Edith Sepp: filmitootjad on meie ukse taga järjekorras ning Eestil on siit ainult võita
Eestil tasuks suurendada tagasimakseprogrammi mahtu ning nõuda rahvusvahelistelt voogedastusplatvormidelt kohalikku filmitootmisse panustamist. Välismaised filmitootjad on meie ukse taga järjekorras ning Eestil on siit ainult võita, rõhutas Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp arvamusloos.
Maailmas ringleb audiovisuaalsisu tootmiseks raha, millest ka Eestil tasuks oma osa kätte saada. Hinnanguliselt ringleb tänavu maailmas sisu tootmiseks rohkem kui 170 000 miljardit dollarit. Eestil tasuks suurendada tagasimakseprogrammi mahtu ning nõuda rahvusvahelistelt voogedastusplatvormidelt kohalikku filmitootmisse panustamist. Välismaised filmitootjad on meie ukse taga järjekorras ning Eestil on siit ainult võita.
Alles esilinastus Melchiori-sarja teine osa "Apteeker Melchior. Viirastus." ja peagi linastub kolmas osa "Apteeker Melchior. Timuka tütar." Sarja esimene osa, mis linastus kevadel, on selle aasta vaadatuim Eesti film. Need on suure eelarvega filmid, mis on loodud laiale vaatajaskonnale ja suures osas rahastatud erakapitali toel, vaid 10 protsenti oli riigipoolne abi. Veelgi laiema rahvusvahelise publikuni jõuavad need filmid aga Amazoni platvormil. 23. septembril jõuab kinodesse suur film "Kalev", Eestis on filmide tootmine ja levitamine jõudnud uuele tasemele.
Kui aga vaadata Eesti filmi viimaste aastate saavutusi veelgi laiemalt, siis võib öelda, et meie filmi tuntakse. Meid tuntakse kui head koostööpartnerit: nii näiteks võitis Eesti osalusel valminud "Kupee nr 6" eelmisel aastal Cannes'i filmifestivalil grand prix ja "Kapten Volkonogovi põgenemine" võistles Veneetsia põhiprogrammis. Meil on olemas Oscari nominatsioon ja oleme võõrustanud Hollywoodi filmivõtteid. Skeptikute arvamuste kiuste võistleb Eesti filmimaailmas kõrgemas kaalukategoorias kui meie suuruse järgi võiks arvata.
Hetkel soovib Eestis filmida rekordarv välismaiseid filmiloojaid ja sisutootjaid. Teisisõnu, Eestisse ollakse valmis investeerima ja siia uusi töökohti looma. Mängureeglid on seejuures lihtsad: välisinvesteeringud tulevad riiki, kui seal makstakse ka midagi projektile tagasi. Siit nimigi – filmitööstuse tagasimaksesüsteem. Eesti maksab filmiprojektidele tagasi kuni 30 protsenti siin kulutatud abikõlblikest kuludest. Aga näiteks Iirimaa 32 protsenti ja Itaalia tõstis oma tagasimakse juba 40 protsnedile1. Juulis esitles Austria täiesti uut tagasimaksesüsteemi, millega lisatakse 30 protsendilisele tagasimaksele veel 5 protsenti, kui tootmine kvalifitseerub rohetootmisena2.
Iga välismaisesse filmiprojekti investeeritud euro toob Eesti majandusse tagasi. Konservatiivsete arvestuste järgi viis eurot, aga kui arvestada pikaajalist ja kaudset majandusmõju, siis üle kaheksa euro3. Toonitan siinkohal, et see raha ei lähe vaid filmitööstusesse, vaid Eesti majandusse laiemalt. Kuni 60 protsenti Eestisse investeeritud rahast läheb majutusasutustesse, transporti, ehitusse, digiteenustesse, muusikatööstusesse jne.
Film Estonia programmis ei ole täna piisavalt raha, et kõik soovijad siin filmida saaksid. Fondi maht – kaks miljonit eurot aastas – täitus juba tänavu jaanuaris. Tõsi, valitsus, suurendas selle aasta mahtu 3,4 miljoni euro võrra, aga siiski ei kata see kõiki vajadusi. See tähendab, et ülejäänud välisprojektid liiguvad edasi meie lähinaabrite ja konkurentide juurde Leetu, Soome, Ungarisse, Tšehhi, Belgiasse, aga ka Maltale ja Iirimaale. Leedus näiteks on tagasimakseprogrammi maht kuni 50 miljonit eurot aastas ning eelarveaasta limiiti ei ole. Soomes on aastane maht 10 miljonit, mida soovitakse järgmisel aastal kahekordistada, ja Hollandis on fondi maht juba 20 miljonit eurot. Enamikul Euroopa riikidel aga limiidid üldse puuduvad. Skaala alumises otsas Euroopas on Sloveenia 1,1 miljoni eurose aastamahuga, ja nende järel olemegi meie.
Eesti peab otsustama, kas soovib väga raskel ajal filmivaldkonna välisinvesteeringuid Eesti majandusse või mitte. Kindlasti ei pea valimatult kõiki välisprojekte vastu võtma. Arvestama peab Eesti tootmisvõimekust, aga ka seda, et meie oma filmide tootmiseks peab jääma loome- ja tööjõudu. Eesti filmitegijad ongi praegu silmitsi valikuga, et kas müüa oma oskusi voogedastusplatvormidele ja Põhjamaade sarjategijatele või osaleda hoopis väiksema tasu eest Eesti filmide valmimisel.
Muutes seadust toetame oma filmide tootmist
Leidub lahendusi, et rahalist seisu rahvusliku filmi jaoks palju paremaks muuta. Üheks väga lihtsaks käiguks on rakendada enda heaks tööle Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv (AVMSD), mis võimaldab seada kohustusi rahvusvahelistele voogedastusplatvormidele, mis näitavad Eestis oma sisu, aga asuvad teistes riikides. Eestil on direktiivist tulenevalt võimalik tellitavatelt meediateenuste osutajatelt saada otsest rahalist panust kohalikku filmitootmisesse.
Suurematest globaalsetest platvormidest jõudis Eesti vaatajateni äsja Disney+ ja kohe jõuab ka HBO Max. Juba pikalt ka Eestis kättesaadav olnud Netflix on pidanud oma positsioone teistele loovutama4. Ometi ei tohi riik lubada rahvusvahelistel voogedastusplatvormidel kohalikult turult haarata ainult vaatajaid - nad peavad võtma ka vastutuse ja kohustuse kohaliku toodangu valmimise eest, sh panustama näiteks Sarneti, Toomi, Siimetsa, Ruumeti jpt eesti autorite filmide tootmissesse. Seda võimaldab seadus.
Praegu on Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv riigikogus aga vastu võetud üksnes miinimumnõuetega, mis tähendab, et kohustusi ei seatud. Riigikogu liikmed võiksid viia direktiivi sisse täienduse, mis võimaldaks globaalsete platvormide tulust osa saada, et Eesti filmitegijad ei peaks igal aastal taotlema riigieelarvest lisavahendeid.
Kohustused platvormidele on kehtestanud mitmed Euroopa riigid kas siis lõivude või otseinvesteeringute vormis, võttes aluseks voogedastusplatvormi aastakäibe või liikmesriigis teenitud brutotulu. Kohustuste suurusjärk on riigiti erinev. Näiteks lõivud ulatuvad 0,5 protsendist (Tšehhis) kuni 5,15 protsendini (Prantsusmaal). Viimati seadis 6 protsendise (!) lõivu sisse Taani.
Enne pandeemiat oli Euroopa European Audiovisual Observatory (EAO) aruande5 kohaselt Eestis 2020. aastal (kuupõhise) kordustellimuse kujul tellitavate meediateenuste (sh Netflix) tellijaid ligikaudu 122 000. Olukord on tänaseks aga muutunud. Tänu pandeemiale veedab vaataja suure osa oma ajast just virtuaalmaailmas ja see number peab olema suurem kui kaks aastat tagasi.
Kui keskmiselt maksab teenusepakett ühe tellija kohta 10 eurot kuus, teeb see 1,2 miljonit eurot ühes kuus ning 14,4 miljonit eurot aastas. Kui lõiv on 5 protsenti, siis annaks see Eesti filmitootjatele juurde 720 000 eurot aastas. 10 protsendine lõiv suurendaks summa kuni 1,44 miljoni euroni. Lisaks saaks direktiivi kaudu kohaldada otseinvesteeringukohustuse tellitava meediateenuse pakkujatele, nt 20–25 protsenti käibest peab teenusepakkuja investeerima kohalikku filmitootmisesse. Või seada sisse hoopis hübriidmudel, kus ettevõtted saavad valida, kas nad tasuvad lõivu või teevad otseinvesteeringuid.
Mõningate kohalike ekspertide hinnangul on laekuv summa liiga väike, aga tuletan meelde, et pandeemiaga on kogu sisu vaatamine liikunud platvormidele. Kui suured on 2022. aastal platvormide vaatajanumbrid, seda võib vaid oletada, sest enne seadusemuudatust täpseid numbreid teada ei saa. Eesti saaks aga seadusemuudatusest konservatiivsete arvutuste kohaselt oma filmide tootmiseks juurde üle kahe miljoni euro aastas. See oleks sisutootmisele märkimisväärne lisa ja annaks ka kindluse filmitegijatele, et Eesti filmide tootmisrahastus on vähemalt osaliselt kontrolli all.
Üsna sageli on põhjuseks, miks ei saa midagi teha, halduskoormuse tõus riigisektoris. Aga halduskoormuse tõus oleks minimaalne, sest platvormid peaksid deklareerima iga aasta detsembri lõpu seisuga Eesti klientide arvu ja käibe ning täiendavat infosüsteemi ei ole vaja arendada, kuna see puudutab 10–12 platvormi. Täiendavaid töökohti ei ole vaja luua. Seni on teised liikmesriigid täheldanud teenusepakkujate seaduslikku käitumist – nad deklareerivad ja täidavad oma rahalisi kohustusi õigeaegselt.
Pika teema kokkuvõtteks võib öelda, et maailmas ja Euroopas on filmitootmise turul raha. Suured platvormid otsivad kohti, kuhu investeerida, ja Euroopa liikmesriigid nõuavad neilt seadusega oma osa, kuna filmitootmise ökosüsteem on muutunud ja riigi eesmärk on elus hoida oma kultuur sh rahvuslik film. Asugem tööle, parlamendi liikmed, kuna Eesti film on seda väärt.
1 Allikas: Olsberg SPI 2022 raport https://static1.squarespace.com/static/5f7708077cf66e15c7de89ee/t/62825a8c63055c7665983d1a/1652710040581/Global+Incentives+Index+2022-05-16.pdf
3 Allikas: https://filmi.ee/instituut/olsberg-spi-analuus-film-estonia-tagasimaksefondi-majandusmoju
5 EU-28 suundumused tellitavate meediateenuste turul. Aruanne on kättesaadav inglise keeles: https://rm.coe.int/trends-in-the-vod-market-in-eu28-final-version/1680a1511a
Toimetaja: Kaspar Viilup
