2019. aasta edukas müsteerium "Knives Out" on saanud Netflixis järje "Glass Onion: A Knives Out Mystery" näol. Lähtepunkt on neil sama – rohkelt erinevaid isiksusi, motiive, lahendamist ootav mõrv ja meisterdetektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Kui "Knives Out" kandis endas klassikalist mõrvalugu ja võiks pretendeerida kaasaegse Hercule Poirot kohale, siis režissöör Rian Johnson on viimasesse filmi lisanud julgelt komöödiat ja kohati isegi märulijooni.

Tegevus algab kummalisest karbist, mis sisaldab endas lisaks mitmele mõistatusele kutset miljardär Miles Broni (Edward Norton)  privaatsaarele tema enda mõrva lahendama. Kõik Broni viis sõpra – teadlane Lionel (Leslie Odom Jr), kuberner Claire (Kathryn Hahn), ekstsentriline moedisainer Birdie (Kate Hudson), meesteõigusi propageeriv online-staar Duke (Dave Bautista) ja Miles'i kunagine äripartner Andi (Janelle Monáe) saabuvad saarele Miles'i igas mõttes üle võlli villasse. Segastel asjaoludel on kutse saanud ka detektiiv Benoit Blanc. Miles kavatseb nädalavahetusel oma surma lavastada ning sõbrad peavad ära arvama, kes nende seast on süüdlane. Keeruliseks teeb mängu aga see, et neil kõigil oleks päriselt motiiv miljardär tappa. Kusjuures, Andi on kõikide teiste saarel viibijatega tülis minevikus toimunud kohtuistungi tõttu. 

"Glass Onion" paneb maha lehvima lipu – koroonaparoodia on end viimaks filmidesse kirjutanud. (Oli ka aeg, et selle hirmsa perioodi üle hakataks nalja viskama!) Tegevus toimub 2020. aastal koroonapandeemia alguses ja kimbatuses tegelased, kel filmi alguses maskid ees ning kes ei tea, kas kallistamine on üldse lubatud, mõjuvad kummalisel kombel isegi nostalgiliselt. Lisaks visatakse nalja kuulsuste üle (villas saab Jared Leto kombucha't), ent kuuleb ka päevakajalist satiiri poliitika ja meedia teemal.

Rian Johnsoni retsept müsteeriumi loomiseks on lihtne – võimalikult palju tuntud nägusid ja mõrv, mis vaja kiiresti lahendada. Näitlejate mõistes on "Glass Onioni" näol taas tegemist staaride paraadiga, ent sel korral saab Daniel Craig võimaluse ekraanil särada ja kogu oma näitlejameisterlikkuse tööle panna. Selle filmi Benoit Blanc on (vähemasti filmi alguses) tagasihoidlik vanem mees, kel rikaste inimeste kommetest aimugi pole. Craigi näiline segaduses olek annab ainest huumoriks ning Johnson on sellest võimalusest viimast võtnud.

Mitmekülgse rolli teeb Craigi kõrval ka Duke'i kehastav, endine professionaalne maadleja, Dave Bautista, kelle roll on ühtaegu karm jõumees kui ka pisut mama's boy. Bautista näitlemine lööb praegu laineid fännide seas ning ka režissöör ise on nimetanud teda "parimaks maadlejaks, kellest sai näitleja".

"Glass Onioni" loo jutustamise vorm mõjub põnevalt ning kaotab ohu, et esimese detektiivifilmiga "Knives Out" liiga sarnaselt võiks mõjuda. Johnson jutustab suurema osa loost ära, ent lükkab siis selle poole pealt otsast jälle käima. Teisel korral näidatakse vaatajale aga sama loo kõiki neid osi ja detaile, mis enne jäid nägemata või mida lihtsalt ei näidatud. Paljud hetked omandavad selles valguses sootuks uue tähenduse ja nii saab publik ise Benoit Blanc'i kombel kaasa mõelda ja endalt küsida: "Mis mul enne kahe silma vahele jäi?".

Rian Johnson saab hakkama järje tegemise kõige raskema ülesandega – paku fännidele midagi tuttavlikku, millesse nad armusid, aga too sisse ka uut ja värsket. "Glass Onion" on heas mõttes klassikaline hollywoodilik toode – näitlejad on tasemel, visuaal on ilus, CGI näeb usutav välja.  See on hästi tehtud meelelahutus, ent kunstilist väärtust on sealjuures  vähe. "Glass Onioni" tugevad küljed on loo jutustamine ja hea näitlejatöö, ent filmis puudub emotsionaalne lähedus tegelastega, mis esimeses filmis "Knives Out" oluliselt tugevam oli. Kas sa vaatad "Glass Onioni" lõpuni, sest sa tahad teada, mis edasi saab? - Jah, absoluutselt! Kas sellest jääb sinusse mõni tugev emotsioon või vähemalt mälestus filmi vaatamisest? – Pigem kaheldav.

"Glass Onion" on hea tuju film. Naerda saab. Mõelda saab ka. Sügavad tunded jäävad siin loos tundmata, ent mõrvamüsteeriumit, mis justkui sibula eri kihtidena vaataja ees lahti koorub, on sellest hoolimata nauditav jälgida. Film on vaatamist väärt ainuüksi Daniel Craigi mahlaka rolli pärast – täielik lust, mida ta oma näoilmete ja olekuga edasi anda suudab. Hea meelelahutus, mis kahjuks meelde eriti ei jää.