Aga seni, kuni PÖFF toob me kinodesse värsket maailmafilmi, on hea seda võimalust kasutada, MUBI-sse ning muudesse väärtfilmikataloogidesse ja platvormidele jõuavad neist nii mõnedki ilmselt alles aasta või paari pärast.

Iga hea ja enesest lugupidava filmifestivali juurde – mida ka PÖFF on – kuuluvad filmid filmidest, kinokunstist ja -meistritest. Tänavusel PÖFFil on võimalus näha, kui värvikas on olnud Iraani film. Mania Akbari "Kuidas sa julged soovida midagi nii lolli" näitab Iraani kino enne islamistlikku tsensuuri. Me võime vaid mõelda, milline oleks Iraani film siis, kui islamistid poleks 1980. aastatel võimu haaranud, kuid nagu PÖFF-ilgi aasta-aastalt näha, on see regioon tulvil talente, kes oskavad filmikeelde panna puudutavaid lugusid ka igasuguse tsensuuri kiuste.

Tõsi, autokraatlik võim saab osaks tegevustikust, omaette karakteriks, näota koletiseks keda-ei-saa-nimetada, kuid mille kiuste püüavad tavalised inimesed elada oma tavalist elu. Akbari nostalgiahõnguline ja arhiivil põhinev dokumentaal on ühtaegu ka lubadus või lootusekiir, et kunagi, võib-olla juba lähemas tulevikus, saab Iraanist taas normaalne, inimeste põhiõigusi austav ja arvestav riik.

Soome dokumentalisti Einari Paakkaneni "Karaokeparadiis" süüvib põhjanaabrite karaokevaimustuse põhjustesse. Kunstniku ja tema teostega võib ju alati vaielda, kuid Paakkanenil näib olevat õigus, kui ta leiab, et karaoke pakub kaamoses vaevlevatele soomlastele võimalust olla hetkeks keegi teine, keegi parem, andekam ja ilusam, olla see, kelleks sa tegelikkuses kunagi ei saa, olla oma lemmikartist. Ainuke põhjus, miks pole karaoke meil juurdunud, näib olevat läänemaise popkultuuri kehv tundmine ja nõukogude aja pärandina mentaliteeti juurdunud eneseväljendamishirm.

Paakkanen näitab, et karaokega võib tegelda vanusest sõltumata ning mõnikord võib juhtuda, et just sellise jäljendusliku eneseväljenduse kaudu leiab mõni üksik hing teise või vähemalt hetkeks mingit lootust ja lohutust. Enamgi veel, karaoke võimaldab olla omamoodi kunstnik, oma lemmiklugu endale meelepäraseks vormida, näiteks võib siia kõrval võtta kasvõi Roxy Musicu hiti "All Than This", mis sai uue elu Bill Murray esituses Sofia Coppola filmis "Lost in Translation".

Einari Paakkanen näitab samuti, kuidas mõni lugu võib saada hoopis uue kuue, pealegi on Soome vist ainuke riik, kus on karaoke-autoparandus ja kus karaokega tegeldakse saunaski. Einari Paakkaneni "Karaokeparadiis" on südamlik, humoorikas ja samas ka paratamatult nukker film üksindusest ning selle ületamisest.

Sila Kivelä ja Vesa Kuosmaneni "Kõigest loomad" näitab Soomet hoopis teise külje pealt – Kari ja Saila murravad sisse looma- ja linnukasvatustesse, jäädvustades tervele mõistusele vastuvõetamatuid tingimusi, milles tapale ning linnainimeste söögilauale mõeldud loomi ja linde kasvatatakse. Kari ja Saila on ka ühed esimestest Soome loomaõiguslastest, kes julgesid esineda avalikult, maskideta, saades muidugi kaela rea kohtukutseid looma- ja linnukasvatusega tegelevatelt ettevõtjatelt. Kari ja Saila on vaieldamatult idealistlikud maailmapäästjad, ühtaegu on see Taaveti võitlus Koljatiga, mis veel kestab, sest vaatamata üksikutele kohtuvõitudele pole loomakaitsjatel veel õnnestunud muuta süsteemi – tööstuslikku lihakasvatamist, mis tähendab kasumi nimel puuridesse ja lautadesse suletud elusid.

Kivelä ja Kuosmanen näitavad, kuidas erinevad arusaamad loomade õigustest ja elusloodusest lõhestavad ka perekondi ning probleemi komplekssus on suurem kui üks film seda suudab mahutada.

Shaunak Seni "Kõik, mis hingab" on lummav ja hämmastav dokumentaal New Delhis lindude haiglat pidavatest vendadest. Uskumatuna näiva loo kõrval on suur osa filmi edust (parima dokumentaalfilmi auhind nii Sundance'is kui ka Cannes'is) haaraval kinematograafial (Ben Bernhard, Riju Das, Saumyananda Sahi), mis teeb kahvatust ja raskest argipäevast peaaegu et muinasjutulise.

Äärmiselt elujaatav ja -hoidev film vihjab võimalusele, et looduski suudab ehk kuidagi kohaneda keskkonda lämmatava inimtegevusega, ehkki äärmiselt ränga hinnaga. Linnas elavad kitsed ja metssead, rõõmsalt sagivad rotid ja prügi hävitavad kullid on tegelikult kurvad näited sellest, kuidas loodus püüab säilitada tasakaalu. Shaunak Seni filmi peategelased otsivad ja ravivad tiivulisi, andes seeläbi oma panuse selle maailma päästmisse tänavatel käiva vägivalla ja poliitiliste rumaluste kiuste.

Eestis elav ja BFM-is õpetav stsenarist ning režissöör Michael Keerdo-Dawson teeb PÖFFil debüüdi Eesti filmiajaloos ilmselt esimese interaktiivse mängufilmiga. "Läheduse raamid" käsitleb võimumänge seksi, armukadeduse, truuduse ja armastuse ümber, filmil on üheksa lõppu ning vaatajad saavad tegevustiku edasise kulgemise üle ise, seansi jooksul, mitmel korral otsustada. Filmi võib võrrelda puuga, kus mingis punktis hakkavad hargnema tegevusliinide oksad, tüvi on sama, kuid sõltuvalt valikust võib välja jõuda kas kuivanud või lehti kandva oksani, ehk siis mõned valikud on sisuliselt elavamad kui teised.

"Läheduse raamid" näitab ära ka sellise vormi kitsaskohad: hakitud narratiiv ja alternatiivsed lõpud ei toeta alati lähtelugu ning vaatajal jääb tunne, nagu tal oleks jäänud midagi saamata. Samas on selline eksperiment intrigeeriv, pakkudes justkui võimalust mõttes oma lõpp kirjutada. Michael Keerdo-Dawson on režissöörina kahtlemata teretulnud uus tegija Eesti filmis, kellel on selge visioon, loojutustamisoskus ning kes oskab näha Eesti näitlejate ja lokatsioonide potentsiaali.