tõmbab iga uue teose vaiba vaataja jalge alt ja näitab: ha-haa, seda teda küll ei osanud oodata. Kui mullu sai näha nii tema kammerdrammat "Kolmapäev" kui ka agro-kohtudraamat "Maakohus", siis värske "3. oktavi F" on hoopis koomiline vestern ooperielementidega. Ei ole Eestis tehtud liiga palju ooperifilme ega ka vesterneid, seega kaks kärbest ühe hoobiga. Või siis üks mutantkärbes, kes üürgab aariat ja kõmmutab revolvriga samal ajal.

Vormiliselt on "3. oktavi F" küllalt sarnane "Maakohtule": Mägi sulatab erinevad žanrid kokku täiesti ükskõikselt, justkui laps lõikaks ajakirjas välja ühe kuulsuse pea, teise keha ja kolmanda jalad ning kleebiks need siis rõõmsal meelel kokku. Umbes samasugune friik on ka värske lühifilm, sest ilma igasuguse sissejuhatuseta visatakse meid kaasaegsesse Eestisse, kus mingil veidral põhjusel asub hoopis pahupidi pööratud Metsik Lääs. Miks? Misasja? Neile küsimustele ei vastata, sest tegu on ju ometigi lühifilmiga, pole aega suuremaks jutuks, vaid gaas on algusest lõpuni põhjas ning vaatajal jääb üle lihtsalt selle pöörase visiooniga kaasa minna.

Kuid kogu selle veiderdamise juures murrab Eeva Mägi tegelikult tugevalt ka klišeesid: kui vestern on klassikaliselt matšomast matšom filmižarn, siis "3. oktavi F" on vastupidi jõuline feministlik statement, kus ka kõige tugevamad mehemürakad suudab maha murda naise heledahäälne laul. Sellele eelneb aga Eesti filmiajaloo üks võimsamaid rongitagaajamisi!

Aasta naljakaim Eesti film.

"3. oktavi F" linastub PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi kassetis 18. novembril kell 20.00 kinos Artis

"Turvasõna" ("Safe Word")
Režissöör: Koji Shiraishi

Mõnel korral olen juba saanud seekordse PÖFF-i raames jagada ka hoiatusi, nii ka sel korral: kõik need, kes tunnevad piinlikust, kui mõni tegelane end ekraanilt paljaks koorib, peaksid "Turvasõna" küll kindlasti vahele jätma. Aga ma usun, et juba märksõna "roman porno" peletas nad kaugele eemale, kuigi tegelikult ei tähenda see siiski midagi pornograafilist, vaid on Jaapani vaste läänelikele erootilistele trilleritele. Kui aga filmides nagu "Basic Instint" ja "Fatal Attractions" pannakse rõhku läägele ilutsemisele, siis jaapanlased näitavad asju palju tooremalt, roosade prillide asemel näidatakse elu tagatubasid kogu oma eheduses.

Provokatiivsetele hetkedele vaatamata on "Turvasõna" tegelikult detailne sissevaade kaasaegsesse Jaapani ühiskonda. Suure jälgijaskonnaga iidol – midagi sarnast influencer'itele, kuid spetsiifilisem ja sõgedam – satub poolkogemata tööle BDSM-klubisse, kus oma varasema lauljakarjääri asemel tuleb hoopis hakata dominandiks. Seega sarnaselt erootilistele trilleritele segunevad filmis hea maitse piiril mängiv romanss ja sügavam isiklik lugu, kus peakangelasel tuleb seista silmitsi isiklike deemonitega ja teha valik, kuhu oma eluga edasi liikuda.

Visuaalselt kasutab "Turvasõna" found footage esteetikat ning mõjub seeläbi B-filmina, kuigi sisu poolest sobitub Koji Shiraishi linateos ühte ritta pigem Jaapani peenetundelise autorikinoga. See vastuolulisus ning hulljulgus ongi aga linateose suurim pluss: režissöör näitab, et ühiskonna pahesid katvatest kardinatest läbi murdmiseks ongi tihti vaja allapoole vööd huumorit, alastust ja ebausutavaid, kuid igati kaasahaaravaid sisupöördeid.

Seekordse "Öiste värinate" programmi üks põnevamaid leide, mis kaob pärast PÖFF-i kes teab kuhu ning vaevalt, et kunagi hiljem oleks üldse võimalik seda filmi näha. Seega jookske kiiremas korras kinno!

"Turvasõna" linastub 18. novembril kell 22.00 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.

"Hobune"
Režissöör: Jass Kaselaan

Seni pigem skulptorina tuntud Jass Kaselaan sai valmis on järjekorras teise animatsiooni "Hobune" ning on rõõm tõdeda, et temast kiirgab uut hingamist: kui paljude animarežissööride puhul näeme võtteid ja käekirja, mis on siinsele koolkonnale juba aastakümneid omased, siis Kaselaan tuleb otsekui puhtalt lehelt, ta kasutab tehnikaid, mis oma tooruses ja vahetuses hüppavad vaatajale otsekui näkku, tema pilt ei ole mitte kahemõõtmeline, vaid tegelased ja keskkonnad tungivad vägisi ekraanist välja.

Vaid viieminutilise kestuse juures on "Hobune" on meistriklass sellest, kui palju on võimalik lühikese ajaga ära öelda: sürreaalne sõjakriitika on täis kujundeid ja tähendusi, kuid ei mõju samal ajal hetkekski lämmatavalt. Pigem on Kaselaan jätnud sinna ruumi ka mantralikuks tammumiseks, otsekui tinistades vaataja oma šamaanienergiaga enda rüppe. Ratsionaalselt ongi seda filmi keeruline hinnata, kuna "Hobune" on pigem nägemuslik ja rõhutatult fragmentaarne, mistõttu peab vaataja lähenema filmile avatud meelega ja olema valmis tükid üles korjama ja ise pusle kokku panema.

Jass Kaselaane näitel ootaks, et teisedki Eesti hinnatud kunstnikud julgeksid katsetada ka teiste kunstiliikidega: "Hobune" on hea näide, kuidas üks autor suudab vabalt lülitada end ümber ning liikuda skulptuuri kivisse raiutud vormist millegi niivõrd plastilise ja voolava juurde. Eesti tänavuse filmiaasta üks avastamata pärle, mis vääriks palju rohkem tähelepanu.

"Hobune" linastub PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi kassetis 19. novembril kell 17.15 kinos Artis.

"Tavalised tegelased" ("The Ordinaries")
Režissöör: Sophie Linnenbaum

Kui Hollywoodis meeldib lavastajale vaadata tagasi filmitegemise kuldaega ning meenutada perioode, mil näitlejad olid ilusamad, stsenaariumid olid paremad ja lihtsalt kõik oli suurem ja ägedam, siis sakslased ei viitsi sellises nostalgiasupis sumbata. "Tavalised tegelased" on selgelt film filmitegemisest, aga režissöör Sophie Linnenbaum on võtnud korraga ette umbes tuhat klišeed, need kõik blenderis ühtlased massiks peenestanud ja siis püüdnud selle kõik kahe tunni sisse ära mahutada. Vaatajal läheb selle ülelaetuse ja segaduse peale süda kiirelt läägeks, aga kui suudate esimese iivelduse üle elada, leiab filmist ka helgemaid hetki.

"Tavalised tegelased" loob omamoodi metaversumi, kus inimesed elavadki pidevalt filmis. Ei, see pole "Truman Show", kus veidra tegevuspaiga juured olid ikkagi realistlikud ning kriitikat tehti pigem meelelahutustööstusele laiemalt, vaid Sophie Linnenbaum film toimub düstoopse paralleelmaailmas, mille inimesed on pidevalt filmitööstuse teenistuses. Andekamad ja ägedamad inimesed töötavad filmides peategelastena, pööbel täidab kõrvalosasid ning provokaatorid, skandalistid ja ka lihtsalt koledamad inimesed on filmist välja lõigatud ning elavad äärealadel.

See kirjeldus on küll filmi ülemäära keeruka reeglistiku lihtsustus, kuid laias laastus teeb "Tavalised tegelased" tõepoolest midagi sarnast nagu "Cabin in the Woods", kuid koperdab juba esimestel minutitel enda seatud piirangutesse ning jooksutab lõpuks juhtme lootusetult kokku. Õigemini, mingil hetkel lihtsalt ohkad ja loobud nii umbes paarikümne nimelise tegelase taustaloo ja arengute jälgimisest. Ma ei väida, et selles kõiges poleks potentsiaali, ent sellest materjalist pigistanud heal juhul välja väga korraliku lühifilmi: nii umbes 15 minuti jagu korjab sealt tõesti kokku pööraselt andekaid metaleida ja vormikatsetusi, kuid täispika linaloona on film liiga üheplaaniline ning pöörase sisu kohta ülemäära, khm, tavaline.

"Tavalised tegelased" linastub 20. novembril kell 17.00 Lõunakeskuse Apollo Kinos.

"Sitikas Peeter"
Režissöör: Meelis Arulepp

Eesti animavaldkond on tänaseks piisavalt mitmekülgne, et kõigile jagub midagi: on nii tõupuhast autorianimatsiooni, mille peaks näiteks on maailmas loorbereid lõikav Sander Joone "Sierra", aga samas leiab toredaid ja heas mõttes lapsemeelseid joonisfilme, mida toodab põhiliselt A-Film. Tuleval aastal valmib nende käe all ka Kivirähki lühilugudel põhinevate animafilmide kassett, PÖFF-il saab aga juba üht näidet sellest valikust näha.

"Sitikas Peeter" on lihtne lugu viiuldajast sitikast (kes minu arust küll meenutab rohkem rohutirtsu?), kes otsustab, et oma perekonnale on nüüd muusikat mängitud küll, tuleb minna loomaaeda ja suurematele massidele oma loomingut esitleda. Kui "Eesti matuse" ees linastunud "Kaka ja kevad" oli rõhutatult lapsemeelne ning ehk liigagi naiivne, siis värske lühilugu oma kaunite seepiatoonidega võlub ka suuremaid vaatajaid.

Seega ei pea pelgama: kui ka endal lapsi pole, kellega koos kinno lipsata, siis vabalt võivad ka täiskasvanud filmifännid kohale minna ning selle hea tuju plahvatusega oma väsinud meelt pisut turgutada.

Animakassett "Asjad, mis on elus olulised" linastub 20. novembril kell 12.30 Apollo Kino Solarises.