Räägi lühidalt, millest sinu dokfilm "Muusika, mida ma veel ei tea" räägib. 

Pealtnäha räägib film ühest Tartu melomaanist ja tema seiklustest obskuursete vinüülplaatide otsinguil. Aga ma üritan kõikides oma filmides näha ja näidata maailma liivateras. Igas karakteris otsin peidetud kirge ja silmasära, mis ühest küljest teeb ta eriliseks, kuid samas jutustab universaalset lugu. See film keskendub vinüülimaailmale, kuid see lugu on andumusest millelegi kogu hingega, oma maailma loomisest ja ka üksindusest, mis sellega kaasneb.

Miks otsustasid Ahto Külvetist filmi teha?

Olin teinud filmi "Lõuendilinn" Tartu tänavakunstist ja selle filmi algne tööpealkiri oli "Analooglinn" ehk omamoodi ood Tartule, kus õitseb analoog-mõtteviis ja mille iseäralik ajataju ja rütm vastandub liiga kiirele ja mürarikkale digimaailmale. Muusika vinüülil oli vaid üks mitmest teemast, mille kaudu tahtsin näidata Tartut kui analooglinna. Kui hakkasin Ahtot filmima, oli selge, et tema soojus, nakatav entusiasm ja lapselik rõõm suurte avastuste ees on mulle palju huvitavamad kui abstraktne teema.

Kuidas Ahto Külvet esialgu sellele pakkumisele reageeris?

Valas meile mõlemale pitsi konjakit.

Kui palju aega sa filmi jaoks koos Ahtoga veetsid? Kas filmist jäi palju materjali ka välja?

Kasutamata materjali jääb alati palju üle. Need on kas katsed, mis osutusid valeks suunaks või episoodid, mis mõjuvad kordusena. Näiteks kogu algselt filmitud analooglinna abstraktsed vaikelud ei sobinud uue kontseptsiooniga kokku. Või siis käisime Ahtoga kaks korda Lätis, kuid dramaturgiliselt sai filmis olla vaid üks selline episood.

Esimene reis, mis jäi filmist välja, oli tegelikult päris naljakas. Rännak algas sellega, et meil sai kütus enne Valgat otsa ja kogu materjalis domineeris Ahto Läti sõber Didzis, meie kohalik abiline ja nii värvikas tegelane, et väärib omaette filmi.

Samuti on mul tunde kasutamata materjali, kus Ahto räägib pikalt ja põhjalikult iga plaadi kohta, millele ta asetab grammofoni nõela, kujundusest, eelloost, järelloost ja palju muud. Kogu see mitmekülgne kontekst iga loo ja plaadi taga on väga põnev, aga sobib rohkem loengu formaati kui pooletunnisesse filmi.

Huvitava teemana tuleb filmist välja ka see, kuidas Ahto Külvet teeb küll väga ägedat asja, aga teatud hetkel jääb ta ikkagi n-ö outsider'iks. Festivalil ei ole keegi tema esinemist kuulamas ja kohati inimesed ei mõista justkui tema tegevust. Kas see liin tekkis orgaaniliselt või plaanisidki sa sellist vastuolu näidata?

Ahto eraldumine oma loodud maailma ja see, et tal on ükskõik, kas teda mõistetakse või mitte, on oluline osa tema karakterist. Aga kas ja kuidas seda filmis näidata, oleneb juhusest. Festivali episood oli üks loomulik hetk, mis aitas seda mõtet visualiseerida. Mingil määral ka ärinõustamise ja Anne Veski näituse avamise stseenid kõnelevad samast. Montaaživalikud loomulikult aitavad fokuseerida, kuid ka võimendada mõne sündmuse tähendust.

Kas avastasid filmi tehes ka midagi sellist, millest sa varem midagi teadnud? Kas oli mingeid suuri üllatusi?

Avastasin palju uut põnevat muusikat, osa sellest on nüüd mu enda plaadikogus.

Filmis kõlab ka palju muusikat Ahto varasalvedest. Kas oli raske selle hulgast valikut teha, mida filmis taustaks mängida?

Selleks, et lihtsustada oma ülesannet, piirasin valikut vaid lugudega, mis kõlasid siis, kui ma filmisin. Nii palju teadsin ka, et Läti reisi episoodis peab mängima Läti lugu Aafrikast ja Antarktikast ning lõputiitrite all Tadžikistani tantsulugu.

Mis sul hetkel veel loominguliselt töös on? Kas sul on ka mõni teine film käsil?

Erinevas arengujärgus on alati mitmeid projekte. Niipea kui aega leian hakkan monteerima üle kümne aasta eest filmitud traagilist lugu tänapäeva Don Quixotest. Koos Madis Ligema ja Taavi Arusega teeme jooksvalt lühidokke, mõned Hollandi televisioonile, mõned sahtlisse hilisemaks avaldamiseks. Paari kuu pärast peaks tulema välja ka koos Jaak Kilmi ja Kiur Aarmaga tehtud film Vahemere koristuskampaaniast.

Kuidas Ahto Külvet ise selle filmiga rahule jäi? Mis tema emotsioonid olid?

Film Ahtole meeldis, kuigi enda kohta ütles ta Tartu Postimehele nii: "Eks ma sain pärast filmi vaadates ka enda kohta üht-teist teada. Mingil hetkel vaatasin, et see ei ole kõige lahedam mees. Aga leppisin endaga ära. Selline ma siis olen." Aga kõrvalvaade iseendale ekraanil ongi erakordselt ebaloomulik ja ma väga loodan, et teised filmivaatajad elavad Ahtole sama palju kaasa kui mina.