Stoicescu: kogu Venemaa rahvas peaks "Kapten Volkonogovi põgenemist" vaatama ja järele mõtlema
Möödunud nädalal jõudis Eesti kinodesse Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupovi film "Kapten Volkonogovi põgenemine", mis on Kalev Stoicescu sõnul küll erakordselt sünge, ent see-eest ajastu- ja ajalootruu.
Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupovi film ja kolme riigi kineastide looming toob vaatajatele ette Teise maailmasõja eelse (1938) stalinistliku Nõukogude Liidu karmi reaalsuse. See meenutab George Orwelli menuka romaani "1984" ainest, mis on tänapäeval väidetavalt üks populaarsemaid raamatuid Putini Venemaal. Ilmselt mitte põhjuseta. 84 aastat hiljem on eluolud teised ja maailm on pea tundmatuseni muutunud, kuid Jossif Stalini ja tema "puhastuste" ning kapten Fjodor Volkogonovi ja tema patukahetsuse ajastu kordub uues vormis.
Filmis näidatud süütute "rahvavaenlaste", "reeturite", "spioonide" ja teiste nõukogude kriminaalkoodeksi paragrahv 58 ohvrite kannatused – terrori ja ajupesu tingimustes elamine, mastaapsed vahistamised, peksmine, piinamine, vägistamine ja massihaudadesse ajamine – on osa tänapäeva reaalsusest Venemaa poolt okupeeritud aladel Ukrainas, kuid ka Venemaal. Toona kasutati inimeste kallal "erimeetodeid" nende "süü" tõendamiseks.
Volkonogovilt (keda mängib suurepäraselt Juri Borissov) oma isa kohta tõde kuulnud laps nentis, et isa pidas Hispaania kodusõjas fašistide (frankistide) piinamisele vastu ega rääkinud midagi. Laps küsis kaptenilt retooriliselt, kas nemad (NKVD) on fašistidest "paremad". Olidki. Ja on ka praegu. Alates 24. veebruarist toimub "erioperatsioon", mille käigus kasutatakse sama "erimeetodit", mis on talletatud vastavates õpikutes.
Film on erakordselt sünge, kuid selle eest ajastu- ja ajalootruu. Seda aega ei saa ega tohi ilustada, nii nagu tänapäevast Venemaad ei tohi teisiti kujutada kui ta tegelikult on. Mõlemal ajastul on tegemist kriminaalsete ja ebahumaansete režiimidega, kelle jaoks inimese elu väärtus on ümmargune null. Tehases sooritas enesetapu tööline, kes sai teada, et tema naine, kes arreteeriti isegi mitte naljaka anekdoodi pärast, on maha lastud. Asju ei saanud õige nimega nimetada isegi kaudsete vihjetega, veel vähem naljatades. Nüüd ei tohi Venemaal ka sõda sõjaks nimetada ega relvajõudude "väärikust" alandada, muidu lähed paragrahvi alla. Pikaks ajaks. Mis väärikust silmas peetakse, kui me teame, mida venelased Ukrainas teevad, jääb arusaamatuks.
Sellist väärikust taotlesid filmis (ja nähtavasti ka reaalselt antud ajastul) NKVD ohvitserid, koputajad ja kõik teised koletisliku režiimi mutrid. Nad sisendasid endale – nagu Volkonogovile jahti pidav ülemus –, et nad teenivad riiki. Ja riik on kõige olulisem, mitte inimesed. Ta peab olema "puhastatud".
Volkonogovi kolleeg tõdes, et piinatud inimesed kinnitasid oma süütust, sest nad olidki süütud. Kuid ta lisas, et nad on siiski "ebausaldusväärsed" ja nad tulebki selle pärast ennetavalt likvideerida, sest "kunagi" nad ikkagi reedavad. Laias laastus sama mentaalsus valitseb nüüd Venemaal üpris laialdaselt, lääne- ehk demokraatiavastasuse lainel.
Inimesed olid kohutavalt hirmul ja segaduses. Nad tahtsid teada, mis nende arreteeritud lähedastest on saanud. Volkonogovi patukahetsuse rännak tõi mõnele neist tõehetke. Nad reageerisid erinevalt, kuid meeleheitlikult.
Tänapäeval ootavad emad, abikaasad ja teised sugulased ja sõbrad teateid Ukrainasse saadetud mobiliseeritud ja teiste sõjaväelase mundris meeste kohta. Tihti nad ei saagi tõde teada. Stalini ajal pasundati loosungit "Omasid maha ei jäeta!". Nüüd samamoodi. Jäeti siis ning jäetakse ka nüüd maha, vedelema kuskil tee ääres või põldudel Ukraina avarustes. Halvimal juhul viidi Hersoni prügilasse koos tapetud kohalikega, ja põletati ära.
Kapten Volkonogov tahtis pääseda paradiisi. Kes seda teab, kas ta pääses, sest ta sooritas ka ise kohutavaid kuritegusid. Kuid ta sai nähtavasti oma pattude eest andeks. Antud kontekstis ta mõjub lõpuks erakordselt humaanse, õiglase ja julge tegelasena. Ta teab, et tema tunnid või päevad on loetud ning sellepärast püüab oma õilsat missiooni traagilise lõpuni jätkata. Film on mõtlemapanev nii ajaloolises plaanis kui ka tänapäeva sündmuseid arvestades. Kogu Venemaa rahvas peaks seda vaatama ja järele mõtlema.
Toimetaja: Kaspar Viilup