Laias laastus on 2020. aastale eelnenud globaalne kino- ja filmitööstus üles ehitatud filmitootjatest suurstuudiote ja suurimate kinokettide vahelise suhte tasakaalule. Tegemist on ühe mõistatuslikult põneva maailmaga, kus mõlemal poolel on käes omad tugevad trumbid ning valitseb vastastikune sõltuvus, kus kumbki pool ei saaks eksisteerida ilma teiseta. Kinod oleksid tühjad, kui ei oleks kassahitte. Kassahitid poleks hitid, kui ei oleks kobarkinosid.

See isevärki konservatiivne sümbioos on püsinud paindumatult aastakümneid ja rajaneb mõnel üldisel rusikareeglil. Esiteks, kinopiletite kassatulu tehakse kino ja tootja vahel ligikaudu pooleks. Ja teiseks, kehtib nn "90-päevane aken" ehk püha ja puutumatu periood, mille jooksul film eksklusiivselt ainult kinodes jookseb ning alles peale neid kolme kuud plaadile, telesse, voogedastusse jms levida võib.

See kõik kehtis kuni ajani, mil maailma tabas COVID-19. Suur osa kinosid suleti. Filmid olid, aga suuri ekraane sisuliselt mitte. Ja siis hakkasid asjad selle konservatiivse maailma kohta enneolematu äkilisusega muutuma. Esimese suurfilmina lükkus kevadest sügisesse (ja hiljem omakorda 2021. aasta kevadesse) "007: Surm peab ootama" ehk 25. film Bondi saagas. Siis otsustas üks Hollywoodi kaalukamaid stuudioid, Universal, oma animahiti "Trollid 2" otse ja ainult voogedastusse paisata, šokeerides oma pretsedenditu strateegiaga kogu kinomaailma.

Sealt edasi järgnesid paljuski sarnaselt ka kõik teised tootjad, asudes lahendama iga otsusega kaasnevate mitmete muutujate ja tundmatutega võrrandeid. Levikalendrid löödi laiali – sisuliselt tühjaks. Ainus suurfilm, mis jonnakalt oma globaalse kinokalendri kohta hoidis oli Christopher Nolani "Tenet", mis tootjastuudiole Warner Brothersile viivuks ka kinomaailma päästja tiitli andis. Justnimelt viivuks, kuna juba mõned kuud hiljem raputas Warner maailma uudisega, et kõik nende 2021. aasta kalendrisse planeeritud 19 filmi avaldatakse paralleelselt nii kinoekraanidel kui ka voogedastusplatvormil HBO Max. Sellega lõppes üks ajastu globaalses kino- ja filmitööstuses.

Kui kinod taas avanema hakkasid, saadi kiiresti aru, et maailm ei ole enam kaugeltki endine. Et filme oma ekraanidele saada, oli kinol vaja nõustuda hoopis uute nõudmistega, mida dikteerisid tootjastuudiod, kel nüüd kesise külastatavusega kinode kõrval ka alternatiiv oli – voogedastusplatvormid. Ja "90-päevasest kinoaknast" ei olnud enam juttugi. Universal näiteks saavutas mitme suure kinoketiga veel aasta varem võimatuna näida võinud kokkuleppe, millega kino on küll nõus 90-päevase akna lühenemisega, kuid stuudio annab osa oma voogedastuse tuludest kinole.

Tõsi, voogedastuse areng ja olulisuse kasv oli toimunud juba aastaid. Kuid pandeemia tingimustes kinni pandud kinod ja kodudiivanitele istuma sunnitud publik andis sellele valdkonnale plahvatusliku tõuke.

Mitmete suurstuudiote nagu Disney ja Warner Brothers puhul oli neil voogedastuskanal lausa omast käest võtta – vastavalt Disney Plus ja HBO Max olid pandeemia tingimustes oma vaatajaskonda märkimisväärselt kasvatanud. Küll mitte sedavõrd, et kukutada selle turu liider Netflix. Küllap siit ka Warneri ülalmainitud otsus oma filmid paralleelselt kinodega ka samasse kontserni kuuluvasse HBO Maxi paisata ning Disney hiljuti avaldatud tulevikuplaanid, kus märkimisväärne osa nende toodangust just Disney Plus kanali jaoks luuakse. Tõsi, kino ei ole kellegi fookusest siiski kadunud. Kuid meediahiiglaste omavaheline sõda voogedastuse lahinguväljal on tõsine. Netflix, Amazon Prime, Disney Plus, iTunes, HBO Max, Peacock, Paramount Plus jne – platvorme on palju. Peagi ehk juba liiga palju, rääkimata tõenäoliselt peagi saabuvast sisu üleküllastusest.

Filmitegijate seas tunduvad arvamused muutunud maailma suhtes seinast seina olema. Christopher Nolan ei nõustu tõenäoliselt kunagi ühtki filmi väikese ekraani jaoks tegema. Teisalt nii mõnedki hinnatud filmiloojad nagu David Fincher, Spike Lee, Martin Scorsese ja Alfonso Cuaron on oma filme vahelduseks justnimelt rõõmuga voogedastuse jaoks teinud, kuna tootjana annab platvorm üldjuhul loojale loomingulise vabaduse, rääkimata kopsakast rahakotist.

Hinnanguliselt kaotas ülemaailmne kinokassa 2020. aastal seoses pandeemiaga üle 30 miljardi dollari. Vaevalt, et see kõik järgnevatel aastatel tagasi võetakse. Mis siis edasi? Nagu eelpool mainitud, on kino filmitootjate jaoks endiselt prioriteet. Kuid uus maailmakord toob endaga kindlasti kaasa muutuvad voolusuunad ja -kogused nii publiku kui filmivaliku osas.

Võib oletada, et osa oma publikust on suur ekraan nüüdsest paratamatult väikesele ekraanile kaotanud. Küllap jäädavalt. Kuid kõigil kontinentidel niheleb praegu kodudiivanitel miljoneid inimesi, kes on enam kui kunagi varem adumas, kuivõrd nad igatsevad tagasi kinno. On tunda tohutut tahet kogeda elu, kunsti ja meelelahutust koos teiste inimestega. On isegi ennustatud, et pandeemia taandudes kogeb kinomaailm taas sarnast publikuplahvatust nagu 1920. aastatel peale gripipandeemiat. Kino on midagi palju enamat kui lihtsalt film seinal. See on üks mitmekülgsemaid kunstivorme, millesse võib pimedas saalis istudes nii ära kaduda, et unustad pooleteiseks tunniks kogu muu reaalsuse. Äkki siis ka selle 2020. aasta reaalsuse!?

Kust leiab end selles muutunud maailmas aga Eesti film? Tasub loota, et veelgi suurema ja rahvusvahelisema publiku silme eest. Väikeriigi filmitoodangul on voogedastusplatvormide kaudu laiema publikuni jõudmine märksa lihtsam ja vähem kulukas kui tee leidmine välisriikide kinoekraanidele.

Jõudu ja kannatlikkust kinodele, tootjatele, loojatele ja muidugi publikule!