Anna Hints: täiskasvanud võiksid palju rohkem oma lapsi kuulata

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Anna Hintsi lühidokumentaalfilm "Homme saabub paradiis" Autor/allikas: Kaader filmist

12. jaanuaril jõuab ETV eetrisse "Eesti lugude" uue hooaja esimene film, Anna Hintsi "Homme saabub paradiis", mis räägib Tartu nn toidupäästjate kogukonnast. ERR-ile antud intervjuus kinnitas Hints, et on ka ise selle kogukonna liige, mistõttu oli tal lihtsam nende inimeste usaldust saavutada.

Selgita lühidalt, millest sinu film räägib?

Filmi keskmes on noored emad, kes igapäevaselt sotsiaalset häbi ületavad ning planeedi tuleviku nimel kaubanduskeskuste prügikastidest toitu päästavad. Samal ajal, kui emad protestivad tarbimiskultuuri keskkonnamõjude vastu prügikasti ronides, arutavad lapsed seda toitu süües üksteisega eksistentsiaalsetel teemadel.

Minu jaoks räägib see film sellest, kuidas mitte kaotada keskkonnakriisi ja kliimamuutuste keskel lootust. Filmi pealkiri võiks panna vaatajat küsimusi küsima sellest, mis on see täna, kus me elame ja millist homset me tahame endale ning tulevastele põlvedele. Me elame justkui külluse paradiisis, aga homse paradiisi arvelt. Kõige kallimat hinda meie hea elu eest peavad maksma meie lapsed ja nende järglased.

Keskkonnakriisi sügavamalt sukeldudes on lihtne tekkima depressioon, aga see film võiks vastupidi inspireerida iseenda võrra tegutsema. Toidul on väga suur roll keskkonnakriisi võimendamisel või siis vastupidi vähendamisel. Igaüks saab enda tarbimisharjumuste kaudu terve planeedi keskkonda mõjutada. Sama saavad teha poeketid ja ühiskond tervikuna. Ühelt poolt elame toidukülluses, teisalt on puudust kannatavaid inimesi nii palju. See paradoks on väga šokeeriv.

Miks otsustasid sellise teema kasuks? Kuidas see teema sinuni jõudis?

Mul oli mingi hetk sügav eksistentsiaalne kriis, kui sain aru, kuhu me inimkonnana teel oleme. Peale filmikooli Tartusse tagasi kolides sattusin aga läbi oma sugulase Mona Menetsi prügisukeldumise kogukonda ning sain aru, et lihtne on käed rüpes masenduda, palju keerulisem on hoida endas lootust. Lootust on lihtsam hoida, kui sa pole üksi, kui su ümber on kogukond. Tartus on vägev kogukond keskkonnatundlikke inimesi, kes lihtsalt ei masendu, vaid teevad reaalselt oma igapäevases elus midagi, et see maailm oleks keskkonnasõbralikum paik. Kui vanadel alustel süsteem ei meeldi, saab luua uutel alustel süsteemi.

Mitmed inimesed, kellega koos sa filmis ringi rändad, varjavad oma nägu ega avalda oma isikut. Kas oli keeruline nende inimestega kontakti saavutada? Kas nad olid nõus kohe kaamera ette tulema?

Ma arvan, et oluline on siinkohal see, et olen ise selle subkultuuri liige. Ma arvan, et kõik olid nõus, sest nad usaldasid mind. Režissöörina on see väga suur tunnustus, kui su naismeeskond ja portreteeritavad sind usaldavad ja toetavad. Katsun seda usaldust hoida nagu varandust, loodan, et kellegi usaldust ei petnud ega kuritarvitanud.

See film on loodud tegelastega koostöös, ühisenergiast. Arutasin oma ideed ja mõtted tegelastega läbi, olin läbipaistev ja haarasin nad loomisprotsessi kaasa. See on hästi võimas tunne, kui ühisenergia tekib. Tahaksin siinkohal tänada ka oma produtsente Evelin Penttilät ja Johanna Maria Paulsonit, kes tegid sellise loomisprotsessi minu jaoks võimalikuks. 

Filmis tekib omamoodi kaks vastasleeri: üheltpoolt prügikastidest toidu päästmine, teiselt poolt laste omavahelised vestlused. Kas need kaks poolust tekkisid orgaaniliselt või oli selline kontseptsioon sul juba esialgu silme ees?

Mulle oli suureks inspiratsiooniks lapsepõlves nähtud nõukogude aegne multikas musketärkoertest. Mind võlus seal multikas see, kuidas koerte maailm ja nende omanike maailm olid justkui kaks eri tasandit, mis aeg-ajalt üksteisega kokku puutusid.

Mul oli algusest peale filmis silme ees kaks liini – emad ja lapsed. Mina lõin režissöörina võimalused teatud situatsioonideks, kus siis orgaaniliselt midagi ehedat saaks sündida. Lapsed läksid sööma ja ajasid omavahel juttu. Ma tahtsin kuulda nende mõtteid emasid asjasse segamata.

Arvan, et täisvakasvanud võiksid palju rohkem oma lapsi kuulata ning julgeda ka eksistentsiaalsetel teemadel lastega kõnelda. Lapsed, kes kasvavad üles teadmisega, et maakera ressursid on piiratud, teevad sellest teadmisest lähtuvalt keskkonnateadlikumaid valikuid juba väiksena. Neile tuleb loomulikult, et nad kustutavad tule, ei raiska toitu, ei raiska vett, ei nõua pidevalt poest uusi asju, vaid mõtlevad kuidas asju taaskasutada. Muidugi teevad nad seda kõike ainult siis, kui vanemad on oma tegevusega eeskujuks.

Millal filmivõtted toimusid? Kui palju on prügikastidest toidu päästmise teema praeguseks muutunud, oled sa ka praegu kursis, mis selles vallas toimub?

Filmivõtted toimusid 2019. aasta septembrist kuni 2020. aasta septembrini. Kui koroonaaeg tekkis, siis andsin emadele GoPro-kaamerad ning osa sellest materjalist läks ka filmi. Lisaks tekkis selline huvitav nähtus, mis ka filmis aset leiab – algasid prügisõjad. Ma ise olin ka seal autos, mida taheti rammida, päris apokalüptiline tunne tekkis. Ressurss on piiratud, algab olelusvõitlus ning inimeste saamahimu ja ahnus näitavad ennast kogu oma inetuses.  

Tartus on väga tugev ja elujõuline toidupäästmiskogukond. Kerly Ilvese juhtimisel on praeguseks veel kappe Tartusse juurde tekkinud. Ma käin regulaarselt ise ka prügikastidest toitu päästmas. Suurem osa mu pere söögilauast tuleb prügikastist. Kõike muidugi prügikastist ei saa, see on alati parajalt põnev jahilkäik, kunagi ei tea, mida võid leida, aga leivatooteid ja juurvilju-puuvilju leiab küll alati.

Kaheaastase prügisukelduja staaži pealt võin tõdeda, et meie tarbimises pole midagi paremuse poole muutunud. Väga palju väga korralikku kraami lendab prügikasti. Jõulude ajal päästsin mitu ostmata jäänud kuuske ära, mis õnnetult prügikastide kõrval seisid. Oleme inimkonnana ristteel  - koroona annab imelise võimaluse muuta majandust keskkonnasõbralikumaks, kuid kui jätkame samasugusel tarbimisrakursil nagu enne, siis ei oota meid mitte paradiis, vaid põrgu.

Mis sul loominguliselt praegu veel töös on? Kas tegeled ka mõne teise filmiprojektiga?

Hakkan just tööle oma esimese täispika dokumentaalfilmi "Savvusanna sõsarad" montaažiga. Mõned võttepäevad on veel järel, kuid hakkan materjalile vaikselt otsa piiluma. Filmi fookuses on see, kuidas suitsusauna kaitsvas tumeduses naised oma sügavamaid saladusi ja kogemusi jagavad ning keharakkudesse talletunud häbi mahapesevad. Suitsusaun on mulle nii oluline olemise osa, loodan suitsusauna erilist atmosfääri ka filmimaagiasse püüda.

Lisaks hakkan otsast monteerima eksperimentaalfilmi "Suudle mind oma keelega" ning lõpetan arhitektuurifilmi "Variseda pilveks su elutoa kohal", mis läheb Veneetsia arhitektuuribiennaalile. Koroona tõttu lükkusid mu uue lühimängufilmi võtted edasi, loodetavasti selle aasta sügisesse. Lühifilmi tegevustik toimub India ääretul prügimäel.

Kirjutamises on ka kaks asja – üks lühike ja teine pikk.

Kellele võiks sinu arvates "Homme saabub paradiis" sobida?

Produtsentidel on kombeks mõelda hästi täpselt läbi filmi loodetav vaatajaskond. Ausalt öeldes ma ei mõtle konkreetselt mingi sihtgrupi peale, vaid lähtun enda intuitsioonist, sotsiaalsest närvist ning südamekutsest. Ja siis läheb film lendu ning tore, kui see inspireerib.

Mul on usku, et kui asi tuleb südamest, siis ta jõuab ka teiste südameteni. Kõigile ei saa kunagi meeldida ning mina jooksen kohe enda sees ummikusse, kui pean hakkama mõtlema mingile kindlale publikule, kellele siis püüda meeldida. Ma ei oska ega taha niimoodi luua.

Filmimuusika on teinud sinu ansambel Eeter. Muusikaliselt on taust kohati ikka päris raju, räägi sellest, kuidas see muusika sündis. Mida seda muusikat luues silmas pidasite?

Kindlasti ei saa vaadata muusikat eraldi pildist – filmi võlu ongi see, et see on totaalselt läbikasvanud peekon nagu minu õpetaja Jüri Sillart tavatses öelda. Mul on režissöörina nägemus, referents ja siis, kui on sünergia, võib sündida filmiime – ühiselt koostöös. Filmi lõpus on muusika kõrval sama oluline pilt ja montaaž. Tahaksin mainida väga tundlikke ja andekaid kaaslasi – operaator Erik Põllumaad ning montaažirežissöör Marion Koppelit.

Eeter on üks lõpumuusika esitaja koos muusikute Tanel Kadalipu ja Kalle Kindeliga. Filmi helilooja on kallis Eetrikaaslane, sõber ja paduandekas helilooja Ann Reimann, kellega meid seob väga suur üksteise mõistmine. Mina ja Marja-Liisa Plats andsime lihtsalt hääle lõpuloole, täiega nautisin kriiskamist ja rajusus oli loomulikult taotluslik. Ann lõi kogu filmi muusikalise terviku ning lisaks eelpoolmainitud muusikutele osales ka Ekke Västrik muusikuna ühes loos ning oli ka helirežissöör.

Filmi lõpp oli mul tunnetuslikult kohe silme ees – inspiratsiooniks on Antonioni filmi "Zabriskie Point" lõpp, mille muusikat ka referentsina montaažis kasutasime. See rajusus seal päris lõpus oli mulle väga oluline. Lapsed vaatavad vaatajale näkku ja raju muusika ning kogu see lõpp võiks mõjuda nagu äratuskell. Täiskasvanud, ärgake üles! Praegu saame veel midagi muuta! Sellise energiaga on see tehtud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: