Kas te olete seda lugu üldse kuulnud, mis jättis nüüd ametlikult seljataha Mariah Carey ja tema iga-aastase hiti "All I Want for Christmas Is You" ja on edukaim singel USA-s? On täiesti normaalne, kui ei ole, sest siinmail niisama selle otsa komistada pole kuigi lihtne. Kui vahepeal piilumas olen käinud, ei ole märganud ma Langley mega-(regionaal-?)hitti ka meie kohalikus Spotify tabelis. Ei paista seda seal ka praegu. Igatahes, kes ei tea, siis siin ta on – läbi aegade edukaim Billboardi singel:

Ja muidugi on "läbi aegade" siin väga suhteline. Täna on võimalusi oma lemmikloo poolt erinevates edetabelites, sealhulgas 68-aastases Billboard Hot 100 tabelis hääletamiseks mitmeid. Me ei tea täna öelda, mitu nädalat oleks püsinud esikohal hitid möödunud sajandist kui iga 150. kuulamine oleks läinud kirja müügina. Praegusel kujul koondab Hot 100 kogu USA-s toimuva voogedastuse (nii helis kui ka pildis), raadiod ja müügi.

Aga ametlikult siiski "läbi aegade", nii et lepime praegu sellega. Loodetavasti tulevad 50 aasta pärast muusika tarbimisse uued võrreldamatud parameetrid, mis omakorda Langley saavutustest üle sõidavad ja õigluse jalule seavad. Kuid praegu jäävad kõige lähemale Langley seljataha Carey, veel kolm (faux-)kantrilugu ja "Despacito":

• Ella Langley "Choosin' Texas" - 23 nädalat
• Mariah Carey "All I Want for Christmas Is You" - 22 nädalat
• Shaboozey "A Bar Song (Tipsy)" - 19 nädalat
• Lil Nas X ja Billy Ray Cyrus "Old Town Road" - 19 nädalat
• Morgan Wallen "Last Night" - 16 nädalat
• Luis Fonsi, Daddy Yankee ja Justin Bieber "Despacito" - 16 nädalat
• Mariah Carey ja Boyz II Men "One Sweet Day" - 16 nädalat

"Choosin' Texas" ilmus 2025. aasta oktoobris ja mitte eriti suure hoplaaga. Alabamas kasvanud 27-aastane Langley tegutseb avalikult ja ametlikult 2021. aastast. Rööpas kohalikku keikaskeenet ja liikus siis edasi Nashville'i. Langleyl oli üks hitt ka aastast 2024, "You Look Like You Love Me", aga see jäi täpselt seal kuskil kantri-karika ääre juures pidama ning muusse maailma üle ei voolanud. Vähemalt siinkirjutaja ei teadnud temast enne käimasoleva aasta algust mitte midagi.

Seega otsest eeldust hüpata vähem kui aastaga mööda kõikidest artistidest ja lugudest, mis on kõikide nende aastate jooksul Billboardi Hot 100 tipus käinud, otseselt ei olnud.

Hot 100 edetabelisse jõudis "Choosin' Texas" esimest korda 2025 novembris. Esikohale aga alles 2026 veebruari alguses st neli kuud pärast ilmumist. Kusjuures: Langley on esimene naissoost kantri-artist (täpsemalt: esimene naisartist, keda võiks seostada peamiselt kantriga), kes sellega hakkama sai. Mingit tiktokki, tantsu, sarja, filmi või muud trendi sellega otseselt seotud ei olnud. Plaadifirma ja turundajad tegid muidugi oma tööd, aga tänapäeva kontekstis võime rääkida pigem orgaanilisest tõusust.

Veebruari kuu algusest, mil Langley esimest korda kõrgeima koha haaras, on möödas umbes 32 nädalat. Sellest 23 on Langley tänaseks tabeli tipus istunud. Ja igaks juhuks toome ka välja, et mitte 23 nädalat järjest, vaid kokku. Ja istub ta tipus ka praegu, mil loo esialgsest ilmumisest saab kohe-kohe 52 nädalat. Ehk siis aasta aega vana number üks laul.

Kevadel jõudis "Choosin' Texas" ka Langley neljandale albumile "Dandelion", millega ta tegi maikuus kantrimuusika auhindadel puhta töö. Kuna singel oli tabelite tippudes juba figureerinud, käisin plaadi ise ka suve alguses läbi, aga et mõne kuu pärast seda artiklikest siin kirjutan, ei osanud küll kuidagi ette näha.

Langley ei tooda (ei praegu ega ka varasematel pool-hittidel) kindlasti seda kõige-kõige rämedamat faux-kantrit, mis üldjuhul kõrvu kostub, kui USA edetabelite lugusid läbi klõpsutada. Seda kantrit, mis tegelikult on popp- või hiphopmuusika, aga siis täiesti sobimatult kantri osadest uuesti kokku pandud. Ehk siis tegelikult polegi asi kantris või kui halb-hea-autentne-kvaliteetne see on, sest reeglina on tegu hoopis hästi kehvade ja tühjade poplugudega. Kui on teksad jalas, kaabu peas, saapad jalas, laulumaneeris väike twang ja loos kõlavad kõige klišeemad kantriga seotud helid, siis lubavad jeesus ja Trump ka räppi kuulata, sest see polegi ju üldse räpp, vaid kantri.

Mitte küll räpp ja mitte rõlguse tipp, aga siiski sobivam näide sellisest kantrina esinevast popmuusikast on mitu nädalat seal samas Hot 100 edetabelis teisel kohal istunud, samuti kohanimeline popkantri lugu. See on AI-miljardäri tütre Stella Lefty "Boston", mis mingil imekombel on veel unustamisväärsem kui "Choosin' Texas".

Piirid on nihkunud nii, et Lefty hiti või siis paar aastat tagasi 19 nädalat Hot 100 esikohta enda käes hoidnud nilbuse "A Bar Song (Tipsy)" kõrval tundub samuti kantrina esinev poplugu "Choosin' Texas" juba nagu täitsa päris ja usutav asi. Võiks küll kahekohalise pikapi rooli istuda, tühermaade vahel kimama hakata, silmis pisar, et mu kauboi plehku pani. Samas, tuleb ka muidugi tõdeda, et ei ole ninakirtsutajate seas palju neid, kes suure rõõmuga ka "päris" kantrit regulaarselt sisse ahmiks. Tõsi. Aga, tuletame igaks juhuks meelde, on probleem kehvades poplugudes, mitte ebaautentses kantris, kui selline asi üldse olemas on.

Vahemärkusena: Lil Nas X-i ma ise sinna kasti ei tõstaks, sest raske oli väita loo ilmudes ja veel raskem täna tagasi vaadates, et tegu ei olnud provokatsiooni ja/või naljaga.

Sellele vaatamata sellist menu, nagu juba öeldud, ei osanud küll Langleyle ette ennustada. Olgugi, et ta ei ole see kõige hullem popkantri ja ei ole, st vähemalt ei mõju totaalselt ebasiiralt, Langley tundub vähemalt loojutustaja ja lauljana usutav, on see siiski liiga anonüümne ja ühetaoline "võimalik-ainult-USA-s" popkantri.

Ameerikas räägitakse, et mõjub nii tema ühteaegu printsessilik ja maskuliinne olemine, sellega kaasnev kauboi-glämm, ilma, et Langley sealjuures suuresti bravuuritseks. Vähemalt publiku ees on Langley kahe jalaga maa peal. Äkki isegi "lihtne naabritüdruk", nagu mõni teine sealt pärit staar.

Räägitakse ka tema apoliitilisusest, mis on üha valjemalt MAGA-stunud ning ennast "peavoolule" vastandava Nashville'i puhul pigem haruldane ja meelitab ka mitte-punaseid kodanikke Langleyt julgemalt kuulama. Langley on seda pinnast ettevaatlikult kündnud ning surunud vajadusel kätt mõlema "poolega" kantrimaailmast.

Kõik see võib ameeriklasena tunduda loogiline ja ligitõmbav. Vast ka värskendav, et on olemas kantristaar, kellega ei kaasne mitte mingisugust rassistlikku vms pagasit. Aga tagantjärele tarkusega välja nuputatud põhjenduste kõrval peaks olema ju lugu ise ka. Igakord kui mulle tuli mõni infokiri või hüppas ühismeedias ette teade, et "Choosin' Texas" on järjekordset nädalat esikohal, pidin minema seda lugu üle kuulama. Ei suutnud eelmisest korrast meenutada, kuidas see käis. Mitte ühtegi viisi- või laulurida ei osanud ette manada.

Nii ma käisin, üle kümne korra. Läksin ühe zombie juurde uuesti ja uuesti ja uuesti tagasi ja ütlesin, et kuule sorry, su hammustus ei töötanud, et äkki saad uuesti korra proovida. Kuni siis lõpuks, umbes 13. kuulamisel ja enam kui pool aastat(!) pärast esimest kuulamist hakkas ka "Choosin' Texas" kummitama ja suutsin enam-vähem ette kujutada, miks võiks keegi seda lugu kuust kuusse nädalast nädalasse hommikust õhtusse kuulata.

Ja seda läbi aegade edukaima singli puhul. Päris kindlasti "All I Want for Christmasi" või "A Bar Song (Tipsy)" puhul nii kaua ei läinud, et nad vähemalt meelde jääks.

Kui teha julge ja suvaline oletus (milles ma siiski olen üpris kindel), et kaks kolmandikku eestlastest pole praeguse seisuga läbi aegade edukaimat Billboardi singlit kunagi (ja täiesti põhjendatult) isegi kuulnud, siis toonitab see veelgi enam juba mõnda aega tiirelnud küsimust, et kas üldse ja mida Billboardi Hot 100 ja USA edetabelindus meile enam ütleb? Arvestades veel, et viimased paar kuud on kohalik kantri enda alla võtnud päris suure osa tervest edetabelist. Esikahekümnes istub näiteks tervelt viis lugu: Langley ja Lefty järel tulevad veel Morgan Wallen ja Luke Combs. Saja loo vaates võib protsent kõrgemgi olla.

Ühelt poolt võib siit järeldada jätkuvat muusikalist ja kultuurilist killustumist, superstaarinduse devalveerumist, aga ometi istub Langley ka ülemaailmse edetabeli teisel kohal(, mis on seal ka Langley parim tulemus). Aga USA teise koha loo "Boston" leiame globaalselt alles 13. kohalt, USA neljanda Morgan Walleni 47. kohalt.

On siis Langley hoopis esimene, kes suudab ameeriklaste popkantri-hulluse ka üle mere tuua ja killud kokku korjata, arvestades, et mõne nädala eest käis ta "Choosin' Texasega" ära ka briti singlite tabeli tipus? Ei tea, enne oleks vist vaja "Choosin' Texast" mõnes Eesti kaubanduskeskuses või vähemalt taksos kuulda, aga seda on millegipärast raske ette kujutada, olgugi, et tegu on läbi aegade edukaima singliga Billboardi Hot 100 edetabelis. Kas mõnes Eesti raadios on see üldse pleilistis?

Huvi pärast vaatasin, kas ise ennast omakeelse popmuusikaga toitvates Euroopa suurriikide Prantsusma, Hispaania ja Saksamaa Spotify edetabelites valitakse Ella Langleyt ja Texast. Ei paistnud, küll aga oli Saksamaa esiviiekümnes sees Michael Jackson looga "Billie Jean".

Oma uhke tiitli säilitamisega läheb Langleyl muidugi raskeks, arvestades et praeguse süsteemi järgi kasvatab Carey oma numbrit 22 pealt iga aasta vähemalt ühe kui mitte kahe või kolme võrra. Ja julgeks ennustada, et nii vähemalt ühe põlvkonna jagu veel kui mitte kahe. Oleneb, millal "All I Want for Christmas Is You" liiga vanamoodsalt kõlama hakkab. Nii et Langley tiim võib siin veel gaasi nii põhja panna, et enne jõule kõlab "Choosin' Texas" ka juba sinu lähima Grossi poe siseraadios ja Carey jääb Langleyst hoopis kümne nädalaga maha. Ega ei tea ette ennustada.

Aga üks on ikka kindel: kauboi leiab alati viisi, kuidas plehku panna. Midagi pole teha.