Noah Baumbach vaatab inimese eksistentsi tumedamatesse soppidesse talle omasel absurdihuumoriga vürtsitatud viisil, ent "White Noise'ist" leiab nii õuduse, katastroofifilmi kui ka südamliku draama elemente. Just stsenaariumi killustatus saab kohati ladususele ja terviklikkusele saatuslikuks. Sellele vaatamata liigitub "White Noise"  nende filmide alla, pärast mille nägemist endalt "Mida ma just vaatasin?" küsida. Seda aga kõige paremas mõttes!

Raamatu eeskujul kolmeks osaks ("Waves and Radiation", "The Airbourne Toxic event" ja "Dylarama") jaotatud teos algab 1980ndatel ülikoolis, kus õppejõud peab loengut Ameerika filmide autoõnnetustest. Ühest sarnasest kokkupõrkest saab peagi lugu edasiviiv jõud, sest rongiõnnetuses õhku paisatud kemikaale täis pilv osutub inimesele ohtlikuks ning tekitab katastroofilaadse olukorra. Kuulutatakse välja evakuatsioon.

Kõige selle keskmes on Hitleri-uurija Jack Gladney (Adam Driver), kes iroonilisel kombel hakkab ise alles nüüd saksa keelt õppima, et mitte kolleegide ees peagi toimuval Hitleri-konverentsil häbisse jääda. Jack kasvatab oma naise (Greta Gerwig) Babette'iga pealtnäha idüllilist kärgperet, kuhu kuuluvad neli last. Muret tekitavad aga Babette'i mäluprobleemid, mille kohta vanemal tütrel Denise'il on ema järel luurates tekkinud oma teooria. Nii Jackil kui ka Babette'il on ebanormaalne hirm surma ees – nii enda kui ka teineteise surma.

Nii Adam Driver kui Greta Gerwig on Baumbach viimases filmis ootuspärane peaosatäitjate valik, ent nendevaheline dünaamika on usutav ning armastajatele kohaselt siiras. Mõlemad on režissööri pikaaegased koostööpartnerid – Adam Driver on kaasa teinud mitmes Baumbachi filmis (neist üks kuulsamaid režissööri eelviimane film "A Marriage Story"). Baumbachi abikaasal Greta Gerwigul on see juba mitmes kandev roll tema filmides.

Driver kehastub ekstsentriliseks õppejõuks, kes samal ajal proovib iga hinna eest olla armastav mees ja hea pereisa. Rolli jaoks kaalus juurde võtnud Driver on end draamanäitlejana mitmel pool korduvalt tõestanud, kuid žanreid ja stiile segav "White Noise" annab talle võimaluse särada ka absurdikomöödia stseenides. Gerwigu mäluprobleemide ja nukruse all kannatav Babette jääb kohati Driver'i hea soorituse varju, ent tema tegelaskuju meeleheide ja lõhestatus jõuab selgelt läbi ekraani vaatajani. Jääb loota, et Baumbach jätkab oma filmidesse Gerwigu kaasamist näitlejana – tal on palju filmimaailmale pakkuda.

Õhusireene kuulda on alati hirmus – ka siis, kui see tuleb kõigest Netflixist. Noah Baumbach tabab inimeste loomulikku reaktsiooni ebaloomulikule olukorrale, sest paljud ei taha või suuda uskuda, et realiseerub kõige hullem stsenaarium. Ebaühtlasest stsenaariumis hoolimata rullub (vähemalt mõneks ajaks) lahti pinev lugu. Seda kõike just tänapäevases valguses, kus inimkonna nii mõnigi suurim hirm on tõeks saanud.

"Mis saaks kui?" küsimus on väga reaalne ning seda on nii raamatus kui filmis küsitud pea igal sammul. Võib ehk väita, et Baumbachi film on tulnud välja õigel ajal? Just praegu kõnetab ja samas hirmutab teadmine, et kõige hullem stsenaarium võiks päriselt juhtuda, kõige rohkem. Baumbach suunab oma vaatajat juurdlema, millist kaost võib tekitada turvatunde kadumine ning sunniviisiline eemaldumine maailmast, mida oma koduks peame?

"White Noise'i" üks peamiseid juhtivaid jõude on satiir. Jack võib olla Põhja-Ameerika parim Hitleri-teadlane, kuid talle valmistab raskusi isegi sõna "ich" õigesti hääldamine. Sellest veelgi absurdsem on loengutes pidev Hitleri ja Elvise eluteede kõrvutamine. "White Noise" rõhutab kerglust, mida noortes huvi tekitamiseks meeleheitlikult kasutatakse, aga ka õppejõudude endi küsitavat suhtumist oma tudengitesse. Jack soovitab oma õpilastel minimaalselt ühe aasta saksa keelt õppida, ent varjab hoolega omaenda olematut keeleoskust.

Jacki ja Babette'i surmaparanoia paneb küsima, kui kaugele on inimesed valmis minema, et mitte oma hirmudele otsa vaadata. Iroonilisel kombel kardavad mõlemad surma, aga just nemad eitavad ohtu, mida mürgine pilv endast kujutab, kõige kauem. Koreograafianumber toidupoe ostlejatega lõputiitrite taustal on absurdimaiguline ood tarbimisele. Veelgi kummastavamaks muudab tantsu kaubariiulite vahel kontekst, kuhu see asetatakse. Pärast kemikaale täis pilve, ohtlikke olukordi, Babette'i mäluprobleeme ja pidevat hirmu surma ees lõppeb film ühes kõige tavalisemas paigas kaasaegse inimese elus – toidukaupluses. Kuid ehk ongi tarbimine ja kaubaküllus see väikenegi pidepunkt, mis segastel aegadel turvatunnet pakub?

"White Noise" koosneb mitmest erinevast osast ning postmodernistliku alusteksti ekraanile toomisel on see ka mõistetav. Baumbach läheb alt ühtse stiili ja tunnetuse hoidmisega läbi terviku. Film algab perekonnalooga, mis muutub kiiresti muutub utoopiliseks katastroofiks – see on vaataja jaoks pinget täis ja emotsionaalne kogemus. Nutikas lahendus on uudishimulik ja suure lugemusega vanim perepoeg, paljud olukorrad lahenevad, kuna poeg juhuslikult teab, mida teha.

"The Airbourne Toxic Event" on äärmiselt põnev. Seetõttu on kahju, et üles ehitatud pinge realiseerumise asemel väheste selgitustega täiesti teise olukorda ja tonaalsusesse hüppab. Teises pooles liigub Baumbach oma juurte juurde tagasi ning ekraanil rullub lahti midagi suhtedraama laadset. Kuid mitte kauaks! Peagi on vaatajate ees neo noir. Hüplikusest hoolimata tuleb tõdeda, et Baumbach on saanud hakkama raske ülesandega – satiiri täis postmodernistlik algtekst on jõudnud ekraanile.

Filmi visuaal muutub koos looga – loomulikust valgusest ja erksatest värvidest saab ühtäkki tehislik, tume ja neoonne. Muutus pimedamasse pilti toimub koos tegelase arengukaarega. "White Noise" on äärmiselt ilusa visuaaliga film. Kuigi Baumbach segab erinevaid stiile, on igaüks neist hästi teostatud ja silmale nauditav.

Absurdiarmastajatele on "White Noise" tõeline maiuspala. On kõnekas, kuidas filmi sisu astub dialoogi tänapäeva maailmaga. See film võiks mõjuda täiesti teistmoodi, kui me ei oleks oma eluajal jõudnud kogeda pandeemiat või sõda. Tegelaste tunded tundmatu olukorra ees mõjuvad vaatajale palju tugevamalt tänu meie enda kontekstile. "White Noise" sisaldab erinevaid teemasid ja rohkelt satiiri, kuid seda kõike võib taandada inimeseks olemise raskustele. Ja need inimeseks olemise mured on aegumatud.