Arvustus. Audiovisuaalne monument ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marju Lepajõe. Päevade sõnad
Marju Lepajõe. Päevade sõnad

Dokumentaalfilm "Marju Lepajõe. Päevade sõnad"

Režissöör Vallo Toomla

8/10

Ausalt öelda, ma natuke kartsin minna vaatama Vallo Toomla portreefilmi. Teadsin ka ise Marju Lepajõed, olin kuulanud tema sädelevaid loenguid, lugenud tema sügavaid artikleid, isiklikult mõned laused vahetanud. Milline akadeemiline sarm! Milline sära! Milline kordumatu indiviudaalsus! Toomla suudab seda kõike ekraanile panna? On ju headust ja tarkust ikka tunduvalt raskem jäädvustada, olgu siis audiovisuaalselt või ka ainult verbaalselt, kui kurjust, sest headus kipub tihti kuivaks ja ühekülgseks jääma, kuna selles ei ole dramaturgiat, seda vedru, mis teose kõrgustesse lennutab.

Dramaturgia on raudselt olemas ning koguni kõige jõulisemal moel. Portreteeritav suitsetab kaamera ees ära rohkelt sigarette, maitseb kenakesti veini. Kuskil tagaplaanil, ekraanile loomulikult jõudmata, irvitab Saatan, seda enam, et Lepajõe kiidab suitsetamist ja veinijoomist. Ta korjab sigaretipakke, loeb paljudes keeltes hoiatavat teksti – SUITSETAMINE TAPAB. Kunstiliselt fantastiliselt hea leid! Kuskil mujal on ta teinud koguni ettepaneku, et liiter veini võiks meie riigis maksta sama palju kui kilo kartuleid. Vaimukas. Teravmeelne. Ilus, eneseiroonilise taustaga huumor.

Sisuliselt aga mäng surmaga. Provotseeriv mäng. Aga mitte vastuhakkavalt laia kaarega, vaid maitsekalt tagasihoidlik. Ja Lepajõe – nagu filmist nähtub – oli maitsekuse nautija. Ent toodud mäng olnuks mõõdukalt provotseeriv ka siis, kui Lepajõe poleks lahkunud meie hulgast enne filmi valmimist. Aga nüüd – seda enam.

Enam-vähem samas suunas töötavad ka elegantne lohakus Lepajõe tööruumides, mingi nõtke ja küütlev boheemlus, mis nagu immitseks Lepajõe isiksusest.

Ja selle on autor hästi tabanud, meile ja tulevikule jäädvustanud. Ja see on saavutus.

Kuidas kommenteerib Lepajõe ise seda kultuurkihtide virvarri oma töölaual ja selle ümbruses? Ikka lepajõelikult: tegelikult valitseb siin kord, kuid seda pole näha. Ja köitva naeratusega veenab ta selles vaatajatki. Vähemalt mind. Et tema sooviks on tekitada võrdlemisi väikesele pinnale tihe kultuuristruktuur. Kabinet on 11 ruutmeetrit, sinna mahub 2000 köidet, jääb ruumi veel ülegi, nimelt inimesele töötamiseks.

Ent kuskil kukla taga tiksub ju ikkagi küsimus (ja see ongi dramaturgia): hüva, loomulikult subtiilne jutt, aga kuidas on tegelikult? Kas tõesti nii särav ja lihtne? Ka sellele küsimusele on poole suuga vastus antud. Lepajõe räägib masendushoogudest, ent ei tee seda, räägib hoopis vallatult: kui kirjutada väikese masendusega, siis tulevad kõige paremad tekstid. Lõbus, eks? Ilmselt on see suitsukate, peenetundeline suitsukate, sest ei kõlbaks ju kuhugi, kui stiili paleuseseks tõstnud õppejõud kipuks oma hädadest või eraelust jutustama.

Ja Lepajõe stiiliks pole riietus ega välimus. Tema stiil on akadeemilisus, selline, nagu see vabas rahvusülikoolis peaks olema. Nagu see on Oxfordis ja Cambridge´is. Päeva teine pool õppetööst vaba pitsiks konjakiks ja uurimustööks. Ta loetleb, mida on vaja meie päevade intellektuaalil. Palun: teatud hulk kreeka kirjandust, teatud hulk ladina kirjandust, teatud hulk paleograafiat (õpetus vanade käsikirjade dešifreerimisest-lugemisest), veel araabia, aramea, süüria kirjandust, tuleb tunda heebrea grammatikat, ülevaadet filosoofiast ja religioonidest.

Loomulikult tiksub kukla taga – aga tegelikult? Ent inimesel – eriti veel õppejõul – ongi fassaad avalikkusega suhtlemiseks, pole vaja oma hädasid teistele demonstreerida. Tugev ja galantne isiksus jätab need enda teada. Ning tugevust ja galantsust on Lepajões küllaga. Ja Toomla on selle kõik ekraanile viinud. Samuti kordumatu sarmikuse ja sära.

Jah, Lepajõe on teoloog, ülikooli usuteaduskonna õppejõud. Ta ütlebki, et ühes klassikalises ülikoolis lihtsalt peab olema usuteaduskond ning õnneks Tartus on see taas. Kultuur on talle püha, ülikool pühadus. Teoloog ei tegele küsimusega, kas jumal eksisteerib või mitte. Teoloog tegeleb religiooni ajaloo ja religiooniantropoloogiaga. Lepajõe üheks huvialaks on olnud Innocentius III. Meie teame teada kui paavsto, kes algatas Põhja ristisõjad, mis meist lõppude lõpuks tegi läänekristlased.  Lepajõe näeb temas filosoofi, südametarkuse ning ka meeletuse ja sõgeduse mõistjat. Sügav, eks ole? Ja samas julgus suunduda mööda oma teed, mitte käia tallatud radu.

Toomla on Lepajõe tarkuseterad edastanud tummfilmilike vahetiitrite kaudu, on toonud meieni antiik- ja keskaja filosoofide mõtteid. Mõnes teises filmis oleks seesugune verbaalne meetod olnud küsitav, ent just siia sobib kriipsupealt. On ju film tehtud tekstiinimesest, olgu siis ekraanilgi tekstid.

Filmi sõnaline osa koosneb peamiselt Lepajõe monoloogist. Vaatasin teost SuperNova seansil, kus õhtujuht Jaak Lõhmus ütles alustuseks, et pärast tuleb režissöör, temale saab esitada küsimusi. Ei tulnud. Oleksin tahtnud teada, kuidas Lepajõe võluvalt jutustama pandi? Kas esitati talle siis küsimusi, pakuti teemasid, mis võiksid kõneks tulla ning montaažis käigus lõigati need välja? Või otsustas Lepajõe ise, millest kõnelda? Või oli midagi vahepealset.

Lõpuks tõden, et inimesest, kes seda igati väärib, on tehtud talle kohane monument. Toomla on positiivse jäädvustamisega šabloonivabalt ja hästi toime tulnud.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: