Oma filmis võttis Hints fookusesse naised, sest just naised on need, kes on aastasadu suitsusaunas sünnitanud. Samuti on väga paljud naised ka surnumõskjad ehk surnupesijad olnud. "See on üks väga eriline koht."

Hints meenutas, et tema suitsusauna filmi sünd sai tegelikult alguse ajal, mil ta oli umbes üheteist- või kaheteistaastane ning ta vanaisa oli just ära surnud.

"Siis me läksime vanaema, tädi ja täditütrega sauna. Seal rääkis vanaema ära kõik lood, mida ta enne ja pärast väljapool suitsusauna ei rääkinud. Kõik traumad, mured, rõõmud. Vihastas vanaisa peale nii, et järgmine päev sai vanaisa maha matta. Siis ma sain aru, et see on selline paik, kus räägitakse tervendavaid lugusid, mida mujal sellisel kujul rääkida ei saa," kirjeldas ta.

Suitsusaunast otsustas Hints filmi teha, sest ta usub, et kunstil ja lugude rääkimisel on väga suur ja tervendav vägi. "Kui me mõtleme kasvõi selle aja peale, kus me elame, siis ka selliseid valusaid lugusid on vaja kõnelda ja leida viise, kuidas ennast ja teisi tervendada," nentis ta.

"Ma olen ise väga seda usku, et kogukonnal on väga suur tugi ja roll selles, et me julgeksime kõiki lugusid – ükskõik kui valusad ja nii-öelda häbiväärsed need on – väljendada ja seekaudu tervendada. Kogukonnal on väga suur roll," märkis ta. "Loodan, et Ameerikas, kõik vaatajad tulevad kinosaali, siis nad kogevad selle pooleteise tunni jooksul natuke seda suitsusaunas käiku."