Arvustus. "Menüü": kelle hingekella süüakse
Uus film
"Menüü" ("The Menu")
Režissöör Mark Mylod
Stsenaristid Seth Reiss ja Will Tracy
Operaator Peter Deming
Helilooja Colin Stetson
Osades Nicholas Hoult, Ralph Fiennes, Anya Taylor-Joy, Hong Chau, John Leguizamo jt.
Toit on inimese põhivajadus, kütus, mis meid elus hoiab. Toit on ka osa identiteedist ja kultuurist, klassikuuluvuse väljendaja: kokkutooja, ühendaja, lahutaja. Korraga kohustus ja kunst, vajadus ja nauding, paratamatus ja looming, vahend ja eesmärk.
Olukord, kui suuresti erineb inimeste ja tervete ühiskondade suhe toiduga ning selle kättesaadavus, on lausa skisofreeniline. Spektri ühes otsas pole nälgajäämine enam midagi abstraktset ega seondu vaid kaugete lõunapoolkera riikidega: Ukrainas jätkuv sõda ühes ohtudega teraviljakaubandusele on toonud toiduainejulgeoleku teravalt ka jõuka Euroopa vaatevälja. Teises otsas asub maailm, mille märksõnaks on "fine dining", näitajaks Michelini tärn ja templiks hirmkallid tipprestoranid.
Ühte sellisesse eriti eksklusiivsesse asutusse "Menüüs" vaataja viiaksegi. Eraldatud väikesaare restoran Hawthorne on lihtsurelikule ligipääsmatu. Õhtusöögi eest tuleb välja käia neljakohaline summa, mis on võrreldav paljude perede terve kuu söögirahaga, ning sedagi vaid juhul, kui õnnestub pikas rikaste ja kuulsate ootejärjekorras üldse löögile saada. Raha ei lähe tuulde, sest elamus on seda väärt: ekstsentrilise peakoka Julian Slowiku (Ralph Fiennes) visiitkaardiks on mitmetunnised luksuslikud õhtusöögid, mille teema avaneb performatiivselt erinevate käikude kaudu.
Satiiri sihtmärgid on ses filmis külalised, kellel on õnnestunud pääseda ihaldatud õhtusöögile. Nende seas on hävitava hinnanguga rea restorane põrmustanud toidukriitik ühes talle pugeva toimetajaga, kelle sõnavara koosneb peamiselt peenutsevatest võõrsõnadest, kamp restorani omaniku sõpradest noori ärihaisid, kelle kuldvõtmeks on küsimus "Kas sa tead, kes ma olen?", edev, ent mandunud rämpsfilmitäht. Näeb püsikundest ettevõtjat ja enesekeskset gurmaani, keda huvitavad kokandusterminid palju rohkem kui kaaslase tunded.
Kõigil neist on jõuka ja särava pealispinna all midagi varjata, kuid veelgi enamat peidab endas Slowiku õhtusöök ise. Mida kõrgelennulisemaks kujunevad hõrgutised nii vormilt kui ka idee poolest, seda kummalisemaks muutuvad ka neid saatvad peakoka mõtisklused mälestustest, leivast, ambitsioonist, elust ja surmast. Ilmselt ei reeda eriti palju tõdemus, et ühel hetkel lendab trühvlipasta ventilaatorisse.
"Menüüs" on oskuslikult ära kasutatud toidupornograafia pildikeel. Just nii on ristitud kõiksugu kokandussaadetest, reklaamidest, reisikirjadest ja Instagrami-postitustest tuttav ilupildindus, mille eesmärk on roogade glamuurse, fetišistlikult ahvatleva ja lausa erutavana kujutamine. Käsi püsti, kes pole kunagi näinud kedagi kõrvallauas õiget nurka ja valgust otsimas, et oma peatsest kõhutäitest seda õiget pilti saada, või ise see pildistaja olnud. Roogade makroplaanid aitaski üles võtta David Gleb, ülipopulaarse kokandussarja "Peakoka laud"1 looja.
Filmi tegevustik on liigendatud käikudega, mille kõrval ilmuvad ekraanile toitudes sisalduvad toorained – nüanss, millega lõpusirgel üksjagu loominguliselt lõbutsetakse. "Menüüs" ei pilata aga lihtsalt restoranikultuuri, vaid kasutatakse selle esteetiline märgisüsteem oskuslikult ära. Stsenaristid Seth Reiss ja Will Tracy on öelnud, et soovisid isiklikust klaustrofoobilisest restoranikogemusest ajendatud loos näidata nii tippkulinaaria imetlusväärset kui ka tobedat poolt, "maagiat ja ka häma".
Konsultandina palgati filmi juurde tippkokk Dominique Crenn, kelle San Francisco restoran on üks 143 hulgast maailmas, millele on osaks saanud kõrgeim tunnustus – kolm Michelini tärni. Crenn on muu hulgas öelnud, et mõistab Slowiku mõtteviisi ning kibestunud soovi oma kliente pealiskaudsuse pärast karistada.
Michelini tärnide (mille suunas limpsasid pikalt keelt ka Eesti tipud, kuni kaks sellist tänavu mais esmakordselt siiapoole Soome lahte jõudis) pahupooleks on metsik stress ja lõputu staatuse säilitamise püüdlus. On öeldud, et peakokale tähendab üks tärn üht magamata ööd nädalas, kaks tärni kaht ja kolm kolme.
Tippude seas on tavaline võitlus depressiooniga, alkoholism ja uimastite väärkasutamine, äkilised otsused tärn tagastada või karjääriga lõpparve teha. Vahel ka eluga, nagu otsustasid 2003. aastal Bernard Loiseau (kelle viis enesetapuni väidetavalt hirm kolmest tärnist ühe kaotamise ees) ning 2016. aastal Benoît Violier (tema restoran oli nimetatud maailma parimaks). Nõudliku ja kurnava maailma telgitagused on jõudnud viimasel ajal järjepanu ka ekraanile, näiteks mulluses ühe võttega filmitud põnevusdraamas "Keemispunkt"2 või kiidetud tänavuses telesarjas "Karu"3, mis toimetab küll kulinaarse hierarhia teises otsas.
"Menüüs" koondub omaenese ambitsioonidest, ekstsessidest ja traumadest hullunud täiuseiha kokku Slowikusse, keda Ralph Fiennes kehastab võluva pahelisusega. Paremat valikut on keeruline ette kujutada. Fiennes on piisavalt karismaatiline, et mõjuda ligitõmbavalt, kuid teinud mitmed karjääri meeldejäävamad sooritused kurjuse kehastusena, näiteks Harry Potteri filmide Voldemorti või "Schindleri nimekirja"4 sadistliku sõjakurjategija Amon Göthina.
Hawthorne'i personali on kujutatud laitmatuseni drillitud sõjaväeosana. Rivistused ja kooris kuuldavale toodud hüüded paistavad kuuluvat pigem SS-laagri kui hubase õhtusöögi juurde. Ometi pole "Menüü" teravik suunatud ennekõike reaalsusest irdunud restoranile, vaid pigem nendele, kes sellist ökosüsteemi tolmeldada aitavad. Rohke süsimusta huumoriga vürtsitatud filmi teravmeelsemaid osi on mäng sellega, kui kaugele, üha võõristavamaks ja veidramaks suudetakse õhtusöögiga minna, ilma et keegi sekkuks või toimuvat kuidagi ebanormaalsekski peaks. See on kui kõverpeegel vägivallast tuimestatud, vaatemängusõltuvuses ja omaenese tarbimisele keskendunud ühiskonnast, mis on valmis omaenda heaolu nimel taluma külma kõhuga võõrast valu.
Mis puudutab tarbimise, sealhulgas söömisega seotud teemasid, siis kogu menüü rikkalikkuse juures ei jõuta isegi jätkusuutlikkuse või julmusevaba veganluseni. "Menüü" on siiski antropotsentristlik film, kuid vähemalt inimlike pahede osas läbinägelik ja terav. Tugevast näitlejaansamblist väärib eriti kiitust Nicholas Hoult Slowiku suurima fänni Tylerina, kelle sotsiopaatlik apaatia kõige muu kui toidu suhtes vastandub filmi moraalsele südametunnistusele Margoti näol (Anya Taylor-Joy).
Kõigi maitsvate detailide järel jookseb üha kõrgemale upitatud lati alt läbi "Menüü" lõppvaatus. Aforismi mõõdu on omandanud kirjeldus, kuidas söödi restoranis seitse käiku, ent kõht jäi ikkagi tühjaks, mistõttu osteti koduteel burger. Kõigi vaimukate kildude ja põnevate teemaarenduste juures ähvardab film taanduda justkui selle nalja peaaegu kahetunniseks variandiks, mistõttu jääb kõht pisut tühjaks ka "Menüü" vaatamise järel.
Teekond ise on õnneks piisavalt põnev, intrigeeriv ja intellektuaalselt stimuleeriv. Kõigile tumedatele toonidele ja õuduselementidele vaatamata on film kuratlikult naljakas, justkui Hollywoodi versioon Ruben Östlundi filmist "Kurbuse kolmnurk"5. Ka Cannes'i peapreemia võitja võtmestseen leidis aset just piduliku õhtusöögi ajal. Ameeriklased on kahtlemata sirgjoonelisemad ja meelelahutuslikumad, ohverdades rootslase valmiduse lasta vaatajal pikalt ebamugavas ambivalentsuses marineerida. Ometi võib arvata – ja see on päris suur kompliment –, et Östlund võiks "Menüü" üle uhke olla.
1 "Chef's Table", 2015-2019.
2 "Boiling Point", Philip Barantini, 2021.
3 "The Bear", Christopher Storer, 2022– …
4 "Schindler's List", Steven Spielberg, 1993.
5 "Triangle of Sadness", Ruben Östlund, 2022.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp