Õnnelik lapsepõlv

German Golub kasvas lihtsas peres. Tema ema oli meditsiinitöötaja, isa töötas algul vanglas vanemvalvurina, siis aga vahetas ametit ja hakkas kaugsõiduautojuhiks. Hoolimata sellest, et vanemad töötasid palju ja isa polnud sageli kodus, ei mõjutanud see Germani sõnul tema suhteid vanematega - pere oli alati kokkuhoidev. "Jäime alati perekonnaks," naeratab ta.

Nagu kõiki lapsi, paelusid ka tulevast režissööri lapsepõlves kõige rohkem säravad multikategelased. Vanadele VHS-kassettidele salvestatud lemmikmultikaid vaatas poiss mitmeid kordi üle. Golub tunnistab, et kõige rohkem mõjutas teda animafilm "Anastassia", mis õnnestus algusest lõpuni ära vaadata. Juhtus ju sageli nii, et meeldima hakanud loo teist osa ei näinudki. "Näiteks oli sul "Totu Kuul" esimene osa, aga teist osa ei olnud - kas ei õnnestunud telekast lindistada või sai kassett otsa, see oli alati väga kurb," meenutab Golub.

Muretu elu lõppes 11. klassis. See oli aeg, mil sõprade lapsikud meelelahutused hakkasid ületama mõistlikkuse piire ja Golub pidi otsustama, kas minna edasi koos nendega või valida oma tee.

Pikk tee

Pärast kooli lõpetamist ei sattunud Golub kohe filmimaailma. Esmalt pani ta ennast proovile 3D-kunstniku rollis, ent pettus selles ja jättis selle ameti sinnapaika. Läks sõjaväkke, seejärel püüdis kaks korda astuda Viljandi Kultuuriakadeemiasse ja näitlejaks saada. Viimaks sattus Golub Tartusse ja töötas, kellena juhtus - voldikute jagajast laibavedajani. Just viimati nimetatud kogemus pani aluse talle tudengi-Oscari toonud filmile.

Oma tööd meenutab ta rahulikult, nagu poleks selles olnud midagi ebaharilikku. "Ma ei töötanud seal kaua. Maksti tolle aja kohta korralikult, ühe väljakutse eest veidi alla 20 euro," meenutab Golub. Mõne kuu pikkusest laibavedajatööst on kõige elavamalt meeles lõhn. "See on päris vänge lõhn. Sõltub muidugi sellest, kuhu ja kuidas sa satud. Kui surnukeha on nädal aega soojas ruumis olnud, on asi päris karm," meenutab Golub.

Mingit hirmu Golub surnukehade ees ei tundnud. Ta sai kohe aru, kuidas käituda, kui lähed lahkunu järele korterisse, kus võivad olla tema lähedased. "Ehkki inimene on juba surnud, on ta nende jaoks ikkagi nagu natuke elus. Pead aru saama, mida sa teed, mõistma, et kui teed midagi valesti, võib su tegevus inimestele valu põhjustada," jagab ta oma kogemusi.

Koht päikese all

2016. aastal astub Golub Balti filmi- ja meediakooli. Noormees peab ühitama õppimist tööga. Ta asub ETV-s tööle operaatori ja valgustajana. "Ülikoolis ma teadsin, et ta töötab õppimise kõrvalt. See oli hämmastav, sest lisaks kohustuslikele asjadele tegi ta ära palju lisaülesandeid, võttis alati rohkem õppeaineid kui hädavajalik ja aitas korduvalt kursusekaaslasi õppeprojektides hädast välja, nõustudes näiteks operaatoritööd tegema. Ta osales õpitubades, mis isegi ei kuulunud tema õppekavasse," meenutab oma endist tudengit tuntud stsenarist, režissöör ja operaator Elen Lotman.

Nii möödus neli aastat: koolist tööle, töölt kooli, õhtul uinumine raamatuga kaisus. Ja alles ülikooli lõpetades otsustab German naasta 2013. aastal Tartus saadud kogemuste juurde, mis panid ta esmakordselt mõtlema sellele, mida elu tegelikult tähendab.

"Mäletan, et kui ma olin stsenaariumi esimest korda läbi lugenud, helistasin Germanile ja ütlesin: sa oled hull! See on täiesti võimatu, kuidas me seda teeme? See pole tudengifilm! Seda on võimatu filmida! Ja German ütles mulle: seda on mulle ennegi öeldud," meenutab Germani sõbratar Kätlin Loomets.

Piiratud eelarve, kõigest kümme võttepäeva, 40 näitlejat ja lõputu hulk nüansse, mida tuli kontrolli all hoida. Nagu igasugustel võtetel, nii ei saanud siingi läbi naljakate vahejuhtumiteta: näiteks sattusid operaatori auto võtmed režissööri taskusse. Ent mõnikord oli vaja lahendada ka keerulisemaid ülesandeid. Võtted olid juba läbi, ent salvestamata oli peategelase Ruuben Palu hääl, kes töötas sel hetkel aga Pärnu koroonakeskuses vabatahtlikuna. "Meie helimees võttis kogu stuudio kaasa, sõitis autoga Pärnusse, pani skafandri selga, toppis näitleja autosse ja salvestas tema hääle. Kui näitleja oli lahkunud, desinfitseeris ta auto täielikult ja sõitis tagasi. See oli selle aja reaalsus," naeratab Golub.

26. oktoobril valiti German Golubi film "Minu kallid laibad" 2020. aastal tudengi-Oscari tiitlile konkureerinud 147 filmi seast parimaks.

Kivinägu

Golub meenutab, et ei osanud algul kuidagi reageerida - esikoht oli talle täielik üllatus. "Olin nagu tõeline kivinägu, ei saanud aru, mida teha. Siis jõudis kohale, et pean sellele olukorrale kuidagi reageerima," meenutab ta.

Režissöörile iseloomulik tagasihoidlikkus torkas silma ka pärast tudengi-Oscari võitmist: ei mingeid tähistamisi ega bankette. Golubi sõnul joodi veidi šampanjat ja tehti tööd edasi.

Pärast võitu tudengifilmide kategoorias sai "Minu kallid laibad" õiguse võidelda juba tõelise Oscari eest. Golubi film konkureerib maailma parimate filmidega parima välismaise filmi kategoorias. See on film surmast, mis paneb mõtlema küsimuse üle, mida tähendab elu. "Tunnen ainult siis, et olen elus, kui ärkan hommikul ja saan teha seda, mis mulle meeldib. Ma pean tegema seda, mida tahan. See kõlab egoistlikult, aga just see määrab kõik," vastab sellele küsimusele Golub ise.

Kino kui elustiil

Olgugi et Germani portfoolios on juba täiskasvanute Oscarile konkureeriv film, ei anna režissöör endale puhkust ning rassib juba uue projekti kallal. Praegu on tal käsil Eesti olümpiavõitja Erika Salumäe eluloofilm. Vaba aega ei ole peaaegu üldse, ent Golubi sõbratar ja lähedased on sellega ammu harjunud. Nad naljatavad, et kohtumised Germaniga tuleb kuu aega ette planeerida. Samas suhtuvad nad sellesse mõistvalt, sest Golubi jaoks pole see lihtsalt töö, vaid elustiil.

Milles peitub nii suure tunnustuse osaliseks saanud 27-aastase noormehe edu saladus? Tema õpetaja arvates on asi Golubi ande ja töökuse kombinatsioonis. Samal arvamusel on ka noormehe sõbratar. Golub ise aga usub talle omase tagasihoidlikkusega, et asi on visaduses ja harjutamises. "Ma ise ei pea ennast talendiks. See on nagu sportlastel ja teistelgi: teed päevast päeva kuuest üheteistkümneni seda, millega sa tegeled. Alati," avaldab Golub oma saladuse.