Selles küllaltki ärevas seisundis võiks olla sama kohane igal sügisel mõttes läbi käia Hieronymuse elu, saada temalt tuge, seda enam, et ka tema ületamatult viljakas kirjutamistöö toimus tõenäoliselt suurel määral pimeduses, öösel. Tema kaasajal see arusaam haridust saanud inimeste seas valitseski: parim aeg kirjatööks on öö. Kirjasõnas on seda väljendanud autoriteetsemaid kõnekunstiõpetajaid Marcus Fabius Quintilianus (u 35–100 pKr), nimetades kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum).¹ Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.² 

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks. Inspireeriv on sügisel meenutada inimesi, kes seda eelist on suurejooneliselt kasutanud: Lembe Hiedelit (1926–2004) kui erakordse põhjalikkuse ja maitsega toimetajat, Edvin Hiedelit (1930–2012) kui tõlkimiskunstnikku, kelle tõlked on puhas hapnik – kui nimetada kas või Gyula Krúdy romaane "Punane postitõld" ja "Päevalill", mis ilmusid 35 aastat tagasi, või tema Sįndor Mįrai romaanide tõlkeid. Lisaks on kasulik igast küljest uurida järjekordset Hiedelite-nimelise toimetajapreemia laureaati, nagu 2017. aastal Anu Saluäär-Kalli. Ühest küljest on selge, et pimeda aja pingutused võiksidki viia selliste tõlgete ja toimetusteni, teisest küljest igatseb konkreetsemat vastust rahutu küsimus, millised need "sellised" kirjandustulemused on, mida eeskujuks võtta.

Üks põhilisi omadusi, mis neid ühendab ning seob ka Hieronymusega, on värskus, nähtus, mida on väga raske määratleda – seda suudavad vist ainult vene kirjandusteadlased, resp. vene formalistid³ –, ent veel raskem on seda saavutada. Pühakute puhul on määratlemine pisut lihtsam, sest nende tunnus on, et nad lõhnavad jumalikult hästi, värskelt, seda nii eluajal kui ka pärast surma: nende haua lähedal on hea, kerge, värske lõhn (odor sanctitatis). Et kõrgeimal vaimsel selginemisel, "selgel meelel", on lõhn, märkis juba apostel Paulus: "[T]änu olgu Jumalale, kes [---] teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna [τὴν ὀσμὴν τῆς γνώσεως; siin ja edaspidi minu sõrendused – M. L.]. Meie oleme ju Kristuse hea lõhn [εὐωδία] Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad" (2Kr 2:14‒17).⁴   

Kerge oleks siit oodata, et tunnetuse aroom mõjuks vahetult kõigi peale, kellel on füüsiliselt nina olemas, ning filosoof Philon Aleksandriast (u 25 eKr – 50 pKr), Jeesuse kaasaegne, paistab seda kinnitavat: "Sest nii nagu vürtside lõhn täidab liginejad aroomiga, nii muutuvad oma kommetes paremaks need, kes elavad targa inimese naabruses ja lähikonnas, kui nad hingavad sisse temast voogavat hõngust."⁵ Siiski ei kandu see hea värske lõhn näiteks sugugi sageli edasi biograafiatesse, mida pühakute ja mõtlejate kohta kirjutatakse.  

Hieronymuse puhul, kelle elulugu on esitatud tohutul hulgal kõikvõimalikes vormides ja pikkustes, on biograafiate tuimus eriti silmatorkav. Värskust võib kohata hoopis maalides, gravüürides, selles, kui erinevalt on Hieronymust kujutatud, mille jälgimiseks pakub internet väga häid võimalusi. Siiski võiks väita, et Hieronymus ise jääb neil võimsatel piltidel pigem staatiliseks. Kujutatud on tavaliselt üldistust, kuidas üks peaaegu võimatult tark ja askeetlik raamatuinimene võiks (vanemas eas) välja näha, kui intiimsemaid saatjaid eluteel on olnud Püha Vaim. Vaataja pilk, mis otsib värskendavat erisust, ei leia seda inimesest, vaid hoopis interjööride detailidest: olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu⁶ – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks? Ka XX–XXI sajandi eesti tõlkijaid on vaja tulevaste põlvede jaoks üles maalida nende argikeskkonnas.         

Hieronymuse ikonograafia ei vasta (ega peagi vastama) kõige huvitavamale küsimusele: kuidas ikkagi saadakse tõlkijate, raamatukogude ja raamatukoguhoidjate, arheoloogide, arhiivitöötajate, piibliõpetlaste, kooli- ja üliõpilaste, põhimõtteliselt kõigi õpetlaste kaitsepühakuks⁷? Mis laadi on Hieronymuse enda värskus?  

Küsimusele võiks vastata just biograafiline kirjandus, aga ka see suunab pilgu mujale, mõjudes vahel isegi karikatuurina, mis võib olla samas kummaliselt lapsemeelne, nagu eesti keeles näiteks Tony Lane'i "Õhtumaa mõtte loojates".⁸ Üheks elutuse põhjuseks võib pidada üllatavat asjaolu, et biograafiate koostajad ei pea sugugi vajalikuks põhjalikult lugeda portreteeritava teoseid, justkui need ei olekski eluloolised faktid ega kujundaks elukäiku. Kui veidigi süveneda allikatesse, Hieronymuse pärandisse, sh küllaltki mahukasse kirjavahetusse, mis hõlmab peaaegu kogu ta elu, siis vaatab sealt kohe vastu väga värske, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Lugeda ei ole raske, sest Hieronymuse pärand tervikuna on oma ladinakeelses vormis isegi Eestis kättesaadav. Eesti Rahvusraamatukogus on olemas tema kirjavahetus tänapäevases väljaandes prantsuse rööptõlkega 8 köites.⁹ Tartu Ülikooli raamatukogus on kogutud teoste väljaanded XVII–XVIII sajandist, mis – kahjuks või õnneks – ei peegeldu kataloogis ESTER, vaid on leitavad üksnes vanema perioodi digiteeritud sedelkataloogist EMIL. Seni kõige täielikum Hieronymuse väljaanne on XVIII sajandist Domenico Vallarsi väljaanne 11 foolioköites, mida kataloogide järgi otsustades Eestis ei ole.¹⁰  

Kui aga hakata otsima, mis on selle värskuse tuum, siis jõuab kuidagi iseenesest paradoksini, millele on mõnigi kord tähelepanu juhitud. Tabavalt on seda sõnastanud Jaan Undusk seoses Austria õpetlase Egon Friedelli ja tema eesti keelde tõlgitud "Uusaja kultuuriloo" I köitega: "Huvitavaimad inimeste seast on geeniused: kõige normaalsemad inimesed, [---] kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt."¹¹ Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele kui inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene omas ajas peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud ning elades mingil ainuomasel moel, ei lähe nad surnud radu mööda, mida iga ühiskond ette näeb ja sätib. Mõistagi, mitte iga loomulikkus ei tekita sellist loomingulist efekti. Oma loomulikkust realiseerib ju ka loid oles ahju peal, kes ema sõna ei kuula ja prügipange välja ei vii. Vajalikke eristusi selle vastuolu analüüsiks võib leida Vladimir Tšiži kirjutisest "Puškin kui vaimse tervise ideaal" (1899).¹²

Nähtus ei ole niisiis probleemideta. Hieronymuse elukäiku jälgides võiks väita, et ta õpib nende juures, kelle juures on mõtet õppida, suhtleb nendega, kellega on mõtet suhelda, tegeleb sellega, millega on mõtet tegeleda – nii tundub see tagantjärele ja teise inimesena. Ainult vägivald ja valu, mis talle elu lõpul osaks sai, oli midagi väga ebaloomulikku, aga selle peale ta loomulikult suri.

Järgnevalt püütakse Hieronymuse elukäigu loomulikkust lühidalt visandada, põimides seda teoste ja vaimsete otsingutega.¹³ Seda tehakse lootuses, et lühivorm võiks ärgitada komponeerima süvenevamat käsitlust, mis Eestis kui spetsiifilisel tõlkemaal võiks olla endastmõistetav ülesanne.

Elukäik ja teosed

Hieronymuse eluloolisi, sh prosopograafilisi andmeid on seni kõige põhjalikumalt analüüsinud ja kokku koondanud Alfons Fürst, kelle monograafiale "Hieronymus: askees ja teadus hilisantiikajal" järgnevalt detailides põhiliselt ka toetutakse.14 

Hieronymus sündis 347. aasta paiku, seega umbes 1670 aastat tagasi Stridonis, väikelinnas Dalmaatsia ja Pannoonia piiril (tänapäeva Aadria mere põhjarannikul kusagil Ljubljana ja sadamalinn Rijeka vahel, Sloveenia ja Horvaatia piirialadel).¹⁵ Gootid purustasid selle linnakese juba tema eluajal. Tema vanemad olid jõukad kristlased, kellel olid maavaldused ja orjad. Gootide tõttu jäi ta sellest kõigest ilma, aga ta oli juba eelnevalt perekonnast eemaldunud, nagu ta ütleb hilisemates kirjades: "[P]aljude aastate eest eraldasin end taevariigi pärast kodust, vanemaist, õest, sugulasist ja mis veel raskem, harjumusest hästi süüa,"¹⁶ elust "minu kodulinnas, mis on nagu kolkas sündinud ori", kus "on jumalaks kõht ja elatakse ainult tänasele päevale",¹⁷ elust, kus "loobitakse sõnu, räägitakse taga, lahatakse teiste elu ning üksteisega pureldes neelame me üksteist alla".¹⁸

Umbes 11-aastase poisina saadeti Hieronymus Rooma, kus ta õppis ligikaudu 19. eluaastani grammatikat ja retoorikat väljapaistva ladina grammatiku Aelius Donatuse (u 310 – u 391) juures, kes oli sedavõrd andekas keeletundja ja didaktik, et tema ladina keele lühigrammatikaid "Artes grammaticae" ("Ars minor" ja "Ars maior")¹⁹ kasutati hiljem kogu Euroopas. Donatuse nimi muutus tuhatkonna mõjuaasta jooksul teatavaks üldnimetuseks nii ladina kui ka rahvakeelte algkursuse õpikutele. Kuivõrd tema keelekirjeldussüsteem mõjutas keele esitust ka esimestes eesti keele grammatikates, võiks üldistada, et isegi eestlased on koos Hieronymusega teataval moel Donatuse õpilased. Õpiaastatel Roomas tekkis Hieronymusel sügav sõprus õpingukaaslase Rufinusega Aquileiast (u 345–411/412), kellest sai hiljem viljakamaid ja mõjukamaid kreeka teoloogilise kirjanduse tõlkijaid ladina keelde. Ladinakeelse teoloogia arendajatena tõlkimise kaudu on nad mõjukuselt täiesti võrreldavad. Oletatavalt selle perioodi lõpul laskis Hieronymus end ristida.

19–20-aastase noormehena asus Hieronymus reisima Trieri (tollal Augusta Treverorum), kus paiknes tollal keiserlik administratsioon (olles Rooma keisrite residents juba III sajandi lõpust). Ilmselt pidi ta seal pärast edukat vabade kunstide õppimist alustama kena riiklikku karjääri. Ent selle tee lõikas ta ise läbi: vähem kui poolel teel Trieri jäi ta kusagile pidama, n-ö kadus ära ning veetis järgmised kuus aastat hoopis Aquileia ümbruses (tänapäeva Triestest veidi edasi, ent siiski üsna kodukandi lähedal) väikeses mõttekaaslaste ringis askeesi harjutades. Inspiratsiooni selleks saadi muuhulgas suure kaasaegse, ühe esimese eremiidi püha Antoniuse eluloost (srn 356, kõigest kümmekond aastat varem), mille oli kreeka keeles kirja pannud piiskop Athanasios ja mille oli värskelt ladina keelde tõlkinud Euagrios (u 320–393/394), hilisem piiskop Süürias, kellega Hieronymus sellel perioodil tutvus ja sõbrunes, ehkki Euagrios oli temast ligi 30 aastat vanem.²⁰ On märkimisväärne, et Athanasiose kirjutatud biograafia ei jää köitvuselt kuigivõrd alla Gustave Flaubert'i "Püha Antoniuse kiusamisele" (1849), mille on sama hiilgavalt eesti keelde ümber pannud Tatjana Hallap.²¹ Seesama Antoniuse eluloo ladina tõlge avaldas suurt mõju mõned aastad hiljem ka näiteks Augustinusele, kes samuti püüdis seepeale suunduda eraklusse.²²

Antiookias ja kõrbes

Pärast kuut aastat askeesi ülimalt looduskaunis paigas reisis Hieronymus idaprovintsidesse (tänapäeva mõistes Lähis-Itta), et katsetada askeesi karmimates tingimustes. Ent tollase Süüria tollases pealinnas Antiookias ta haigestus raskesti, oli sunnitud reisimise katki jätma ja jäi umbes seitsmeks aastaks elama hoopis Süüriasse. Veidi kosunud, hakkas ta õppima kreeka piiblieksegeesi tollal väga mõjuka teoloogi Laodikea piiskopi Apollinarise juures (u 315 – u 392), kes oli erakordselt õpetatud inimene, Hieronymusest taas umbes 30 aastat vanem, kelle õpetust just sel perioodil hakkas kirik hukka mõistma ja kes hiljem pandigi kirikuvande alla, mistõttu tema rohkeid teoseid ei ole peaaegu säilinud.²³ Seejärel elas Hieronymus ligi kolm aastat oma sõbra ja Aquileia askeesikaaslase piiskop Euagriose maavalduses Maronias (45 km Antiookiast). Ajalõiku esitab Hieronymus hiljem ise kui karmi eremiitlust kõrbes, silmitsi surmaga, skorpionide ja lõvidega (ja teeb seda nii veenvalt, et ajaloolased on üha imetlenud, kuidas ta näiteks suutis koopasse mahutada terve raamatukogu!). Ent tegemist oli siiski kreeka aristokraadi mõisaga, kus Hieronymuse käsutuses olid stenografistid, kopistid, kalligraafid, rääkimata raamatukogust ja sõpradest. Kui mingid askeetilised piirangud olid, siis oli ta ise need endale kehtestanud. Maronias hakkas ta õppima heebrea keelt ühe kristlusesse pöördunud juudi juhatusel.

Sellel nn kõrbeperioodil, kus tõesti kõrb oli aknast peaaegu et näha, kirjutas Hieronymus, kes hakkas lähenema 30. eluaastale, oma esimese pikema kirjandusteose "Õndsa Pauluse, Teeba munga elu" (Vita beati Pauli monachi Thebaei), mida on hiljem nimetatud mungaromaaniks, kuigi tänapäeva mõistes on see pigem novell, mahult umbes 15 lk, olles tõesti ka vajaliku pingega kirjutatud.²⁴ Hieronymus on töödelnud üht väga levinud legendi, monastilist süžeed, antiikromaani võtetega.²⁵ See tähendab seiklust, armastajate lahusolu ja ühinemist, mis siinsel juhul puudutab kahte jumalikku rauka, ohtusid, kiusatusi, tapmisi, julmusi, ülimat tundlikkust, äärmist sugulist vaoshoitust, eksootilisi olendeid. Kulminatsioon on kahe rauga armastav ühendus, kelle hetkeline maine õnn on vaid eelmaitse tulevasest ühisest ajatust õnnest. Selle teosega pani Hieronymus aluse ladinakeelsele hagiograafiale, milles tugev romaaniline element jäigi püsima ja on seeläbi mõjutanud kirjandust laiemalt.

Pärast nn kõrbeperioodi proovis Hieronymus, kas askeedi eluviisi saab ühendada eluga suurlinnas, ja siirdus Konstantinoopolisse, kus jätkas kreeka piiblieksegeesi õpinguid teise oma aja väga mõjuka teoloogi Nazianzose Gregoriose juures, kes oli temast umbes 20 aastat vanem.²⁶ 

Konstantinoopolisse jäi Hieronymus umbes kaheks aastaks ning sel perioodil valmisid tema esimesed tõlked kreeka keelest ladina keelde: Eusebiose (u 260 – u 339) maailmaajaloo kroonika tõlge (mida Hieronymus osaliselt ümber töötas ja täiendas) ja kreeka teoloogi Origenese (u 185–253) kolme mahuka homiilia tõlked. Mäletatavasti pandi ka Origenes hiljem kirikuvande alla.²⁷ 

Taas Roomas

Siis siirdus Hieronymus Rooma kirikukogule, aga jäi sinna kolmeks aastaks, sest paavst Damasus tegi talle ettepaneku täita ajutise sekretäri ja raamatukoguhoidja kohuseid. Hieronymus oli siis umbes 35-aastane ning saanud väga heaks kreeka keele tundjaks. Tema vahendusel pidas Damasus kirjavahetust kreekakeelse Idaga. Ühtlasi sai Hieronymus ülesandeks revideerida nelja evangeeliumi senist ladina tõlget kreeka originaali järgi ning ta jätkas seejärel psaltri tõlkega, parandades seda Septuaginta järgi. Damasuse innustusel ja finantseerimisel jätkas Hieronymus ka Origenese tõlkimist.

Ilmselt oleks ta Rooma jäänud kauemakski kui kolm aastat, ent ta hakkas intensiivselt suhtlema kõrgkihist kristlasleskedega, kes käisid koos Aventinusel, jõuka lese Marcella "askeesisalongis". Lesed osutusid väga vastuvõtlikuks Hieronymuse askeesi-ideedele. Ta leidis endale sealt eluaegse sõbra lesk Paula, kes pärines isa poolt müütilisest Mükeene kuningast Agamemnonist ning ema poolt Scipiotest ja Gracchustest, Rooma patriitsidest.

Hieronymuse askeesi-printsiibid olid absoluutsed: neitsiksjäämine isegi abielus, abstinents füüsilises elus tervikuna, sotsiaalsete ja perekondlike sidemete tähtsusetus, loobumine omandist, võimust, järglastest jne. Tema populaarsus naiste seas üha kasvas, tema kriitika mitteaskeetliku kleeruse pihta oli terav – naiste askees tegi mehed närviliseks ja Hieronymusele tekkis Roomas nii palju vaenlasi nii ilmalikes kui vaimulikes ringkondades, et ta oli sunnitud pärast paavst Damasuse surma (384) Roomast lahkuma.

Hieronymus siirdus koos paari mõttekaaslasega, sh Paula ja tolle tütre Eustochiumiga, palverännakule, kõigepealt Egiptusesse, külastades mungakolooniat Nitrias ning jäädes kuuks ajaks külla väljapaistvale kreeka teoloogile Aleksandria Didymosele ehk Didymos Pimedale; ning seejärel Palestiinasse, kusjuures ka reisides tegeles Hieronymus pidevalt tõlketööga, sh Vana Testamendi ladina tõlke parandamisega kreekakeelse Septuaginta järgi. Ta tegi uue tõlke Iiobi raamatust ja Ülemlaulust, samuti Septuaginta järgi.

Petlemmas

386. aastal jõuti Petlemma. Kolme aasta jooksul ehitati Paula varanduse toel Petlemma külje alla üks mungaklooster ja üks nunnaklooster, koos eraldi majaga palverändurite jaoks. Mungakloostrit juhatas Hieronymus hiljem kuni oma surmani, jutlustas jumalateenistustel, õpetas klassikalist ladina kirjandust, jätkas aktiivselt askeesi propageerimist ja oli laialdases kirjavahetuses üle Rooma riigi. Kõige selle kõrval pühendus ta erakordselt viljakalt teadusele, õppides ühtlasi intensiivselt edasi heebrea keelt.  

Juba ehitustööde kõrvalt kirjutas ta kommentaare Pauluse kirjadele ja Koguja raamatule. Ehitustööde lõppedes, kui Hieronymus oli umbes 43-aastane, alustas ta kohe Vana Testamendi uut tõlget heebrea keelest (see kestis umbes 17 aastat). Tõlkimise kiirus oli kohati uskumatu: näiteks Õpetussõnad, Koguja ja Ülemlaulu tõlkis ta kolme päevaga, Taanieli raamatu ühe ööga. Eraldi traktaadid kirjutas ta heebrea nimede tõlkimisest, Piibli topograafiast ja kohanimedest.

392/393. aastal, seega 45–46-aastaselt, koostas ta originaalse teatmeteose "Kuulsatest meestest" (De viris inlustribus), mida võib pidada esimeseks kirjanike (säilinud) biograafiliseks leksikoniks üldse²⁸ ja kõigi hilisemate Lääne kirjanike leksikonide eelkäijaks. See on 135 varaseima kristliku kirikukirjaniku kataloog. Täiesti ebatavalisel kombel on ka seda haruldust võimalik eesti keeles lugeda tänu Uku Masingule, kes arvatavasti üliõpilaspõlves, 1920. aastate teisel poolel, selle kaasüliõpilaste jaoks eesti keelde tõlkis, ja tänu Johannes Esto kirjastusele, kes selle 2007. aastal välja andis.²⁹ See õhuke köide (174 lk) on juba nähtusena äärmiselt haruldane, sest seni on teos tõlgitud nn uutest keeltest üksnes itaalia, inglise, uuskreeka ja vene keelde, mille kõrval eesti keel asetub viiendaks.³⁰ 

Teos on väga lugemisväärne juba Masingu tõlke tõttu, mis oli aga säilinud teatava mustandina – kui Masingu puhul sellist mõistet saab kasutada – või vähemasti viimistlemata toortõlkena. Kirjastus usaldas toimetamistöö siinkirjutajale ning oli algul arvamusel, et nii lühikese asja toimetamiseks piisab kuust-paarist ja kahe nädala palgast. Ometi läks nii, et tekst nõudis kaks aastat, kuigi muud tingimused jäid samaks. Oli vaja välja töötada Masingu lausemall ja see läbi kogu teose kehtestada, et Masingu eripärane väljendus püsiks, aga tõlge oleks arusaadav ning ka ülikoolis õppevahendina kasutatav. Masingu puhul oleks optimaalne avaldada kõrvuti alati kaks varianti: puhtalt tema enda tõlge ja toimetatud tõlge, nii nagu Johannes Esto Ühing tegi Masingu tõlgitud apokrüüfsete evangeeliumidega.³¹ Alati ei ole see siiski võimalik, kui tekst on mahukam.

Ka Hieronymuse ja tema kaasaja kirjasõna seisukohalt on raamat originaalne, sest ühtki koondavat ladinakeelset kirikulugu ei olnud veel kirjutatud. Hieronymus võttis vormilised printsiibid kaasaja paganlikust ajalookirjandusest ja tõstis kristlikud mõtlejad väga leidlikult n-ö peahoovusesse. Sel perioodil oli mäletatavasti ajalookirjanduse kõige populaarsem žanr elulood, kitsamalt keisrite elulood, nii nagu seda esitati "Historia Augustas", mis valmis 395. aasta paiku,³² samuti kõikvõimalikud õppeotstarbelised kokkuvõtted ajaloosündmustest.

Samadel aastatel kirjutas Hieronymus ka traktaadi "Jovinianuse vastu" (Adversus Iovinianum), mis kujutas abielu ja perekonda sedavõrd drastiliselt, et põhjustas kaugel Roomaski skandaali. Sõbrad püüdsid raamatu levikut seepeale isegi pidurdada, et Hieronymust probleemidest säästa, aga lugejad haarasid seda lennult ja teos jäi läbi keskaja väga populaarseks, sedavõrd, et tsitaadid ja lõigud ringlesid edasi iseseisvalt.

Valmisid järgmised nn mungaromaanid "Vangistatud mungast" ehk "Malchose elu" (Vita Malchi monachi captivi) ja "Õndsa Hilarioni elu" (Vita beati Hilarionis).³³ "Malchose elu" on ülal nimetatud "Pauluse eluga" üsna sarnane ja kirjeldab, kui kütkestav võib olla fiktiivne abielu puhta hingega naisega ning milline õnn on elada mittelihalikult. "Hilarioni elu" ilmutab aga väsimuse märke. Erakute suurimaid probleeme või isegi õnnetusi oli nende ligitõmbavus, jüngrite ja abivajajate hulk, mis võis ulatuda tuhandete inimesteni. Ikka ja jälle tuli vahetada koobast, et saada aega häirimatuks palvetamiseks ja mõtluseks. Imetegude tegemine, põhiliselt tervendamine, tendeerib muutuma mehaaniliseks, ükskõikseks. Pühakute elu kurb paradoks, et imetegude rohkendamine ei too kaasa abivajajate ja õnnetute vähenemist, vaid vastupidi, nende hulga pidevat suurenemist, tuleb selles jutustuses eriti selgelt esile. Olukord on võrreldav tänapäeva meditsiiniga: mida arenenum on meditsiin, seda rohkem on haigeid. Ravi mõte peaks ju olema, et vajadus ravi järele kaoks, arst peaks töötama nii, et teda poleks rohkem vaja, aga tulemus on vastupidine: arste on vaja järjest rohkem, kulutused meditsiinile kasvavad geomeetriliselt.  

Hieronymuse tõlketööd toetas üha järgmiste kommentaaride kirjutamine: psalmidele ja väiksematele prohvetitele.

Siis tekkis paariaastane paus intensiivses kirjatöös, mida võib seostada ägedate õpetuslike vastasseisudega Origenese ümber, mille käigus Hieronymusest sai Origenese vastane, ehkki ta oli teda kogu oma õpiperioodi intensiivselt tõlkinud. Tema eluaegsest sõbrast Rufinusest, kes samuti Origenest tõlkis, aga mitte. Sõbrad vist ei leppinudki enam ära. Tülide käigus tekkis situatsioon, kus Hieronymus koos kogu tema kloostriga arvati armulauaosadusest välja ja piiskop taotles Hieronymuse pagendamist, mis õnneks ei saanud teoks.

Paariaastase pausi järel ilmusid aga juba järgmised kommentaarid Vana Testamendi väiksematele prohvetitele ja kommentaarid Matteuse evangeeliumile.

Samal ajal sattus klooster majanduslikesse raskustesse. Üks õnnetus tuli teise järel. Ent kõik probleemid ja tülid vaibusid, kui haigestus raskesti kõige kallim inimene Paula. Tema kaheaastase haiguse ajal valmis Hieronymusel 404. aastal üksnes varasemate mungareeglite tõlge ladina keelde Pachomiana (sisaldab: Pachomii regula, Pachomii epistulae, Theodori epistula, Orsiesi doctrina), tänu millele need ühiselulise ehk koinobiitliku munkluse alusreeglid hakkasid uue jõuga levima. Samal aastal Paula suri. See kaotus oli Hieronymusele nõnda ränk, et ta enda sõnutsi õieti midagi enam luua ei suutnud.

Siiski ilmus temalt juba kaks aastat hiljem, 406. aastal, askeesi-ideaale kaitsev traktaat "Vigilantiuse vastu" (Contra Vigilantium), järgnesid kommentaarid Vana Testamendi väiksematele prohvetitele, kommentaar Joona raamatule, Taanieli raamatule, kommentaarid Jesaja raamatule, kommentaarid Hesekieli raamatule, Jeremia raamatule, pidev Vana Testamendi tõlkimine, sinna vahele dialoog pelagiuslaste vastu. Dialoogis "Vigilantiuse vastu" möönis Hieronymus esimest korda, et võib-olla ei ole askees tõesti kõigile jõukohane, kuid see peaks olema siiski ideaal vähemasti elitaarsele vähemusele.

Samal ajal (412. a) olid saratseenid tunginud Egiptusesse, Palestiinasse, Foiniikiasse ja Süüriasse. 416. aastal tungiti Hieronymuse kloostrisse, pandi see põlema ja rüüstati. Hieronymusel ja tema kloostrivendadel õnnestus küll pääseda, ent tema suurepärane raamatukogu, mida ta hakkas looma juba Roomas Donatuse juures õppides, ning tema enda loodud elukeskkond hävis tõenäoliselt täiesti. 418/419. aastal suri tema teine väga lähedane inimene, Paula tütar Eustochium. Seda oli liiga palju. Pool aastat hiljem, 419. aasta septembris suri ka Hieronymus, olles 72-aastane.

Hieronymuse mõjust

Kui püüda lühidalt määratleda, milline on olnud selle uskumatult intensiivse elu ja loomingu mõju, siis domineerib selles tõesti piiblitõlge. Veerand sajandit järjekindlat tööd, Uue Testamendi parandamist ja Vana Testamendi tõlkimist, andis lõpuks esimese ladinakeelse terviktõlke, mis oli tehtud originaalist. Ent teksti puhul, mis on pähe jäänud sajandite jooksul, seotult kõige pühamaga, ei ole uus tõlge probleemideta nähtus. Selline uuenduslikkus võib olla täiesti vastuvõetamatu. Muudatused Piiblis kui õpetuse ja kuulutuse aluses on inimese jaoks radikaalse mõõtmega. Vastuseis Hieronymuse Vana Testamendi tõlkele, mis hakkas ositi ilmuma alates 390. aastatest, oli algul põhimõtteline kõikidel tasanditel ning tema isegi kasutas oma tõlget üksnes teaduslikes kommentaarides, muudel juhtudel (jutlused, katehhees) tsiteeris ikka endisi, Septuagintal põhinevaid ladina tõlkeid. Hieronymuse tõlge pääses täielikult mõjule alles paarsada aastat hiljem, VII sajandi alguseks. Ka nn Vulgatas, mis põhineb suures osas tema tõlkel, on kasutatud ositi vanemaid tõlkeid, see on kompromissvariant ("vetus et vulgata editio" 'vana ja üldlevinud väljaanne'), mis kinnitati normina Trento kirikukogul 1546. aastal.

Hieronymuse eksegeetilised tööd viisid piiblieksegeesi uuele tasemele. Ta oli ainus kirikuisa, kes suutis kristlikule eksegeesile ja teoloogiale avada juudi piibliteaduse (juudi allikad ja rabiinliku eksegeesi). Esimese ja ainsa ladina kirikuisana kirjutas ta kommentaarid kõigile prohvetiraamatuile. Oma pidevate arutlustega Piibli teksti- ja kirjanduskriitika alustest ja praktikast aitas ta kaasa ajaloolis-kriitilise piiblifiloloogia sünnile. Oma keelelistelt teadmistelt (lisaks ladina keelele kreeka, heebrea, aramea, süüria) oli ta kaasajas unikaalne.

Ent tema isiklikest huvidest ja tõekspidamistest sündis ka ladina hagiograafia, marioloogia. Tema kaudu said Lääne mungareeglite osaks Pachomiose põhimõtted ning keskaja ajalookirjanduse aluseks Eusebiose maailmakroonika.

Hieronymus oli suur vahendaja, kes ühelt poolt tegi kreeka ja heebrea hariduse viljad maitstavaks ladinakeelsele maailmale, teiselt poolt tegi klassikalise antiigi hariduse kristliku teaduse aluseks ning kolmandalt poolt ühendas kristliku kirjakultuuri omakorda askeesi ja munklusega. Alates Hieronymusest on enesestmõistetav, et munk peab olema võimalikult haritud ja kloostri juurde peab kuuluma võimalikult hea raamatukogu. Kloostris kui haridus- ja uurimiskeskuses võib sellisena näha nucleus't hilisemale ülikoolile.

Kust tuleb Hieronymuse värskus? Oma pideva eruditsiooni laiendamisega – ja raamatukogu täiendamisega – kujundas ta endast justkui võimsa erinevate mõtteruumidega häärberi, mida võiks nimetada ka labürindiks (un vrai labyrinthe), nagu teeb seda Lucrčce Luciani,³⁴ ent labürint on siiski kujundatud eksitamiseks. Hieronymus pigem hulgub mööda iseenda ootamatuid tube, leides pidevalt uut, mis on puudu ladina kirjasõnas. Sellist hulkumist võimaldab ainult eruditsioon, vaimuelule keskendumine, mis võiks olla kõige loomulikum asi, kuid on ometi ebatavaline – nagu nüüd, nii ka siis õigustusi nõudes. Sellise modus vivendi jaoks pidi ta üha eirama seda, mida temalt oodati. Olemasolevate skeemidega ühiskonnas ta kohaneda ei suutnud. Ent tänu sellele on tema pärand muuhulgas kõige tähtsam ladina sõimusõnade allikas, Plautuse ja Cicero kõrval.³⁵ Võimalik, et Hieronymuse elu saaks käsitleda isegi dekadentsivõtmes, nii nagu seda on mõtestanud Jaan Undusk taas Egon Friedelli tsiteerides: "Dekadent ongi [---] kõige puhtamat sorti looja oma tundliku hinge, näilise tujukuse ja esialgu haiglase mulje jätvate valikutega. Dekadendiks nimetatakse teda seetõttu, et ta teeb seda, mis erineb esiotsa massi maitsest, ehkki mõne aja möödudes saab sellest tegutsemise üldine mõõdupuu."³⁶

On ilmne, et Hieronymus kui tõlkijate kaitsepühak, intiimseim tugi pimedatel öödel, vajab jätkuvat tundmaõppimist ning seda mõistagi ka eesti mõtteruumis. Peaaegu kõik napid allikad eesti keeles on ülal juba nimetatud. Lisada on ainult üks põhjalikum essee Hieronymusest: Ilmar Vene "Hieronymus: Cicerolasest kristlaseks", mida saadab Hieronymuse kiri Paulinusele samuti Vene tõlkes, üldse esimene trükis ilmunud Hieronymuse tõlge eesti keelde.³⁷ Esmane ülesanne võiks olla tõlkida juurde mahukam valik kirjadest (lisaks Kaspar Kolgi ülal viidatud suurepärastele tõlgetele "Rooma kirjanduse antoloogias"), mis iseloomustaksid Hieronymuse askeesi ja selle seoseid tõlkimisega. Sellele võiks järgneda traktaat "Jovinianuse vastu", mis annaks sarmikamat sügavust kooseluteemalistele vaidlustele Eesti ühiskonnas XXI sajandi algul.

Järelmärkus

Koondades kokku Hieronymuse materjale, oli huvitav leida Ilmar Vene esseega samadest Akadeemia numbritest Mart Orava ülipõhjaliku uurimuse "Sissejuhatus Aleksander Aspelisse" esimesed osad, mida Akadeemias ilmus kokku neli.³⁸ Kui neid käsitlusi rööbiti lugeda, torkas silma, kuidas mõjusfäärid, milles kujunes Aspel, olid sama ettearvamatud kui Hieronymusel – kui kas või lugeda näiteks nimestikke raamatutest, mida Aspel laenutas. Tekkis küsimus: miks ei ole Orava uurimus ilmunud raamatuna? Ja laiemalt: miks ei ilmu Eestis raamatusarja Eesti suurtest tõlkijatest? On küll väga mahukas Anne Lange monograafia Ants Orasest,³⁹ aga oleks vaja lühimonograafiate sarja, mis paigutaks neid inimesi Eesti vaimsesse maastikku. Tõlkimine tundub olevat nii enesestmõistetav nähtus, kõnelemata sellest, et see on üks kõige tugevamaid liikumapanevaid jõude mõtteloos üldse, mille käsitlemiseta ei saa ajalugu kirjutada. Ent juba Hieronymusest näeb, et haardega tõlkijate järjekindel olemasolu ja sügav mõju, sh Eestis, on ometi ebatavaline. Eesti puhul on alust käsitleda isegi tõlkija-õpetlast kui tüüpi, nagu Marek Tamm mõni aasta tagasi väga veenvalt näitas, resümeerides: "Meil on saja aasta jooksul välja kujunenud väga oluline tõlkija-õpetlase haritlastüüp, mida kohtab vähestes kultuurides. Pean silmas mitmekülgseid õpetlasi, kes märkimisväärse osa oma andest ja ajast suunavad tõlkimise (sh tõlgete toimetamise ja järelsõnastamise) teenistusse."⁴⁰ Haruldased nähtused on Aleksander Kurtna, Marta Sillaots, Rein Sepp, Linnart Mäll, Jaan Unt, rääkimata Uku Masingust kui tõlkijast jne jne. Hieronymuse kui tõlkija-õpetlase arhetüübi puhul saaks biograafia kirjutamise usaldada küll mõne teise rahva esindajale – kuigi Eesti spetsiifiline kultuurikontekst võiks avada silmi detailidele ja seostele, mida teisest traditsioonist inimene ei pruugi märgata –, aga oma tüübi esindajad käsitluse objektiks võtta võiks olla (teaduslik) kohustus, seda enam, et paljusid nimetatutest mäletatakse praegu veel elavalt. Ent küsimus ei ole ainult mineviku uurimises, vaid ka selles, et Hieronymuse surmapäev võiks tõesti alati olla tema sünnipäev ka siinses elus: Eesti traditsiooni on kätketud omapärane potentsiaal tuleviku kultuuri jaoks, mille on manifestiliselt sõnastanud Urmas Nõmmik:

"Eesti tee võiks olla just tõlketeadustele ja mitmekesisusele hea kasvulava loomine. Kui seda vabadust meie kõrgharidus- ja teadussfääris tunnustataks, oleks kahekümne aasta pärast Eesti vähemalt Euroopas see koht, kuhu tuleksid kokku kõikvõimalike erialade esindajad, teadlased ja üliõpilased, sest mujal on selleks ajaks humanitaaria surnuks reformitud, aga hakatud ka kaotusest aru saama. Eesti suurim ekspordiartikkel oleks siis tõlkimise kultuur."⁴¹ 

Artikli aluseks on rahvusvahelisel tõlkijate päeval 30. IX 2017 Tallinnas Kirjanike Majas peetud ettekanne. Üritusel anti üle järjekordne Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajapreemia, mille pälvis Anu Saluäär-Kall.

1 Quintilianus, Institutio oratoria, X, 3, 25: "Ideoque lucubrantes silentium noctis et clausum cubiculum et lumen unum velut tectos maxime teneat."

2 Ibid., X, 3, 26‒28. Öise kirjatöö kui teatava kultuuri kohta põhjalikumalt vt James Ker, Nocturnal writers in Imperial Rome: the culture of lucubratio. Classical philology, 2004, vol 99, no 3, pp 209‒242.

3 Vt nt kogumikku: Kirjandus kui selline: valik vene vormikoolkonna tekste. Koost. ja toim. Märt Väljataga. Tallinn, TLÜ Kirjastus, 2014.

4 Vt põhjalikumalt Bernhard Kötting, Wohlgeruch der Heiligkeit. Jenseitsvorstellungen in Antike und Christentum: Gedenkschrift für Alfred Stuiber. Hrsg. von Theodor Klauser, Ernst Dassmann, Klaus Thraede. Jahrbuch für Antike und Christentum, Ergänzungsbd. 9. Münster 1982, S. 168‒175.  

5 Philo Alexandrinus, De somniis 1,178. – Philo Alexandrinus, Opera quae supersunt, vol. III. Recognovit Paulus Wendland. Berolini, Typis et impensis Georgii Reimeri, 1898, p. 225.

6 Võrreldagu sellest seisukohast nt: XV sajandist Jan van Eyck, Püha Hieronymus (kirjutus)toas (ca 1435), Antonello da Messina, Püha Hieronymus oma kirjutustoas (1474); XVI sajandist Giovanni Bellini, Hieronymus lugemas looduses (1505), Albrecht Dürer,  Püha Hieronymus oma kirjutustoas (1514), Joos van Cleve, Püha Hieronymus oma kirjutustoas (1521); XVII sajandist Michelangelo Caravaggio, Hieronymus kirjutamas (1605‒1606) jne. Vrd suuremas koguses: 37 best St. Jerome in his study: images on Pinterest: https://www.pinterest.com/bower0455/st-jerome-in-his-study/.

7 http://catholicsaints.mobi/calendar/30-september.htm.

8 Tony Lane, Õhtumaa mõtte loojad. Tallinn, Logos, 2002, lk 49‒51. Suurema süvenemisastmega on komponeeritud Hieronymuse kirjeldus Friedrich Prinzi teoses "Pühakute tõeline elu: kaksteist ajaloolist portreed keisrinna Helenast kuni Assisi Franciscuseni" (Tallinn, Kunst, 2006, lk 48‒69).

9 St. Jérôme, Lettres, t. I‒VIII. Texte établi et traduit par Jérôme Labourt. Collection Budé. Paris, Les Belles Lettres, 1951‒1989 (Rahvusraamatukogus köited kahest trükist).

10 Sancti Eusebii Hieronymi Stridonensis presbyteri opera … studio ac labore Dominici Vallarsii …, t. I‒XI. Veronae, Apud Jacobum Vallarsium & Petrum Antonium Bernum, 1734‒1742. Selle 2., parandatud väljaande (Venetiis 1766‒1772) kordustrükk on välja antud 9 köites J.-P. Migne'i sarjas "Patrologiae cursus completus. Series latina", vol. 22–30 (Parisiis, 1842–1846). Uusima aja Hieronymuse koguväljaanne sarjas "Corpus christianorum. Series latina" (Turnholti, 1958–) ei ole veel lõpule jõudnud.  

11 Jaan Undusk, Tere tulemast, doktor Friedell! "Uusaja kultuuriloo" ilmumise puhul. Sirp, 15.8.2003.

12 Rmt-s: Vladimir Tšiž, Kirjanik psühhiaatri silmis. Koost. Hando Runnel, tlk Anti Lääts. Eesti mõttelugu 94. Tartu, Ilmamaa, 2010, lk 46‒64.

13 Pikem ja detailsem variant on esitatud siinkirjutaja eessõnas "Hieronymuse ja Gennadiuse "Kuulsatest meestest" – ladina kirikulookirjanduse algus" rmt-le: Hieronymus, Kuulsatest meestest. Gennadius, Kuulsatest meestest. Ladina k-st tlk Uku Masing. Toim. ja komm. Marju Lepajõe. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2007, lk 7‒26.

14 Alfons Fürst, Hieronymus: Askese und Wissenschaft in der Spätantike. Freiburg et al., Herder, 2003. Varasemas trükisõnas on võimalikult suure täpsuseni püüelnud ennekõike "Acta sanctorumi" 30. septembri köide: De S. Hieronymo presbytero et doctore ecclesiae in Bethleem: commentarius historicus. – Acta sanctorum. Ed. novissima curante Joanne Carnandet, vol. 48: Septembris t. VIII de quo postremi dies continentur. Parisiis et Romae, Apud Victorem Palmé, s. a., p. 418‒688.    

15 Vikipeedia pakub üheselt Štrigovat, ent seda võib pidada pigem oletuseks: https://et.wikipedia.org/wiki/Hieronymus.

16 Kiri 22. Tlk Kaspar Kolk. Rmt-s: Rooma kirjanduse antoloogia. Koost. Kaspar Kolk. Tallinn: Varrak, 2009, lk 606.

17 Kiri 7. Tlk K. Kolk. Ibid., lk 603.

18 Kiri 43. Tlk K. Kolk. Ibid., lk 607.

19 Standardväljaanne: Probi, Donati, Servii … De arte grammatica libri. Grammatici Latini ex recensione Henrici Keilii, vol. IV. Lipsiae, In aedibus B. G. Teubneri, 1864, p. 353‒366 (Ars minor), 367‒402 (Ars maior).

20 Kreeka originaali uusväljaanne: Athanase d'Alexandrie, Vie d'Antoine. Éd. par G. J. M. Bartelink. Sources chrétiennes 400. Paris, Cerf, 1994. Ka Euagriose ladina tõlkest on olemas uus editsioon: Pascal Bertrand, Die Evagriusübersetzung der Vita Antonii: Rezeption – Überlieferung – Edition, unter besonderer Berücksichtigung der Vitas Patrum-Tradition. Diss. Utrecht, 2006. Athanasiose kreeka originaali sisust ja struktuurist on siinkirjutaja püüdnud anda ülevaate saatesõnas "Hieronymuse mungaromaanidest" – Vikerkaar, 2013, nr 1‒2, lk 52‒59, siin 54‒57.   

21 Gustave Flaubert, Kolm juttu. Püha Antoniuse kiusamine. Tlk Tatjana Hallap, Tiiu Kaldma, Anu Lõun. Europeia. Tallinn, Perioodika, 1995.

22 Aurelius Augustinus, Pihtimused. Lad k tlk Ilmar Vene. Tallinn, Logos, 1993, lk 163–164, 175.

23 Mõnesugust aimdust Apollinarise õpetusest pakuvad eesti keeles: Alfred Adam, Dogmadelugu. Koost. E. Salumaa. Teoloogiline Raamatukogu. Tartu, Greif, 1995, lk 138‒139; Carl Andresen, Adolf Martin Ritter, Kristluse ajalugu, I/1: Vana aeg. Saksa keelest tlk Kalle Kasemaa. Teoloogiline Raamatukogu. Tartu, Greif, 1998, lk 103‒104 (viited olulisematele käsitlustele lk 106).

24 Hieronymuse debüüti on võimalik eesti keeles lugeda Vikerkaare erakluse teemanumbrist: Hieronymus, Õndsa Pauluse, Teeba munga elu. Ladina k-st tlk ja saatesõna Marju Lepajõe. Vikerkaar, 2013, nr 1‒2, lk 42‒59.    

25 Antiikromaani põhivõtete kirjeldust vt Kalle Kasemaa, Järelsõna. Rmt-s: Eustathios, Hysmine ja Hysminias: armastusromaan. Kreeka k-st tlk K. Kasemaa. Loomingu Raamatukogu 16/17. Tallinn: Perioodika, 1996, lk 111‒128.

26 Põhjalikumalt teoloogilise konteksti kohta, mida Gregoriose juures õppimine tähendas, vt Adam, op. cit., lk 102‒105.

27 Origenese teoloogia kohta vt Adam, op. cit., lk 72‒80.

28 Hieronymuse eeskujud kreeka-rooma biograafilises kirjanduses, mida ta teose proloogis nimetab, on säilinud fragmentidena.

29 Hieronymus, Kuulsatest meestest. Gennadius, Kuulsatest meestest, vt märkus 13. Ei saa välistada võimalust, et Masingu tõlge on siiski tehtud hiljem, mingis seoses Olaf Silla loengutega Hieronymuse ja Gennadiuse teostest Tartu ülikooli usuteaduskonnas 1936. aasta kevadel ja sügisel, vt Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava = Programme des cours et des travaux pratiques de l'Université de Tartu: 1936. aasta I poolaastal. Tartu, 1936, lk 10; Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava: 1936. aasta II poolaastal. Tartu, 1936, lk 3.  

30 Uskumatule tõsiasjale, et teos on jõudnud eesti keelde enne kui saksa keelde, kus ei ole tõlget võtta tänaseni, on tähelepanu juhtinud Alfons Fürst, vt tema retsensiooni Masingu tõlke väljaandele: Theologische Revue, 2008, 104. Jahrgang, Nr 3, Sp. 232‒233.

31 Vt nt Tooma evangeelium. Kopti k-st tlk Uku Masing. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2005.  

32 Kuivõrd "Historia Augusta" ei ole veel eesti keelde jõudnud, võib selle käsitlusviisi iseloomustada Suetoniuse "Keisrite elulugude" kaudu (u 117‒127), mille tõlget vt Suetonius, Keisrite elulood. Lad k-st tlk Maria-Kristiina Lotman, Kai Tafenau. Tallinn, Tänapäev, 2009. "Historia Augusta" on üksnes lakoonilisem.  

33 Neid on püütud põhjalikumalt iseloomustada ülal juba viidatud saatesõnas "Hieronymuse mungaromaanidest", vt märkus 20.

34 Lucrèce Luciani, Le demon de saint Jérôme: L'ardeur des livres. Les Billets de La Bibliothèque. Paris, Éditions La Bibliothèque, 2018, p. 37.

35 Michael von Albrecht, Geschichte der römischen Literatur von Andronicus bis Boëthius. Mit Berücksichtigung ihrer Bedeutung für die Neuzeit, Bd. 2. München, Deutscher Taschenbuch Verlag, 1994, S. 1308.

36 Jaan Undusk, Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest. Sirp, 8.9.2017.

37 Ilmar Vene, Hieronymus: Cicerolasest kristlaseks, I‒II. Akadeemia, 1992, nr 8, lk 1578‒1599; nr 9, lk 1795‒1804. Hieronymus, Paulinusele; nr 9, lk 1806‒1821.

38 Mart Orav, Algus: Sissejuhatus Aleksander Aspelisse, I. Akadeemia, 1992, nr 8, lk 1640‒1672; nr 9, lk 1822‒1856; nr 10, lk 2061‒2096; nr 11, lk 2386‒2392.  

39 Anne Lange, Ants Oras. Eesti kirjanikke. Tartu, Ilmamaa, 2004 [493 lk].

40 Marek Tamm, Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid. Diplomaatia, 2010, nr 3 (79), lk 2–4.

41 Urmas Nõmmik, Eesti tee – tõlketeadustele ja mitmekesisusele kasvulava loomine. Sirp, 16.10.2015.