Marju Lepajõel jäi pooleli Innocentius III traktaadi "Inimolu viletsusest" tõlge ja eessõna. Olen kuulnud, et sul on kavas see lõpule viia? Mis seisus Lepajõe töö selle teosega on?

Tõlke jõudis Marju õnneks siiski valmis, samuti kommentaarid, pooleli jäi aga pikem sissejuhatus, millest ta jõudis ära kirjutada hinnanguliselt neljandiku. Andsin tõepoolest Tallinna Ülikooli Kirjastusele lubaduse sissejuhatus lõpuni kirjutada, täpsemalt kirjutada uus sissejuhatus ja vormistada Marju tekst omaette eessõnana.

Tunnen isiklikku vastutust selle ees, et raamat siiski trükis ilmuks, kuna selle avaldamise leppisin Marjuga ise kokku tosin aastat tagasi.

Palun tutvusta mõne sõnaga teost.

Paavst Innocentius III, kirjutamise ajal veel kardinal Lotario dei Segni traktaat "Inimolu viletsusest" (De miseria conditionis humane) tundub olevat otsekui Marju saatuseraamat. Nagu ta ise on jutustanud, sealhulgas siinsamas kultuuriportaalis ilmunud ettekandes "Inimolu viletsust tõlkimas", avastas ta selle teose juhuslikult 1986. aastal ja kandis endast sellest peale mõtet raamat eesti keelde tõlkida.

See 12. sajandi lõpus kirjutatud traktaat, mis on ühtlasi tuntud pealkirja all "Maailma põlgusest" (De contemptu mundi), on üks keskaja loetumaid tekste, millest on teada pea 700 säilinud käsikirja (üks neist Tartu Ülikooli raamatukogus). See on laadilt patukahetsuslik tekst, mis keskendub inimese pahede ja vooruste analüüsile. Traktaat pole mõeldud lihtsalt lugemiseks, vaid meeleparanduseks, uue selguse saavutamiseks inimeksistentsi mõttest.

Traktaat koosneb kolmest osast, millest esimene kirjeldab värvikalt inimelu tühisust, alates inimese sigitamisest kuni tema surmani. Teine näitab, kui naeruväärsed on kolm peamist sihti, mille poole inimesed püüdlevad: rikkused, naudingud ja auametid. Kolmas osa pakub üksikasjaliku ülevaate inimkeha kuhtumisest ja hävimisest, põrgupiinadest ja viimsest kohtupäevast.

Millal võiks see ilmuda?

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis võiks raamat ilmuda TLÜ kirjastuse "Bibliotheca mediaevalise" sarjas 2020. aasta lõpul.

Kuidas edaspidi täita Marju Lepajõest jäänud lünka klassikalise kultuuri uurimisel ja vahendamisel Eestis?

Aus vastus, ei tea. Marju Lepajõe suguseid inimesi sünnib ühte väiksesse kultuuri harva, ent selleks, et nad saaksid siia sündida ja siin välja areneda, on vaja soodsaid tingimusi. Esmajoones klassikalise hariduse väärtustamist, kõlbelist elukeskkonda, süvenemisvõimalusi, ehk kõike seda, millest Marju ei väsinud avalikkuses jutlustamast. Kas meil on need tingimused praegu olemas, selle jätaksin juba igaühe enda otsustada.