"Theo: vestlus aususega" ("Theo: Eine Konversation Mit Der Ehrlichkeit")
Režissöör: Damien Hauser

Rõõm on näha, et mullu PÖFF-i debüütfilmide võistlusprogrammis oma esimese filmiga "Pime armastus" välja tulnud Damien Hauser on festivalil tagasi. Ja veel rõõmustavam on, et režissöör austab täielikult oma juuri: kui tema debüütfilm toimus Nairobis – Hauseri juured on Keenias – ja avas sealsete noorte eluolu traagikat ja kibemagusat reaalsust, siis värske noortefilm "Theo: vestlus aususega" viib meid Šveitsi, kus Hauser on üles kasvanud. Tuleb aga tunnistada, et ta tahab samavõrd hästi nii Keenia kui ka Šveitsi noorte sügavamaid allhoovusi ning rebib häbitult kardinad eest ka teemadelt, mida enamik filmitegijaid pelgaksid.

Lühidalt öeldes on "Theo: vestlus aususega" lugu vägistamisest: 18-aastane Simi soovib väga süütust kaotada ning kogu tema elu on suunatud sellele, et leida tüdruk, kellega vahekorda astuda. Paraku kaotab ta kiirelt olukorra üle kontrolli ja kooliõde Tamara hakkab levitama kuulujuttu, et Simi vägistas teda. Hauser toob sisse ka elemente kohtudraamast, kuid ennekõike üritab ta näidata, kuidas sõnal "vägistamine" võib olla väga erinevaid tähendusi. Hauser ei ürita ka näpuga näidata ega süüdlasi otsida, vaid ta kirjutab kõik oma tegelased viimse detailini lahti ja laseb neil kõigil oma loo ära rääkida.

Eriti hakkab "Theo" särama nendel hetkedel, kui Damien Hauser julgeb vaataja mugavustsoonist välja rebida: ta jätkab kaamera liiga pikalt mõnd ebamugavat hetke jälgima ning surub sellega ka saalis istuja nurka. Ma ju ei tahaks seda olukorda vaadata, kuid silmade sulgemine oleks lihtsalt enesepettus ja reaalsuse eitamine. Seal pole tingimata ka ameerikalikke klišeesid, kus lahedad poisid materdavad alati nohikuid, vaid kõik tegelaskujud on ambivalentsed, kuskil vahealas, isegi pisut defineerimatud ehk täpselt nii, nagu ka päriselt elus on.

Elav ja hingav noortefilm, mida on väga vaja nii täiskasvanutele kui ka kooliealistele vaatajatele.

"Theo: vestlus aususega" linastub 21. novembril kell 15.15 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.

"Onpaku: kuri maja" ("Onpaku")
Režissöör: Shugo Fujii

Kui mõtleme kaasaegsele Hollywoodi õudusfilmile, siis tulevad pähe esmalt napi eelarvega šabloonsed järjelood, mis peavad oma vaatajat täielikuks idioodiks ning mängivad ikka ja jälle samadele väärtustele. Küll on kuskil majas kummitus, küll võtavad maailma üle zombid, küll on mõne sugulase sisse pugenud paha vaim. Eks neid on muidugi lõbus vaadata ja pakuvad ajule kohati teenitud puhkust, aga neid kirjeldab enamasti äärmuslik ambitsioonitus: ei üritatagi kuidagi erineda, vaid lahjendatakse oma nägemus miinimumi.

Jaapani ja Hiina õuduskinos seda probleemi õnneks ei ole. Tänavu PÖFF-il linastuv "Onpaku. Kuri maja" lööb lihtsakoeliste lääne õudukatega harjunud vaataja ilmselt juba esimeste minutitega rivist välja, paneb oma hulluse ja abstraktsusega pea ringi käima ning jooksutab lõpuks juhtme nii kokku, et vaataja ei saagi lõpuks aru, keda, mida ja miks ta üldse kartma peaks.

Küll aga on Shugo Fujii visioon suurepärane näide sellest, mida tegelikult peaks üks õudusfilm tegema: seal sulatakse kokku luupainajalikud sürreaalsed nägemused kummitusmaja ja seestumise klišeedega ning seda tehakse sellise hoo ja häbematusega, et stsenaarium lendas ilmselt juba teisel võttepäeval prügikasti ja edasi mindi intuitsioonide baasil. Õrnalt aimatav lugu räägib naisest, kes peab juhuste kokkulangemisel ööbima illegaalses onpaku's ehk rendimajas, kuid sellega ka loogiline ja järgitav narratiiv katkeb. Seal majas hakkavadki lahti rulluma värdjalikud, kõhedusttekitavad ja paranoilised õudused, mille lõpuni mõistmiseks peab seda filmi ise vaatama. Kuigi ka vaatamine ei ole õige sõna, sest pigem vaatajad kogevad "Onpaku" õuduseid.

Kindlasti ei sobi igaühele, aga kogenud õudusfilmifännid võiksid endale küll võimaluse anda.

"Onpaku. Kuri maja" linastub 21. novembril kell 20.30 Apollo Kino Coca-Cola Plazas ja 26. novembril kell 21.15 Apollo Kino Coca-Cola Plazas.

"Erik Kivisüda"
Režissöör: Ilmar Raag

Kahtlemata on Ilmar Raagi uue filmi "Erik Kivisüda" valmimine üks suur ime, sest koroonaviirus räsis selle filmi valmimist kõvasti ja ka lõpptulemus ei saanud tegelikult päris selline, nagu esialgu plaaniti. Nüüd on aga film valmis ning alustas PÖFF-il oma kodumaist kinoteed, detsembri alguses jõuab film ka kinolevisse. Küll aga vajab film ka pisikest hoiatust: pere kõige nooremaid vaatajaid ei tasu üksinda saali saata, sest filmi sügavam lugu lähedase kaotusest on väiksemate vaatajate jaoks ehk liigagi tume ning vajab pärast seanssi veidi selgitamist ja lahtirääkimist.

Raag segab filmis kokku tegelikult väga palju erinevat esteetikat: filmi esimesed minutid, kus ema, isa ning nende poeg Erik Kivisüda jõuavad vanatädi Brunhilda pärandatud majja, meenutab mõnd klassikalist Hollywoodi õudusfilmi. Hirmuäratava maja koridorides seiklemine annab alust uskuda, et õige pea hakkavad pööningulauad krigisema, tuled vilkuma ning kaugusest kostma kummituslikud huiked. Paraku on see aga vale teeots, kuhu vaataja juhitakse, sest juba mõne minuti pärast leiab vaataja end üsna ootamatult piraadilaevalt, õigemini Kahevahelmaailmast, kus tavamaailma reeglid enam ei kehti.

Ehkki "Erik Kivisüda" räägib keerulistest teemadest, tuleb ka täiskasvanud vaatajatel otsida filmi vaadates üles oma lapsemeelsus: kuigi piraadid on hirmuäratavad ja pisut müstilised, on kõik laeval toimuv ikkagi ka samavõrd totakas ja naiivne. Kõike seal toimuvat ei saagi ratsionaliseerida, see on lihtsalt pöörane rähklemine ja arutult ringi jooksmine, mille eesotsas on heas mõttes üle vindi mängiv Juhan Ulfsak. Ilma tema sõgeda rollita laguneks ilmselt film ka koost, kuid tema koos Laura Peterson-Aardamiga aitab toimuvat fookuses hoida.

Paraku on filmi suurim komistuskivi rahvusvahelisus: erinevalt "Arabella, mereröövi tütrest", mis on Eesti vaatajatele sügavale südamesse pugenud, jääb "Erik Kivisüda" kuidagi kaugeks ja elutuks, siin ei ole mitte midagi eestlaslikku, vaid see on kokteil Euroopa lastefilmist, eri kultuurid on nii ühtlaselt kokku segunenud, et üht on teisest võimatu eristada. Seetõttu ei puuduta ka film nii tugevalt ,kui oodanud oleks, tehniliselt on aga tegu meistriteosega ning kodumaisest kinost on raske filmile vastast leida.

"Kõik see ilu ja verevalamine" ("All the Beauty and the Bloodshed")
Režissöör: Laura Poitras

Mõneti on see isegi üllatav ja sümboolne, et Veneetsia filmifestivali võitis sel aastal dokumentaalfilm, ja mitte mingi võimas kunstiline eksperiment, vaid jutustav ning isegi ootamatult klassikaline "Kõik see ilu ja verevalamine". Isiklikult arvan küll, et festivalide peapreemiaid võiks anda pigem julgematele ja pöörasematele filmidele, mis aitavad nihutada filmikunsti kui sellise piire, kuid see ei tähenda, et Laura Poitrase dokfilm sõltuvust tekitava valuvaigisti OxyCotin ja kunstimetseenide perekonna Sacklerite ootamatust seosest oleks kuidagi lahja või ebavajalik, pigem isegi vastupidi.

Poitras hakkas oma lugu rääkima korraga kahest eri suunast: ühelt poolt näeme fotokunstnik Nan Gordini aktiivset vasturünnakut Sacklerite perekonnale, erinevaid meeleavaldusi ja aktsioone muuseumitest ning koosolekuid kaasvõitlejatega, kuid sellele tänapäevas toimuvale tegevuse vastanud Gordini enda elulugu, mida hakatakse rääkima narratiivselt alates lapsepõlvest. Seega avatakse kahe tunniga New Yorgi kontrakultuuri ja underground kunstiliikumise värvikirev ajalugu, kuid see raamitakse kunstimaailma traagilise pahupoolega.

Faktidega "Kõik see ilu ja verevalamine" kokku ei hoia, vaataja vajaks kohati isegi rohkem õhku ja vähest filtreerimist, sest olulisi ning kõrvalisi inimesi, kellega Nan Gordin elu jooksul kokku puutus, on kümneid ja kümneid ning asutusi, kus ta töötas, elas või pidutses, samavõrd palju. Sellest kõigest moodustub rikkalik mosaiik ning huvitav ajastupilt, ent film vääriks siiski toimetamist, kahetunnine kestus ei ole põhjendatud ning lõpuks kipub ka tähelepanu hajuma, sest mõistad, et iga detaili täpne jälgimine ei anna loole tingimata midagi juurde. Lõpptulemus on sama võimas ja liigutav, Laura Poitras on suutnud kinni püüda kõik võtmehetked ning jõudnud nende momentide emotsionaalse tuumani.

Kellel PÖFF-il film nägemata jäi, siis kuuldavasti peaks "Kõik see ilu ja verevalamine" lähiajal jõudma kinolevisse. Suurt publikuedu sellele ilmselt ennustada ei ole, suured kunstihuvilised peaksid aga kindlasti filmile võimaluse andma.