Edukad ja ilusad on rajanud kõrbesse oma kommuuni ning elavad seal idüllilist elu. Hommikuti sõidavad mehed tööle, et projekt Võidu kallal töötada ning seeläbi maailma muuta. Naised jäävad koju koristama ja kokkama ega tohi küsimusi esitada. Seal on ilus, seal on kõik olemas, ning mis elanike silmis kõige olulisem – seal on turvaline. Alice (Florence Pugh) avastab abikaasale Jackile (Harry Styles) õhtusööki valmistades paki mune, milles üheski pole sisu. See stseen saab metafooriks kogu loole.

Alati päikeselise ning värvikirka kommuuni elu hakkab segama paranoiline Margaret, kes arvab end Võidu projekti kohta teadvat midagi enamat. Peagi hakkab ka Alice nägema sündmuseid, millele ta ei suuda põhjendusi leida. "Ära muretse, kullake" saab esimeste meeleolukate peostseenidega hoo sisse ning põrutab samasuguses tempos lõputiitriteni. Kulminatsioon sarnaneb lumepalli veeremisele – see läheb järjest suuremaks ja kiiremaks, ootamatuid pöördeid süžees tuleb siit ja sealt. Lõpus lahti kooruv puänt on midagi üdini inimlikku ja isegi nukrat.

Pärast peadpööritavat sõitu peab vaataja endalt küsima: "Mis päriselt loeb? Kui palju me oleme nõus andma ja võtma, et elada õnnelikult? Mis defineerib õnne?". "Ära muretse kullake" on oma avanemise ja ülesehituse poolest analoog filmidele "Shutter Island" ja "Fight Club". Sellised lood avanevad publiku ees vaid ühe korra – siis, kui seda vaadatakse esimest korda. Järgmine kord näed märke juba varem, aga seda erilisem on esimene kord, kui veel midagi oodata ei oska. Wilde viskab publikule ette justkui hunniku pusletükke, mis kahe tunni jooksul kõik omale kohale asetuvad.

Florence Pugh kannab paranoilise, ent armastava abikaasa rolli imetlusväärse veenvusega välja. Huvitaval kombel kehastab Pugh filmis "Ära muretse, kullake" üsna sarnast kuju nagu 2019. aastal Ari Asteri õudusfilmis "Midsommar", millel oli tähtis osa Pugh rahvusvaheliselt tuntuks saamisel. Kolm aastat hiljem on Pugh taas peategelane, keda keegi ei usu ning aina süveneva hirmu ja segaduse ekraanile toomine õnnestub tal taas.

Harry Styles mõjub Pugh kõrval esmalt ootamatu valikuna, ent abielupaarina mõjuvad nad värskelt ja dünaamiliselt. Nende nooruslik siirus ja süütus on usutav. Veel enam – keskkonda, kus tegevus toimub, iseloomustab eelkõige esteetilisus ning Styles ja Pugh oma välimusega kõlavad tervikuga kaunilt kokku.

Filmis teeb kaasa terve plejaad andekaid näitlejaid, kellest eraldi väljatoomist väärivad nii Chris Pine kui ka režissöör Olivia Wilde ise. Pine, kes on seni pea igas filmis olnud klassikaline good guy, rebib end harjumuspärasest tüpaažist välja ning on seekord võimukas ja ennast kehtestav Võidu projekti ülemus. Wilde, kes algselt pidi ise peaosas üles astuma¹, teeb Alice'i parima sõbranna Bunnyna särtsaka rolli, mis loo lahti rulludes kompab ka metatasandeid.

"Ära muretse, kullake" visuaalne pool on maitsekas ja läbimõeldud ühtne tervik – kaameratöö, montaaž, kostüümid ja võttepaigad. Operaator Matthew Libatique, kes on eelkõige tuntud oma koostöö poolest Darren Aronofskyga ("Requiem for a Dream", "mother!", "Black Swan" jt), on kaameratöö ja värvide abil loonud 50ndate, 60ndate ja tänapäeva muinasjutu hübriidi. Kaadreid iseloomustab kirkus, rohkelt on kasutatud lens flare'i ning sümmeetriat. Visuaal esitleb kõike seda, mida Võidu projekt on või mille poole püüdleb, ning püüab seejuures leida vastust küsimusele: "Kui me saaks selle maailma asemel luua mõne muu ideaalse, siis milline see oleks?".

Viimasel ajal kinolinale jõudnud filmidest oleks keeruline leida mõnda teist, kus montaaž oleks niivõrd eristuva stiiliga ning märgatav. Montaažikäekirja iseloomustavad järsud üleminekud – sageli olulistest sündmustest näiteks toidu detailplaanidesse. Wilde on naisrežissöörina teinud siin feministliku lükke ning otsustanud intiimsetes stseenides keskenduda vaid Alice'ile. Kusjuures, iga kord, kui seksistseen hakkab jõudma haripunktini, lõikab montaaž järsult täiesti uude meeleollu.

Wilde'i loodud ideaalmaailm on 50ndate ja 60ndate hõnguga. See on meeste juhitud keskkond, kus peategelane on naine ning mehi toetavad ja edasiviivad taustajõud on samuti naised. Wilde võtab antifeministliku lähenemise, milles proovib defineerida naise positsiooni suhtes, perekonnas ja ühiskonnas. Ta toetub seda tehes eelmise sajandi arusaamadele ning asetab need tänapäevasesse maailma.

"Ära muretse, kullake" saavutab selle, mille poole iga film peaks püüdlema – suunab vaataja kaasa mõtlema. Wilde'i tegelased on inimlikud ning igaüks neist proovib elada sellist elu, mida ta usub end väärivat. Olivia Wilde'i linateos on tehtud nii eristuva käekirjaga, et langeb "armastan või vihkan" filmide kategooriasse. See pole film, mille vaatamise järel jääks leige tunne või suutmatus nähtut kommenteerida. Siin saab olla vaid kahes äärmuses.

"Ära muretse kullake" on veetleva visuaaliga, hoogsa loo jutustamise ning hästi valitud näitlejatega tervik – ilus kogemus neile, kes sinna "armastan" leeri kuuluvad.

¹ https://variety.com/2022/film/features/olivia-wilde-harry-styles-sex-scenes-dont-worry-darling-1235347929/