Õrnalt päriselulistest sündmustest inspireeritud lugu algab 1933. aasta New Yorgist, kus sõjaveteranide arst Burt Berendsen (Christian Bale) ja tema hea sõber ning advokaat Harold Woodard (John David Washington) satuvad ühtäkki peamisteks kahtlusalusteks mõrvas. Tagasivaates leiab vaataja nad esimesest maailmasõjast, kus haavatud Burti ja Haroldit põetab ekstsentriline Valerie (Margot Robbie).

Trio sõbruneb ning koos suundutakse ilusat elu elama loomingulisse ja lõbusasse Amsterdami, kuni Burt Ameerikasse tagasi otsustab minna ning Valerie lahkub, jättes endast maha vaid kirja. Viisteist aastat hiljem üritavad Burt ja Harold meeleheitlikult oma nimesid mõrvaloost puhtaks pesta ning satuvad seda tehes uuesti kokku Valerie'ga. Müsteeriumile kohaselt avastab trio, et on sattunud millegi hoopis suurema ja poliitilisema keskele kui alguses arvatud.

See kokkuvõte on heal juhul mõni protsent kogu süžeest, mis on ka suuresti põhjus, miks "Amsterdam" on välismaal saanud pigem keskpärast kriitikat. Filmile on eelkõige ette heidetud liiga tihedat sisu ja hektilisust. David O. Russell on hakkama saanud heas mõttes veidra filmiga, millel on oma kummaline käekiri, ent kaks tundi ja 15 minutit vältav lugu muutub väsitavaks. Detaile, dialoogi ning tegelasi on palju. Lugu venib – tahaks seda kõike kontsentreeritumal kujul tarbida.

Teoorias on tegurid pingeliseks filmiks olemas – vähe aega, vastased ning selge eesmärk, mille nimel dünaamiline kolmik pingutab, ent ometi jääb tervik lahjaks. Puudu jääb emotsionaalsest sügavusest ja empaatiast, mis paneks tegelastele kaasa tundma. Viimased 20 kuni 30 minutit kulgevad õnneks veidi hoogsamas tempos, mis tervikut veidi päästab. Kulminatsioon ja lõpplahendus panevad siiski õlgu kehitama – tõenäoliselt just detailide rohkuse ning emotsionaalselt tagasihoidliku joone tõttu.

"Amsterdam" käsitleb koomilises valguses ka USA eelmise sajandi rassiteemasid, mis on seal teravad tänase päevani. Kui filmi süžees olulisel kohal olev diktatuuriteema ning suurärimeeste võim ei suuda tänapäevaga piisavalt selgelt paralleeli tõmmata, siis rassihuumor, mida esitatakse peamiselt Chris Rocki kommentaaride läbi, toimib hästi ning paneb muigama.

Näitlejad täidavad oma rolle kirega – iseäranis lummavad on Bale, Robbie ja Washington, kelle sõpruse arengut on huvitav jälgida. Kõigis kolmes on hea annus veidrust, mis filmi stiiliga hästi kokku kõlab. Märkimisväärse kõrvalosa teeb Anya Taylor-Joy, kelle roll lubab tal olla nii karm kontrollifriik kui ka punastav ja tobedalt kokutav fangirl. Paraku ei kanna stsenaarium head näitlejatööd välja ning humoorikad ja hästi näideldud stseenid ei päästa tervikut.

Russell on filmi kaasanud väga palju suuri nimesid, mis filmi alguses mõjub lausa koomiliselt – absoluutselt iga uus ekraanile ilmuv tegelane on Hollywoodi mõistes suur staar. Kuna sisutihe lugu kipub venima, on lihtne juhtuma, et näitleja tõmbab tähelepanu loolt endale.

"Amsterdam" on stiilipuhas – nii võttepaigad, kostüümid kui ka näiteks Valerie loodav kunst on maitsekas ning põnev. Visuaalne teekond, mida David O. Russell, operaator Emmanuel Lubezki ja filmikunstnik Judy Becker vaatajale võimaldavad, on kahtlemata kinokülastust väärt. Lubezki ("Elupuu", "Gravitatsioon", "Lindmees", "Mees, kes jäi ellu" jpm) järgib ka siin oma naturalistlikku käekirja, mida iseloomustab ennekõike loomulik päevavalgus. Visuaalis on märgata ka palju käsikaamerat ning sooje toone. Põneva lisana filmib Margot Robbie tegelane loo sündmuseid oma ajastukaameraga, mille vanaaegset must-valget pilti saab vaataja läbivalt filmis näha. Publik saab lisaks pealtvaataja rollile näha toimuvat aeg-ajalt tegelaste vaatepunktist.

"Amsterdam" on selgelt eristuva käekirjaga jutustatud lugu eelkõige eluaegsest sõprusest. (Isegi liialt) sisutihe stsenaarium kompab nii poliitilisi teemasid, üksikuid ajaloolisi sündmusi ning rassiteemalist huumorit, kuid kokkuvõttes jääb tervik keskpäraseks. Venima kippuvat lugu ei päästa ka läbimõeldud ning äge visuaal ja uhke näitlejate nimistu. Üle kahe tunni kestev "Amsterdam" muutub viimaks väsitavaks ka kõige usinamale kinovaatajale.