Iisraeli režissööri Ohad Milsteini dokumentaali "Suveööd" saab soovitada ka juhul, kui kogu PÖFFi kavast peaks välja valima vaid ühe filmi. Filmitegija kuueaastasest pojast Alvast tehtud ülesvõtted koolieelsel suvel on üks südamlikumaid dokumentaalfilme lõppevast lapsepõlvest. "Kas numbreid saab peatada?" küsib Alva. "Ei, see on aeg," vastab isa.

Milsteinil on õnnestunud tabada õrnarmsaid hetki, mille taga on suured küsimused. Lapsi ja vanemaid võibolla eristabki see, et lapsed julgevad küsida ja vanemad vastata. Vähem kui tunnisesse filmi mahutab Milstein ka põlvkondade teema – suhted oma isa ja vanaisaga, mis suubuvad teise maailmasõja hämaratesse aegadesse. Alva maailm on aga päikeseline ja helge, täidetud elu saladuste avastamise, juttude ja ühiste ettevõtmistega. Kooli mineva Alva üle õla heidetud pilk isale jääb aga vaatajat saatma kui nukker etteheide maailma just sellisest korralduse st. Või tegelikult, selles pilgus on palju muudki. Minge, vaadake.

Ohad Milsteini "Suveööd" linastub 24. novembril Tartus, Elektriteatris.

Amélie van Elmbti ja Maya Duverdier' "Unistavad seinad. Chelsea hotell" sobib neile, keda huvitab popkultuur, 1970.-1980. aastate New York ning toonane kunstiavangrad. Van Elmbt ja Duverdier võimaldavad siseneda legendaarsesse Chelsea hotelli Manhattanil, kus Arthur C. Clarke kirjutas "Kosmoseodüsseia", kus üürisid ühist tuba Leonard Cohen ja Janis Joplin ning kus tapeti Nancy Spungen.

19. sajandi lõpus ehitatud suursugusest hotellist on läbi käinud põlvkondade kaupa kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke, 1970.-1980. aastad olid hoone dekatentlikuks luigelauluks, kui sellest sai toonase underground'i kese. Hoone omanike vahetudes 2007. aastal algasid ümberkorraldused, vanade elanike väljatõstmine ja hotelli ümberehitamine turistide tarbeks.

"Unistavad seinad" (vaata ka "Chelsea Walls" (Ethan Hawke, 2001)) viib vaataja remondis olevasse legendaarsesse hotelli, kuhu on jäänud veel mõned endised elanikud nagu ligi 100-aastane fotokunstnik Bettina Grossman, kes käib ikka veel oma töödega maailma metropolide näitusesaalides, või endine koreograaf Merle Lister Levine, kes remondis oleva hotelli treppidel kordab oma kunagist etendust. "Unistavad seinad" on eleegiline järelehüüe ühele ajastule ja selle kujundajatele ning sealjuures ka halastamatu kriitika kultuuripärandit eirava pealiskaudse kasuahnuse pihta.

Coca Cola Plazas on veel sel reedel võimalik näha Simon Lereng Wilmonti dokumentaali "Kildudest maja". Taani-Soome-Rootsi-Ukraina ühistöös valminud film viib vaataja laste varjupaika Ida-Ukrainas. Sõda jääb tahaplaanile, sest need probleemid, mille pärast lapsed sinna satuvad, algasid juba enne sõja puhkemist ja on omased ka teistele riikidele, nende sotsiaalsele arenguastmele vaatamata.

Võttegrupil on õnnestunud pääseda lähedale mitmele varjupaika toodud lapsele ning suutnud neid panna unustama kaamera olemasolu. Laste lood ja saatused on erinevad, kuid põhimuster sama on sama, mida tõdevad filmis ka kasvatajad. Lõhenenud perekonnad enam ei ühine, alkoholisõltuvusest ei parane ja ajutisse varjupaika sattunud lapsed enam koju ei jõua. Need lood on äärmiselt kurvad ja traagilised, kandes selget sõnumit nii üksikisikule kui ka kogu ühiskonnale, otsustajate ja poliitikakujundajateni välja.

Sellest, millist elu elavad noored Venemaal, räägib Marusya Syroechkovskaya dokumentaal "Kuidas päästa surnud sõpra". Traagikast ja muserdavast reaalsusest ei pääse siingi, seda enam, et tegu on autoritaarses ühiskonnas elavate noortega. 12 aasta jooksul videokaameraga tehtud ülesvõtted on Marusya ja ta armastatu Kimi lugu üha sügavamale vajuva putini Venemaa taustal.

Syroechkovskaya ei tõmba otseseid paralleele vene ühiskonna ja isikliku armastusloo vahel, mis lõpeb katastroofiga, kuid Ukrainas toimuvat jälgides tundub nagu Venemaa sooritaks aeglast enesetappu. Kimi traagikaks kujunes ta sõltuvus narkootikumidest, kunstlikest mõnuaineist, et pääseda hetkekski muserdavast, ülejõukäivast reaalsusest. Marusya taandab end vaatlejaks, küsijaks: "Kas Venemaal saab olla kontrolli millegi muu kui süstla ja enesehävitusvahendite üle?".

Narkootikumid ja alkohol on kuritegelikust maailmast läbi imbunud võimus truktuuride vahendid valitsemaks rahvamasside üle. Marusya ja Kimi ja sajad tuhanded noored putini Venemaal on selle poliitika ohvrid. "Kuidas päästa surnud sõpra" on ainuke vene film tänavusel PÖFFil, valminud on see rahvusvahelises koostöös ja muidugi mitte Venemaal.

Marusya Syroechkovskaya "Kuidas päästa surnud sõpra" linastub veel laupäeval Coca-Cola Plazas.

PÖFFi viimane nädal on peamiselt võistlusprogrammi filmide päralt. Debüütide võistluskavast leiab seni näitlejana au ja kuulsust teeninud Neil Maskelli lavastajadebüüdi "Vilepuhuja". Maskell räägib läbi musta huumori valitsusringkondade tundlikule dokumendile ligi pääsenud IT-spetsialistist, kes oma naise ja kahe ihukaitsjaga ootavad Belgias, ühes maahotellis kohtumist mõjuka väljaande ajakirjanikuga. Ohu märke on rohkem kui üks, nende eiramine on aga žanre vahetava stsenaariumi eelduseks.

"Vilepuhuja" oleks võinud lavastada ka lühifilmina, Maskelli eesmärk on aga olnud näidata end täispika filmi tegijana ning näitlejad aitavad seda ambitsiooni ka välja kanda.

Maskelli "Vilepuhuja" linastub PÖFFi raames veel eeloleval laupäeval Coca Cola Plazas.