Arvustus. Kuul on hea, metsas parem
Täispikk animafilm "Hundikskäijad" ("Wolfwalkers", Iirimaa-Luksemburg-Prantsusmaa-Taani-USA-Suurbritannia 2020, 103 min), režissöörid Tomm Moore, Ross Stewart, stsenarist Will Collins, helilooja Bruno Coulais. Apple TV+.
Täispikk animafilm "Kuu peale" ("Over the Moon", Hiina-USA 2020, 95 min), režissöörid Glean Keane ja John Kahrs, stsenarist Audrey Wells, helilooja Steven Price. Netflix.
Viimase 11 kuu jooksul, millalgi liikumiskeeldude vahepeal, on vahel harva olnud ka võimalust lapsi kinno viia ja paar filmi ära vaadata. Mõne näitena meenuvad "Edasi", videomängul põhinev (veidi nõrgavõitu) "Siil Sonic" või "Unenägude meistrid"1. Nüüd, poolteist kuud 2021. aastas, on paljud riigid olnud sunnitud oma avalikud asutused juba kuid kinni hoidma, sealhulgas on kõige valusamini pihta saanud kinod, teatrid ja muuseumid.
Aasta kohta, mis tegi lõpu paljudele filmivõtetele ja veel enamate kinolevile (kuigi Aasias olid asjalood märgatavalt paremad pandeemiale vaatamata), tuli 2020. aastal päevavalgele suurepäraseid uusi animafilme, kui mitte kinodes, siis vähemalt voogedastusplatvormidel. Disney lasi lisaks mitmetele animasarjadele ja nimetatud "Edasile" välja ka Pixaris toodetud "Hinge"2, mida eelarvamusteta nautisid kõik põlvkonnad ja mille erilised koostisosad tõstavad ta teistest kõrgemale.
Lähemalt vaadates paistab, et Netflix on 2020. aastal olnud täispikkade animafilmidega võrdlemisi helde. Tuletame meelde selliseid näiteid nagu "Willoughbyd", suurepärane "Vurrukaugusel" ja samuti "Kuu peale", mis on pälvinud pressi heakskiidu ja suure populaarsuse. Oscarite üleandmise lähenedes ennustavad kriitikud, et viimasel on head võimalused konkureerida parima täispika animafilmi auhinnale koos selliste filmidega nagu "Edasi", "Hing", "Deemonitapja. Mugeni rong"3 ja käsitsi joonistatud mõistulugu "Hundikskäijad".
"Edasi" esilinastus umbes aasta tagasi, "Hinge" arvustuse võib leida kahe nädala tagusest Sirbist4 ja "Deemonitapja" peab ootama Euroopa esilinastust, mispeale jääbki järele kaks nimetatud filmi, ja neid on hea aluseks võtta, diskuteerida animatsiooni poleeritud või pealtnäha kunstiliselt toore visuaalse esteetika üle. Kaks kõnealust filmi, "Kuu peale" ja "Hundikskäijad", ei saakski selles aspektis olla teineteisest erinevamad, kui nad on.
"Hundikskäijate" väljanägemine – kahedimensiooniline fookus lihtsatel kujutistel ja linna vastandamine metsale, mida väljendavad nurgelised jooned käänuliste vastu – on unikaalne. Vaatamata sellele, et filmil on vanamoodsalt klassikaline väljanägemine, kuna objektid, loomad ja inimesed on tihti rõhutatud paksude mustade kontuurjoontega, mis panevad ühed või teised elemendid kaadris domineerima (kontuuride jämedus kaadris muutub), meenutab siinne joonistusstiil pigem ekspressionistlikku maalikunsti kui animatsiooni.
Ekspressiivsust väljendavad jämedad ja lohakad kontuurjooned, mis "Hundikskäijates" tooni annavad, ja mis on karjuvas vastuolus selgete, automaatselt täiuslike kontuuridega, mis on tänapäeva animatsioonile nii omased.
Lugu rullub lahti XVII sajandi Iirimaal, kus inglise tüdruk Robyn (Honor Kneafsey) on koos isaga (Sean Bean) kolinud kindlustatud linna, kus valitseb despootlik Isand Kaitsja (Simon McBurney). Linnas valitseva meeletu hundihirmu tõttu on ta linnas lõksus ja tüdruk unistab sama suureks kütiks saamisest kui ta isa, harjutab salaja ammulaskmist ja treenib koos oma lemmikpistriku Merliniga. Ühel salajasel metsa hiilimisel kohtab ta Mebhi (Eva Whitaker), tüdrukust hundikskäijat, kellel on maagilised ravivõimed ja kes öösiti metsi mööda hundina ringi hulgub. Nende sõprus kujundab Robyni suhtumist huntidesse, teeb temast Mebhi liitlase ja hiljem enamatki.
Kunstiliselt on väga huvitav "Hundikskäijate" tahtlik viis jätta unarusse perspektiiv: kindlus näeb taamalt välja lapik nagu pannkook, justkui koolilapse joonistatud. Selle taga on osav trikk: hall, kandiline, teravate nurkadega ja geomeetriliselt igav linnaasum ei paku just palju võrdluses erksa loodusmaailmaga, mida iseloomustavad kõrvapaitavad helid ja metsa pehmed, kurvilised vormid. Olgu siis põhjuseks tegelaskujude disain või kahe vastanduva maailma animeeritud kujutamise viis, "Hundikskäijad" pakub rikkalikku, pidevalt vahelduvat pilti, mis toetab imeliselt räägitud lugu inim- ja loomahinge teineteiseleidmisest. "Hundikskäijate" veel üks muljetavaldav joon on iiri rahvalugude ja libahundimüüdi uusversiooni sümbioos, mis mõjub filmi ühe läbiva liinina justkui värske õhu puhang.
"Hundikskäijate" taga on Kilkennys asuv animastuudio Cartoon Salon, kus on lavastaja teinud ka Tomm Moore'i eelmised filmid "Kellsi saladus" ja "Mere laul"5. Kõigi kolme lood põhinevad müütidel ning inimeste ja looduse paganlikul seosel.
Lapsed ei saa "Hundikskäijaid" vaadates kaasa laulda, sest siinsel muusikal ei ole edetabelilugude täpseks lihvitud popilikkust. Muusika toetab siin pildiriba ega domineeri selle üle.
Hoopis vastupidist laulu on pandud laulma tegelased filmis "Kuu peale" – lasteanimatsioon, mis on väga tüüpiliselt pandud kandma kommertslauliku rolli, et tagada kõige klassikalisema käsitlusviisi reeglitele tuginev maksimaalne linastamiskasum. Tere tulemast tagasi pehmete vormide, selgete joonte, digitaalse pildikeele selguse ja värisevate tremolohäälte maailma!
Fei Fei (Cathy Ang) kasvab üles pagarite perekonnas, kuulates ema lugusid kuujumalannast Chang'e'st, kes elab kuul koos ainsa kaaslase nefriitjänesega, leinates oma sureliku abikaasa Houyi kaotust. Kui tema ema (Ruthie Ann Miles) haigestub ja sureb, on 13aastane tüdruk ühtäkki üksi oma kuukookide ja lemmikumuinasjutuga, ainsate asjadega, mis seovad teda vanemaga.
Filmis on liigutavaid hetki, mis on seotud lapse leinaga oma kadunud ema pärast, ja eheda hirmuga selle ees, et keegi võib tulla ema asemele. Stsenarist Audrey Wells, kes oli filmi käsikirja kirjutades vähki suremas, on sellesse liini pannud palju tunnet. Kummalisena mõjuvad aga vanemad, kes ei ole teineteise vastu õrnad ka pere kõige õnnelikumatel hetkedel ja see ei ole küll Wellsi süü. Ametliku selgituse on andnud filmi produtsent Peilin Chou, kes enda sõnul tahtis tagada, et perekonnasisesed õrnusavaldused, mis pole Hiinas kombeks, ei leiaks teed ekraanile filmis, mis põhineb nii suures osas hiina kultuuril.
Noor geniaalne teadlane Fei Fei otsustab ehitada lennumasina, mille inspiratsiooniks on hiina maglev-rongid, et lennata sellega kuule. Kuule leviteerumise viisiga sama kummaline on see, kuidas Fei Fei üritab veenda oma isa (John Cho) selles, et kuujumalanna legend on tõene, et see saaks maha jätta oma uue kallima (Sandra Oh) ja kannatada oma tõelise armastuse nimel nagu Chang'e.
"Kuu peale" on esimene Ameerikas toodetud täispikk animafilm, mille näitlejatrupp koosneb tervenisti hiinlastest (kui välja arvata režissöör Glen Keane, kes on sisse lugenud Kuukoera hääle).
Tehnilised aspektid on siin kahtlemata meisterlikud, aga Keane ei suuda panna vastu kiusatusele poetada filmi vihjeid oma Disney-minevikule. Kuul asuv loss meenutab väga Disney lossi, Hollywoodi unelmavabriku standardne väljalase on ninakas printsess, kel pahana on ülesanne heaks ümber kasvada, ja tuttavlik on ka viis, kuidas ta esitab oma kihisevat poprepertuaari hõiskavale arusaamatute eluvormide massile.
Hunt võib küll ulguda kuu poole, aga kuu peal toimub vähem kui koduses metsas.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 "Onward", Dan Scanlon, 2020; "Sonic the Hedgehog", Jeff Fowler, 2020; "Drømmebyggerne", Kim Hagen Jensen, Tonni Zinck, 2020.
2 "Soul", Pete Docter, 2020.
3 "Kimetsu no Yaiba: Mugen Ressha-Hen", Haruo Sotozaki, 2020.
4 Marina Richter, Tagasitulek sisekosmosse. – Sirp 22. I 2021.
5 "The Secret of Kells", Tomm Moore, Nora Twomey, 2009; "Song of the Sea", Tomm Moore, 2014.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp