Režissöör Vallo Toomla: Marju Lepajõele lähenemise laad nõudis puhtust ja rahulikkust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Margus Ansu/Eesti Meedia/SCANPIX

Esmaspäeval esilinastub dokumentaalfilm "Päevade sõnad" religiooniloolasest ja tõlkijast Marju Lepajõest. Linateose režissöör Vallo Toomla ütles, et Lepajõele lähenemise laad nõudis neilt puhtust ja rahulikkust. Ta tunnistas ka, et filmis on harjumatult vähe lõikeid, kuna Lepajõe mõtteid ei saa katki lõigata – tema isiksusel tuleb lasta vaatajale mõjuda.

Dokumentaalfilmi pealkiri "Päevade sõnad" viitab 16. sajandi Inglise vaimuliku Edward Evansi teosele "Verba Dierum". Toomla jaoks tuli see pealkiri natuke teistpidi.

""Verba Dierum" on ka Vulgata [Piibli tõlge ladina keelde – toim] esimese ajaraamatu pealkiri. See "Verba Dierum" jäi kuidagi kummitama. Mõte oli filmile panna ladinakeelne pealkiri, sest Marju oli klassikaliste keelte sügav tundja. Nii kreeka kui ka ladina keele kõla on väga ilus ja ma alguses mõtlesin filmis ka kasutada rohkem ladina keelt, aga nagu dokumentaalfilmide puhul ikka – asjad kujunevad," rääkis ta Klassikaraadio saates "Delta".

Tema sõnul oli film algusest peale mõeldud olema väga sõna- ja Marju-keskne, et sõna ilu pääseks esile. "See film oli plaanitud teha Marju päevadest, kuidas ta selle aasta jooksul, kui ta meiega kohtub, kuidas ta avaneb ja mis mõtted tal on. Nii et "Päevade sõnad" tundus sobivat, aga lõpuks me otsustasime kasutada eestikeelset tõlget."

Toomla ütles, et talle tundus, et filmi tegemine läks üsna lihtsalt. "Marju kõned olid alati väga ettevalmistatud, aga ma arvan, et ta valmistas end mentaalselt ette ka võttepäevadeks. Me olime kirjavahetuses ja aeg-ajalt mõtisklesime, et mida järgmiseks ja millest võiks rääkida. Ma saatsin talle tavaliselt ette mõned märksõnad, mida ma seekord hakkan rohkem pinnima. Aga üldiselt need vestlused läksid loomulikku rada pidi ja see situatsioon iseenesest baseerus usaldusel."

Ta lisas, et ilmselt Lepajõe tajus, et nendega saab olla. "Meiega oli tal ilmselt üsna mugav olla. Meil ei tekkinud tema filmimisel erilisi takistusi selles mõttes, et ta oleks kuidagi kaamera ees krampis. Ta oli väga loomulik. See loomulikkus kujunes ilmselt ka tema enda tarkusest, tänu millele ta oskas siin ja praegu alati olla."

Mõte dokumentaalfilmist tegi ettevaatlikuks

Toomla saigi Lepajõega tuttavaks möödunud aastal, kui tekkis soov temaga filmi teha. "Film sai tegelikult alguse minu produtsendi Kaie-Ene Räägu mõttest, kuna välja kuulutati portreefilmide voor ja tema mõtles, et kellest võiks teha. Ta helistas mulle ja ütles, et kui teha dokumentaalfilmi, siis kellest veel kui Marju Lepajõest."

Varasemast väga tugevat kokkupuudet dokumentalistikaga tal polnud, samamoodi polnud dokumentalistika vallas ka mingeid plaane lähitulevikuks. Seetõttu oli ta dokumentaalfilmi tegemise suhtes ka väga ettevaatlik.

"See on keeruline ja tekitab alati mitmeid eetilisi küsimusi, kuidas inimestele läheneda ja kuidas jääda samal ajal iseendaks. Kuidas inimesed jääksid terveks ja film võimalikult hästi õnnestuks. Sellega seoses oli mul alati palju kahtlusi," rääkis Toomla.

Ta tunnistas, et ei tahtnud dokumentaalfilmi pikalt teha, aga kuna mõte oli teha film just Marjust, siis ta mõtles kolm päeva ja ütles Räägule lõpuks "jah, teeme". "Aga meil ei olnud veel Marjuga mingit kokkulepet. Ma olin tegelikult veendunud, et ta ütleb "ei". Aga me saime Tartus kokku, vestlesime poolteist tundi ja ta oli selle suhtes väga avatud ja töö läks lahti."

Nn rohelisena mõtles Toomla alguses filmiga rohkem trikitada, aga see Marjuga kohtudes sai väga ruttu selgeks, et filmis ei ole väga midagi üleliigset. "Marju enda olemine ja see, mis ta räägib, on praeguses ajas väga kõnekas. See laad, kuidas me talle lähenesime, vajab puhtust ja rahulikkust. Tema mõtteid ei saa väga katki lõigata. Selles filmis on tegelikult dokumentaalfilmi kohta üldse väga vähe lõikeid. Tema isiksuse mõjul tuleb lasta olla, et ta saaks vaatajale mõjuda."

Kuigi Lepajõe surm oli ootamatu, ei mõjutanud see filmitegemise protsessi, rääkis ta "Me olime enamuse plaanitavast juba ära filminud. Mul olid veel mõned mõtted suvel paari asja filmida. Mõni päev enne Marju lahkumist mõtlesime ja rääkisime neist asjust. See oli väga rõõmsameelne kohtumine, tal oli koolitöö just läbi saanud, eksamid olid vastu võetud, kõik oli selja taga ja ta oli väga kerge. Viimased sõnad olid vist, et "töötame edasi", kui lahku läksime."

Toomla sõnul Marju surma järel vastutus selle filmi osas ka mitmekordistus. "Aga igal juhul tuleb tunda heameelt, et üks paljudest võimalikest filmivariantidest, mida oleks võinud Marjust teha, on olemas ja jääb alles. Ta on dokumenteeritud omas keskkonnas, mitte lihtsalt loenguid andmas. Sellel on suur väärtus. Aga kuidas see film ajas vastu peab, seda ma ei julge öelda."

Ta tunnistas, et mõned uued dokumentaalfilmi mõtted on juba praegu ka tekkinud. "Kas nad jõuavad kuhugi, sellest on veel vara rääkida. Aga kindlasti tahaks dokumentaalfilmi veel teha."

"Päevade sõnad" esilinastub 28. oktoobril, mil Marju Lepajõe oleks saanud 58-aastaseks.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: