Ma ei mäletagi sellist aastat, kui oleks nii palju Eesti filme ilmunud. Võib-olla juhtus seda nõukogude ajal, aga taasiseseisvunud Eestis pole nii palju ja sellisel heal tasemel filme ühel aastal olnud.

Tõepoolest, praegu on need filmid järjestikku välja tulnud ja üks on parem kui teine. Nad on huvitavad ja väga mitmepalgelised: kui tahad vaadata ajaloolist draamat, palun, tahad vaadata komöödiat või täiskasvanuks saamise lugu, palun. Kõigile on midagi, repertuaar on väga mitmekülgne.

Kas see tähendab seda, et Eesti filmil on praegu kuldaeg ja viimase kahe-kolme aasta rahastamisotsused on tehtud õiges suunas?

Siin juures on ka erakapitali toel valminud filmide arv, meil on võimalus teha nii eripalgelist repertuaari, sest erakapital toetab väga palju. EFI on võtnud suuna, et toetada rohkem autorikino või neid tegijaid, kes võib-olla nii kiiresti või nii erilise filmiga ei saaks rahva ette tulla. Meil on tänu sellele rohkem vabadust nende otsuste tegemisel.

Aga loomulikult, tänu EV100 filmiprogrammile oli laua peal väga palju lugusid, millest mõned lood tulevad alles praegu välja. Üks asi oli "Tõde ja õigus", kes sai võidufilmi rahastuse, aga näiteks "O2" oli samuti EV100 filmiprogrammis sees ja seal on väike osa ka EFI raha, väga suur osa tuleb ju tegelikult erakapitalilt.

Pigem on toimunud kvaliteedihüpe ja seda just tänu EV100 filmiprogrammile. Kirjutatakse rohkem, on rohkem stsenariste ja väga omapärased filmilavastajad.

Sisuliselt on filmitegijatel vähe julgust käsitleda ühiskondlikke teemasid, kasvõi neid äärmuseid, mis on omased mitte ainult Eestile, vaid kogu arenenud kapitalistlikule läänemaailmale. Samamoodi on valus teema meie lähiminevik, mida samuti ei julgeta tõsiselt puutuda. Kas siin võib oodata mingit muutust?

Õige tähelepanek. Katrin Kissa tegeleb selliste filmidega, "Viimased" oli kindlasti selline linateos, mis peegeldas meie tänapäeva ühiskonda ja samas oli see ka traagiline karakterifilm. ka Liina Triškina-Vanhatalo uus kaasaegne draama on arenduses.

Eks iga lavastaja tegeleb sellega, mida ta tunneb, et on tema tugevus ja mis talle korda läheb. Praegu ongi meil kaks-kolm sellist lavastajat, kes tegelevad nende tänapäeva teemadega, aga vaatame, mis uus aasta toob. Meil on rahastus suurenenud ja tänu sellele saab ka repertuaari laiendada.

Peame ikkagi ajalooga ka tegelema, see läheb vaatajale väga hästi peale, aga peaks tõepoolest kõrvale tooma rohkem kaasaegseid lugusid.

Kui palju raha on filmivaldkonnal 2021. aastal kasutada?

Kui rääkida tootmisest eraldi, siis tootmisel on 2021. aastal kasutada seitse miljonit eurot. See on kindlasti suurim rahastus, mis meil tavavoorus kunagi olnud on. See on väga suur hüpe ja võimaldab vaadata lugusid, mida enne ei saanud. Laiemalt võttes saab teha plaane pikemaks ajaks.

Kindlasti on teema see, et Euroopa filmide eelarved suurenevad, teine suur muudatus on ka see, et väga palju kaastootmisi langeb ära. Pandeemia on muutnud meie kaastootmispartnerid väga ettevaatlikuks ja seetõttu peab Eesti oma rahastus suurenema. See on jälle selline halb kogemus eelmisest aastast, aga me ju kõik siiralt loodame, et kui tuleb vaktsiin, siis võib-olla taastub päris filmitootmine kiirelt ja saab kaastootmise uuesti käima lükata.

Kuidas vahepealsel ajal tegutseda? Praegu ju saaks filme teha, teisalt paneb pandeemia oma piirid. Kas mingid summad peavad siis riiulil paremat aega ootama?

Praegu siiski nii hullusti pole läinud, pigem on läinud raskelt finantseerimisskeemidega. Üks film, millega on raskusi, on Kadri Kõusaare Jordaanias filmitud lugu. Seal oli väga tugev kaastootja Prantsusmaal ja see rahastus langes ära. See film on meil praegu kõige suuremas hädas.

Teine, millel on raskused, on Allfilmi toodetud "Kalev", mis räägib Kalevi korvpallimatšist 1990 aastate alguses. See tuleb kindlasti väga populaarne film, aga seal on see probleem, et nii suuri massivõtteid, mida film eeldab, me lihtsalt praegu teha ei saa.

Need filmid ootavad, aga pole kindlasti seisma jäänud. Ei saa öelda, et neid kunagi ei lõpetata, aga millal neid saab lõpetada, näitab aeg. Teised filmid nii-öelda seisma pole jäänud.

Koroonaviirus on kindlasti pannud seisma Film Estonia ehk siis tagasimakseprojekti, mille eesmärk on siia filmima tuua muu maailma tegijaid nagu seda oli näiteks Christopher Nolan.

Mingil määral on pandeemia siin takistusi tekitanud, kuigi suvi ja sügis näitasid, et meie lähinaabritele see kuidagi ei mõjunud, pigem oli rohkem soomlasi kui arvasime. Küll aga on jäänud seisma kõik suurstuudiote projektid, need, mis tulevad Ameerikast, aga tavaliselt jõuavad Eestisse läbi Suurbritannia. Praegu on aga Suurbritanniaga koostööprojektid edasi lükkunud. Meil olid sügisesse planeeritud päris suured projektid, mis näitab, et huvi on väga suur.

Me saime oma selle 2020. aasta plaani täis, vaatame, mis järgmine aasta toob. Pigem on oodata plahvatust, see on suurem probleem, et me saaksime riigiga läbi rääkida, kas Film Estonial on piisavalt katet, et kõiki neid projekte teenindada.

Vaataja armastab väga kodumaist filmi. Mida ütlevad vaatajanumbrid? Kui arvestada ka seda, et välismaalt tuli sel aastal viirusesegaduse tõttu vähem filme levisse, siis kas kodumaine film pääses paremini esile?

Tõepoolest, kodumaisel filmil õnnestus sel aastal rohkem esil olla ja see oli ka erakordne aasta selles mõttes, et PÖFF-il tuli väga palju filme välja, mitmed neist jõuavad kinodesse alles 2021. aastal. Ega ma lõplikku numbrit ei saa veel öelda, aga kodumaise filmi vaatajanumber jääb 450 000 juurde. See on ikkagi päris hea number, arvestades, et pool aastast olid kinod poole koormusega lahti või üldse kinni.

Kui vaadata veidi laiemas plaanis, siis sel aastal oli veel häid uudiseid, mis puudutab just eelpool mainitud kaastootmist.

Tõepoolest, Riigikogu kiitis heaks kaastootmiskonventsiooni uuendamise ja see tähendab, et Eesti filmid saavad kaastootmisprojektides osaleda ka viieprotsendilise osalusega. Väikeriikidele on see väga hea, sest siis peab vähem raha otsima, et Eesti oleks kaastootjana nendes projektides osaline. Meie tootjatele on see muudatus kindlasti väga hea uudis, eriti kui arvestada, et kaastootmine taastub järgmisel aastal.

Kas 2021. aastal jätkub Eesti filmis samasugune tähesadu või oli see laine ajutine?

Eesti filmi instituudi eesmärk ongi see, et tekiks stabiilsus ja meil oleks kogu aeg teatud hulk häid filme, mida vaataja tahab kinos vaadata ja miks mitte laieneda ka teatud voogedastusplatvomidele.

Üks asi on see, et Eesti vaataja saaks rohkem filme vaadata, aga kindlasti on meie eesmärk see, et rohkem rahvusvahelisi linastusi toimuks ka suurematel platvormidel. Üks asi on tõesti Netikino, Telia või ERR-i Jupiter aga teine see, kui Eesti film saab Amazon Prime'i, Netflix'i, Youtube'i. Me tegeleme nende uute kanalite leidmisega, et lisaks festivalidele leviks Eesti film ka voogedastusplatvormidel. See on kindlasti üks 2021. aasta eesmärke.

Ma usun, et aasta alguses kinodel läheb veel väga kehvasti, nakatumisnumbrid on veel väga kõrged, ma ei usu, et me saame Eesti filmile nii palju vaatajaid kui tahaksime, aga hakkame Eesti filme taas välja tooma kevadel, võib-olla isegi hiliskevadel.

Eesti filmi instituut vaatas möödunud filmiaastale tagasi ka oma jõulutervituses: