Ei juhtu õnneks sageli, et satud lugema päevalehest või ajakirjast mõnd kirjutist ja hetkega tabab sind selgus, et juba homsest tuleb elada teisiti. Just selline mõju oli kolleegi, Tartu Ülikooli Vana Testamendi teadlase Urmas Nõmmiku manifestilisel artiklil "Eesti tee – tõlketeadustele ja mitmekesisusele kasvulava loomine".¹ Selle ideed asetavad kogu tänase Eesti tõlketegevuse, nii ilukirjandusliku kui mõtteloolise, täiesti uude valgusse, tuleviku valgusse. Artikli kontseptsioon on nii laiahaardeline, et see annaks kogu Eesti humanitaariale uue hingamise: see pööraks varasematele traditsioonidele toetudes tugevuseks selle, mida viimase kümne aasta jooksul on Eesti teaduspoliitikas nõrkuseks arvatud.

"Tõlketeaduste riiklik defineerimine peab tähendama mitmekesisuse võimaldamist. Nagu öeldud, on ellujäämise küsimus, kas meil paarikümne aasta pärast on inimesi, kes suudavad meid maailmaga ühenduses hoida ja välismaailma meile vahendada. Maailm on kirju, seepärast tuleb teha kõik, et meil oleks ka kõige eksootilisemate filoloogiliste distsipliinide jaoks inimesi. Seega tuleb vastupidiselt viimaste aastate poliitilisele tendentsile võtta suund väikese eelistamisele. Küllap on meie väikeses riigis võimalik ka paindlik individuaalõpe, küllap on võimalik väiksemate baasfinantseerimine, individuaalgrandid, mis eeldavad mitte artiklite treimist, vaid kvaliteetset tõlkimist ja tõlgendamist. Küllap on võimalik näiteks teaduste akadeemia kaudu ja koostöös ülikoolidega luua mehhanism õpetlasestipendiumideks, mida võib võrrelda kirjanike-kunstnike loomestipendiumidega.

[---]

Niisiis: Eesti tee võiks olla just tõlketeadustele ja mitmekesisusele hea kasvulava loomine. Kui seda vabadust meie kõrgharidus- ja teadussfääris tunnustataks, oleks kahekümne aasta pärast Eesti vähemalt Euroopas see koht, kuhu tuleksid kokku kõikvõimalike erialade esindajad, teadlased ja üliõpilased, sest mujal on selleks ajaks humanitaaria surnuks reformitud, aga hakatud ka kaotusest aru saama. Eesti suurim ekspordiartikkel oleks siis tõlkimise kultuur."

Nõmmiku manifest on omapärane, sest see ei ole utoopia. Need ideed on reaalselt teostatavad ja neil on tugev teoreetiline alus varasemates eesti tõlkeloo käsitlustes.² Ainus asi, et nende teostamine nõuaks julgust ja avarat riiklikku mõtlemist, vähemalt samasugust julgust ja avarust, nagu nõudis Eesti rahvusülikooli asutamine 96 aastat tagasi.

Nõmmiku manifest on omapärane ka selles, et tema seisukohti võib näha veerand sajandit varasema teoreetilise vaate teataval moel praktilise teostumisena. Peeter Toropi artikkel "Tõlkeloo koostamise printsiibid"³ ei olnud Eesti tõlkijate jaoks vähem fataalne. Toropi mõistestikus oleks Nõmmiku artikkel "kultuuri n-ö produktiivse enesetunnetuse"⁴ akt. Ent Eesti tõlkijate jaoks tähendab see, et kogu tõlkeprotsess alates originaaltekstini jõudmisest kuni lõpliku tõlgitud vormini ja selle erinevate avanemisteni hilisemates kirjanduslikes ning kultuurilistes seostes nõuab väga tähelepanelikku reflekteerimist, et pakkuda tuge tulevikule.

Lotario dei Segni traktaat

Refleksiooni objekt järgnevas käsitluses liigituks Toropi süsteemis "kirjandusmälestiste" alla.⁵ See teos on üks keskaja mõjukamaid traktaate kardinal Lotario dei Segni, hilisema paavst Innocentius III (1160/61–1216; paavst 1198–1216) "Inimolu viletsusest" (De miseria conditionis humane), valminud XII sajandi lõpus (1194. a jõulude ja 1195. a ülestõusmispühade vahel), enne paavstiks valimist.⁶ Teose kommenteeritud terviktõlge tuleb väljaandmisele Tallinna Ülikooli Kirjastuse sarjas "Bibliotheca Mediaevalis". Traktaati peetakse nn keskaja elutunde üheks kõige iseloomulikumaks väljenduseks,⁷ mis ei näi olevat tagantjärele tarkus, vaid tõesti tema kaasaja suhtumine. Seda võiks kinnitada 1) säilinud käsikirjade hulk üle kogu Euroopa, mida on trükisõnas fikseeritud 672,⁸ aga mida on kindlasti veel rohkem; 2) töötlused ja variatsioonid kuni XVI sajandini, mis tavaliselt liigitatakse nn maailmapõlguskirjanduse (contemptus mundi) alla, mille jaoks Innocentiuse teos oleks väljapaistvamaid inspireerijaid, maailmapõlgus par excellence.⁹ Osa sellest mõjust võib küllap tuleneda asjaolust, et autor hiljem paavstiks sai, aga teos ise on niivõrd sisenduslik ja suurejooneline, et amet ei ole kindlasti selle lugemise ja paljundamise peamine põhjus.

Ent Innocentius III on ka mäletatavasti just see paavst, kelle ajal XIII sajandi algul algas aktiivne Liivimaa ristiusustamine, kelle toel ja heakskiidul usaldati Eesti- ja Liivimaa neitsi Maarja kaitse alla, mida 2015. a tähistati koguni üle Eesti ürituste sarjaga "Maarjamaa 800",¹⁰ kuigi ristiusustamine ei olnud ju ainult meeldiv. Innocentius III pilt võiks olla iga Eesti linna või vähemalt hansalinnade keskväljakul, ometi on tema mõttemaailm tervikuna Eestis pigem tundmatu, kui välja arvata ristisõdade ideede lühikesed eritlused, milleta ajaloolased lihtsalt ei pääse.¹¹ Kõige elusam Innocentius III ilmumine eestlaste silme ette on olnud seni hoopiski mängufilmis "Malev" (2005; režissöör Kaaren Kaer), kus Innocentiust mängib väga mõjuvalt Ago Roo, kes veristab filmis kuke, kuid selle põhjal, mis eesti keeles seni lugeda on, ei saa küll ütelda, kas kuketapmine on nn tõsiasi või kunstiloogika.

Niisiis on Innocentiuse teos nii kirjandus- kui kultuuriloomälestis, mis võiks olla juba ammu eesti keelde tõlgitud, aga tõlkelugu nii ratsionaalne miskipärast ei ole.

Kuidas jõutakse teose tõlkimise vajaduseni?

Küsimus võib tunduda tarbetu, sest on ju olemas Ott Ojamaa krestomaatilised artiklid "Kümnenda muusa muresid" I ja II (1969‒1970),¹² põhimõttelise tähtsusega kirjutised, kantud klassikalisest prantsuse ratsionaalsusest, mis vaevalt kunagi vananevad. Neist tuleks alati lähtuda, kui kaalutleda, mida peaks tõlkima. Üks Ojamaa ideid on, et tõlkida tuleb seda, mida selles keeles veel ei ole ja mis aitab oma keelt avardada.¹³ Ent sageli tekib küsimus, kuidas teada, mida ei ole. Kuidas teada, et Innocentiuse teost ei ole, kui näiteks suurimaid autoriteete, mahukaim keskaja ladina kirjanduse käsiraamat, mis ilmus küll enne II maailmasõda, aga on endiselt kõige hõlmavam, Max Manitiuse "Geschichte der lateinischen Literatur des Mittelalters",¹⁴ pühendab talle väga napilt ruumi? Kaanonid siiski muutuvad, maitse muutub, vajadus millegi järele, mida justkui ei ole, muutub. XIX sajandil unustati Innocentiuse traktaat peaaegu ära. Kui Manitiust lugeda, ei teki impulssi, et seda peaks tingimata tõlkima.

Vajaduseni võib jõuda hoopis teisiti. Siinkirjutajal algas tee Innocentiuseni hoopis ülikooli lõpus, kui äkitselt tabas arusaam, et väga problemaatiline on edasi elada, kui ei jõua lähemale hoopiski saksa keele geeniusele. Erialakirjandust tuli saksa keeles loomulikult lugeda, aga "see ei olnud see", isegi Nietzsche jt mõtlejate lugemine kohustuslikuks lektüüriks ei olnud "päris see". Need viisid veidi geeniusele lähemale, aga vähe, vähe! Keele geenius peab olema kellegi teostes, kes liigub vabalt keele kõikides kihtides korraga, loomulikult. Mõtisklesin, et ehk see võiks olla Thomas Mann. Olin seda vaevalt saanud endamisi arutada, kui õue prügikasti kõrvale oli ilmunud kaks köidet saksakeelset "Võlumäge", väga ilusti hoitud 1928. a väljaanne, nagu uus – s.t ilmunud neli aastat pärast "Võlumäe" esmatrükki ja aasta enne Nobeli auhinna saamist. Kahtlemata mõjus see jumaliku osutusena ja veetsingi umbes kaks aastat "Zauberbergi" läbi töötades, nii et ükski sõna ei jääks arusaamatuks, ja see osutus väga mõjuvaks meetodiks. Eesti tõlget ei vaadanud põhimõtteliselt. Ent sellisel juhul omandab iga detail kuidagi mõõdutundetult suure tähtsuse. Raske hoop tabas üsna II köite alguses, kus hakkavad pihta Hans Castorpi pikad ja põhimõttelised vestlused jesuiit Naphta ja humanist Settembriniga. Castorp läheb mäletatavasti koos oma nõbu Joachimiga Naphtale külla ja näeb seal õdusas kodusisustuses üsna jõledat keskaegset puukuju, jumalaema ristiltvõetud verise Jeesusega põlvedel, nn Pietàd. Kuju on veider, primitiivsete deformeeritud proportsioonidega ja oma ebaproportsionaalsuses ning verises naturalismis suhteliselt eemaletõukav. Castorp ütleb, et ei oleks uskunud, et miski võib samaaegselt nii inetu ja nii kaunis olla. Selle peale vastab Naphta, et hingeilma saadused, kui nad on stiilsed, ongi sellised: kaunidusest inetud ja inetusest kaunid. Sest tegemist on vaimu kaunidusega, mitte liha kaunidusega. Naphta soovitab Castorpil lugeda Innocentius III teost "De miseria humanae conditionis", lisades, et see on äärmiselt vaimukas teos, aga et just selline kunst nagu see puukuju illustreerib seda teost, kaunidust, mis sünnib inetusest – kui seda vaimselt võtta. Humanist Settembrini väljendab aga sellise kunsti suhtes ilmset jälestust.¹⁵ Mõtlik Hans Castorp, kes on väga sümpaatne, sest ei kiirusta hinnangute andmisega, vaid mõtleb pikalt järele, võtab raamatu laenuks kaasa. Seekord leiab ta lugedes ja sanatooriumi elu üle mõtiskledes, et nendes ihu paisetes ja mädanemises on tõesti midagi meeltülendavat, mis pakub vaimset rahuldust, aga see rahuldus tekib siis, kui hing on rikutud, kuidagi mürgiselt rikutud. Rohkem Innocentiuse raamatust "Võlumäes" ei räägita, ent see koht on mingi võti sanatooriumi elu mõistmisele.

Manni kirjeldus tegi väga rahutuks: kust seda raamatut lugeda, et assotsiatsioone paremini mõista. Raamatukogudes mingeid jälgi Innocentiuse ladina väljaannetest ei olnud, eestikeelsest kirjasõnast rääkimata, aga selline olukord häirib väga, kui ei saa lugeda kõiki tekste, millele viidatakse – see jätab tunde, nagu poleks teost tervikuna lugenud.

Frustratsiooniseisundis võtsin ette Th. Manni "Doktor Faustuse" – et ikka keele geeniusele lähemale jõuda. Etteruttavalt võib öelda, et juhtus samasugune lugu: olulises kohas viidatakse Heinrich von Kleisti esseele "Marionetiteatrist",¹⁶ aga eesti keeles seda lugeda ei saanud, mis pani nördima. Kleisti teose originaali kättesaamisega oli mõistagi palju lihtsam, kusjuures see osutus nii huvitavaks esseeks, et oli arusaamatu, miks seda eesti keelde ei ole tõlgitud. Oma jultumuses, s.t omamata vajalikku haridust, tõlkisingi aastaid hiljem selle ja essee ka ilmus tänu Ain Kaalepi põhjalikule toimetamisele.¹⁷ Siis aga selgus, et üks tõlge oli siiski juba olemas. Tekkis reibas kollisioon, mis Eesti puhul nii üllatas tollast TÜ saksa filoloogia professorit Claus Sommerhaget, et inspireeris teda kirjutama väga haaravat mõtisklust "Kleistiga Eestis".¹⁸

"Doktor Faustusega" tegeledes lõpetasin 1985. aastal ülikooli ja sain ootamatult tööle Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonda. Paremast saatusest ei oska isegi unistada. Sattuda käsikirjade osakonda tähendab sattuda tegelikku ellu, kus kõik ajastud on korraga kohal, käegakatsutavalt ja sissehingatavalt. Tollane osakonnajuhataja Mare Rand, sügavaima eruditsiooniga õpetlane, andis värskelt ülikooli lõpetanule kohe kõige raskema töö: fondis oli väike kollektsioon keskaegseid ladina pärgamentkoodekseid, mida tuli tundma õppida sihiga teha neist kunagi trükikataloog. Tema usalduse eest olen siiani südamepõhjani tänulik, sest ei ole paremat motivatsiooni elus kui targa inimese usaldus. Nii huvitavat ja rasket ülesannet võib mujal maailmas ootama jäädagi, eriti kui ei ole korralikku ettevalmistust. Aga Nõukogude Eestis, plaksti, satud kullaauku.

Õppides tasapisi käsikirju lugema, jõudsin järjega ühel päeval üsna tagasihoidliku XIX sajandi köiteni, mille sees oli aga umbes 1250. aastatest pärit koodeks, pisike köide, paras taskuformaat, pärgament suhteliselt vilets, kohe näha, et Inglismaalt pärit, kus veistel ei ole neid rõõme mis Itaalia päikese käes ja nahk on väga kuiv. Esimene leht oli hoopiski nii tuhmilt kollakashall, et lugemine oli üsna raske. Teine leht oli veidi parem, vaatasin sealt, vahepeal luubiga:

Quare de uulua matris mee egressus sum... Jumal küll! 'Miks ma tulin välja emaüsast'! ...ut uiderem laborem et dolorem et consumerentur in confusione dies mei? '… et näha vaeva ja valu ja et mu päevad häviksid segases ängis'. [---] Heu me, dixerim, mater mea, quid me genuisti, filium amaritudinis et doloris? Quare non in uulua mortuus sum? Egressus ex utero non statim perii? Cur exceptus genibus, lactatus uberibus? Natus in combustionem et cibum ignis? Utinam interfectus fuissem in utero, ut fuisset mihi mater mea sepulcrum et uulua eius conceptus eternus. Fuissem enim quasi non essem, de utero translatus ad tumulum.

Imeliselt kõlab, aga milline võiks olla tõlge?

Häda mulle! Ema, miks sa sünnitasid minu, kibeduse ja valu poja? Miks ma juba emakojas ei surnud? Miks hinge ei heitnud kohe, kui üsast väljusin? Miks võtsid põlved mind vastu? Miks anti rinda? Kui mind ometi põletatakse? Ah, et tapetud oleks mind üsas! Et mu ema oleks olnud mu haud ja ta üsk jäänud igavesti rasedaks! Sest oleksin võinud olla, otsekui mind ei oleks olnudki, üsast kantud otse kalmu [minu sõrendused, s.t tunded – M. L.].

Tõlge võiks jätkuda nii:

Kes annaks mu silmile pisaraallika, et nutta?! Nutta seda, kui haletsusväärne on astumine inimollu, millises süüs on inimese tegemiste kulg, kui neetud tema lagunemine ja lahkumine. Ainult pisarais võin vaadata, millest inimene on tehtud, mida inimene teeb, mis inimesest saab. Tehtud on mullast, sigitatud süüs, sünnitatud piinaks. Ta teeb kurja, mida ei tohi, inetust, mis on kohatu, tühisust, mis kõlbmatu. Saab tuleroaks, ussi kõhutäiteks, mädahunnikuks. Seletan täpsemalt, näitan sügavamalt. Inimene on tehtud tolmust, mudast, tuhast; mis närusem veel – spermasolgist. On sigitatud lihakiheluses, kirepalavikus, himulehas; mis viletsam veel – pattulanguses. On sündinud vaevaks, hirmuks, valuks; mis haledam veel – surmaks. Teeb kurja, solvates Jumalat, solvates ligimest, solvates iseend; teeb tühisust ja kõlvatust, reostades oma hea nime, reostades oma olemise, reostades süüme. Teeb tühisust, põlates tõsist, põlates kasulikku, põlates vajalikku. Ja saab temast tuleroog, mis põleb jäädavalt ja leegib kustumata; kõhutäide ussile, kes järab igavesti ja õgib surematuna; mädahunnik, mis haisema jääbki, kohutav läga.

Selline tekst sunnib kahtlemata uurima, kes on autor, aga seda ei tooda keskaja käsikirjades sugugi nii selgesti esile. Esimese lehe ülanurgas on siiski üsna pisikeses kirjas fikseeritud: paavst Innocentius III, teose pealkiri: De contemptu mundi 'Maailmapõlgusest'. Kui ühel hetkel tabasin ära, et see peab olema seesama tekst, millest kõneldakse "Võlumäes", kuigi pealkirja variant on teine, siis võttis see kokkusattumus tummaks. Kõige õnnelikum olin aga seepärast, et olin seda teksti kogenud enne, kui teadvustasin seost – et mul oli puhas kogemus ilusast ja hirmsast, mida ma kuidagi ei olnud endale korraldanud – et see lihtsalt juhtus.¹⁹

Tegelesin tekstiga edasi ja tundsin nii inimlikust kui ka esteetilisest elamusest: seda teksti tahaks kunagi küll proovida tõlkida, kuigi jõud ei pruugi just nimelt esteetilises plaanis üle käia. See oli umbes aastal 1986 – ja näe, läks kõigest 20 aastat mööda, kui 2006. aastal sain kirja Marek Tammelt, kes teatas reipalt nagu ikka, et kirjastuse Varrak kirjandusantoloogiate sarjas peaks ka keskaja ladina kirjanduse antoloogia välja andma. Käisin Innocentiuse idee kohe välja koos rea nn kanooniliste autoritega. Marek Tammel küll sellist teadmatust Innocentiuse traktaadi suhtes ei olnud nagu minul omal ajal. Tema nõustus kohe. Töö hakkas pihta, aga on selge, et ei saa tõlkida lõiku, kui ei tunne tervikut, ent antoloogia vajas kahtlemata ainult lõiku. Nii tuli tõlkida tervik, et saaks midagi lõigata. Ja näe, läks vaevalt 7 aastat mööda, kui antoloogia 2013. a juba ilmuski, Innocentiuse I osa tõlkega.²⁰

"Keskaja kirjanduse antoloogia" on Marek Tammel võimas saavutus. Kahtlemata on sama võimsad saavutused "Muinasaja kirjanduse antoloogia" (koost. Amar Annus, 2005), "Vanakreeka kirjanduse antoloogia" (koost. Janika Päll, 2006) ja "Rooma kirjanduse antoloogia" (koost. Kaspar Kolk, 2009), aga keskaja antoloogia võimsus ilmneb osaliselt tema paradoksaalsuses, sest keskaeg on Eestis kohal (ka väljaspool Tallinna). Ta on teataval moel kodune. Kuidas on siis võimalik, et keskaja ladina mõtlejaid ja kirjanikke on nii vähe tõlgitud? Kuidas on võimalik, et need ideed korda ei lähe, mis on selle keskkonna tekitanud? Nõukogude võimu süüks ei saa seda ka täielikult ajada, sest märkimisväärsel moel on samast perioodist eesti keelde tõlgitud üsnagi palju araabia, pärsia jt ida mõtlejaid. Eestiga seotud kroonikad on küll kättesaadavad, aga see on ka peaaegu kõik. Dominiiklaselt Aquino Thomaselt on eesti keelde tõlgitud ainult üks lõik.²¹ Kuidas tallinlased suudavad püsida keskaja tekstide mittelugemises? Kuidas külastada õdusat Kloostri Aita Vene tänaval ja mitte lugeda Aquino Thomast, Albertus Magnust? See nõuab väga tugevat iseloomu. Tartus tekivad samalaadsed küsimused: kuidas tartlased suudavad vältida XVIII sajandi autorite lugemist, kui on selline Suure Prantsuse Revolutsiooni aegne raekoda? Kui on säilinud nii mõnusat biidermeierit? Kuidas XIX sajandi lugemist, kui on selline ülikooli peahoone? Tartusse sobib paruness von Krüdener ja tema romaan "Valérie",²² sobivad Diderot, Kant, Hegel ja Schleiermacher. Ei ole vaja hoiduda nende lugemisest, vaid vastupidi, senistele eestikeelsetele pudemetele mahukamaid teoseid juurde tõlkida.

Sellest aspektist ongi keskaja antoloogia väga tähelepanuväärne: see toob tagasi autorid, keda Eestis keskajal tõenäoliselt loeti, sh Innocentius III. Algtekstide lugemine, olgu või tõlgetena, viib välja justkui mingist prenataalsest seisundist. Prenataalne tähendaks siin rahuldumist omaenda ajaloo puhul romaanidega, Bornhöhega, Indrek Hargla kriminaalromaanidega, mis on küll väga hea asjatundmisega kirjutatud, jne.

Nii et omaenda ajaloo ja elukeskkonna mõistmise huvides peaks keskaja tekstide tõlkeid oluliselt rohkem välja andma. Issanda arm on siin olnud tegelikult juba mõõtmatu – 2009. a asutati Tallinna Ülikooli Kirjastus, mis hakkas nii hästi Heli Alliku ja Marek Tamme juhtimisel tööle, et seda tuleb pidada meie aja kangelasteoks. Üks sarjadest on "Bibliotheca Mediaevalis" keskaja kirjanduse tõlgete jaoks. Selles on ilmunud küll veel vähe köiteid (Dante, Hrotsvita Gandersheimist), aga see tähendab pigem erakordsete võimalustega tulevikku, milles 800 aastat pärast Innocentiuse surma on oma koht ka tema traktaadil.

Innocentiuse traktaat

Pealkirjavariante on traktaadil vähemalt 60.²³ Kõige sagedasem kõrvalvariant on "De contemptu mundi", mis trükikunsti algusperioodil oli isegi valdav, aga nii tekstikriitilistel kui ka sisulistel põhjustel (kuidas Innocentius ise ja tema kaasaegsed teost nimetavad) on XX sajandil kehtima jäänud taas "De miseria humane conditionis". See on suur muutus, sest trükikunsti algusest XV sajandi lõpul kuni XIX sajandi lõpuni ilmus teosest 48 eri trükki (keskmiselt iga kümne aasta järel uus trükk), mis võiks olla küllaldane ühe variandi kehtestamiseks.²⁴

Pealkirjas sisalduv mõiste conditio humana, mis on tõlgitud 'inimoluks', on filosoofiline mõiste juba alates Cicerost, olles sageli sünonüüm 'inimloomusele', natura'le. Keskaja teoloogias kujuneb aga pigem vastandus: inimese natura ehk 'loomus' lähtub Jumalalt, kes tegi ta oma palge järgi, ja peab suubuma Jumalasse, aga tema maine antus, siinne olu, Aadama pattulangusest tingitud seisund, võetakse kokku humana conditio'sse – see on kreatuuri seisund.²⁵

Traktaadi koostamise põhjustest ei ole teada rohkem kui see, mida kardinal Lotario ise teose proloogis nimetab: "Keset rohkeid vintsutusi sai võimalikuks lühike puhkus", mille ta otsustas veeta, pannes kokku kirjelduse inimolu viletsusest, "et maha suruda kõrkust, mis on kõikide pahede pea". Nii et need on n-ö puhkusemõtted. Teost võib pidada vaimseks harjutuseks askeetilise ja monastilise kirjanduse traditsioonides, mille põhiaineseid on pahede ja vooruste (vitia atque virtutes) analüüs. Sellise järelemõtluse siht peaks olema selguse saavutamine iseenda seisundis, contritio cordis ("südame purukshõõrumine"), mis on meeleparanduse I etapp, kahetsus, ja peaks viima mõtlemisviisi muutmisele (confessio oris – satisfactio operis). Ainult et erinevalt varasematest sellistest analüüsidest, kus hõõrutakse puruks iseenda hing, nagu näiteks Canterbury Anselmil, kes suri 50 aastat enne Innocentiuse sündi,²⁶ hõõrub Innocentius puruks inimese kui sellise, kirjutades teatava tervikliku antropoloogia, millele on varasemas kirjanduses isegi raske võrdset leida. Esimese üleastumise põhjustas kõrkus, ülbus, mittekuuletumine ja kui selles algses üleastumises püsida, ootab inimest ees üksnes ülim viletsus, piinad aegade lõpuni, põrgu.

Traktaat jaguneb kolme ossa: ingressus – progressus ‒ egressus 'inimolu haletsusväärne algus' – 'süüdistusväärne kulgemine' – 'needmisväärsest lõpust': I osas (29 ptk) kirjeldatakse inimese sigitamise ja sünni viletsusi, füüsilise elu jälkust ning hädasid ja õnnetusi, mida inimesel tuleb elus taluda; II osas (41 ptk) vaadeldakse kolme sihti, mille poole inimene selles elus tavatseb püüelda (rikkused, naudingud, auametid), illustreerides nende naeruväärsust hulgaliste näidetega; III osa (16 ptk) on pühendatud keha hävimise detailidele, piinadele põrgus ning Jumala tulekule viimsel kohtupäeval.

Kui tuua igast osast mõni näide, siis I osa võiksid iseloomustada järgmised kolm:

VIII peatükk

Mis vilja inimene kannab

Oo inimolu viletsat väärtusetust, oo inimviletsuse väärtusetut olu! Sa uuri rohttaimi ja puid: need kannavad õisi, lehti ja vilju, ja sina – tinge ja täisid ja ussikesi. Nendest nõrgub õli, veini ja palsamit, sinust sülge, kust ja rooja. Neist hõngub lõhnade magusust ja sinust eritub leha jäledust. Milline puu, selline vili, halb puu ei saa kanda head vilja. Aga kas inimene oma väliskujult on üldse midagi muud kui tagurpidi pööratud puu? Selle juured on tema juuksed, kännuosa pea ja kael, tüvi rindkere ja kõht, oksad käed ja jalad, lehed sõrmed ja varbad. See ongi leht, mille rebib küljest tuul, ning kõrs, mille kuivatab päike.

Unetuse probleemidest XII sajandil:

XXIII peatükk

Unenägude õudusest

Ajal, mis on lubatud puhkuseks, puhkust ei lubata, sest unenäod kohutavad, nähtu viib meelerahu. Ja ehkki see, mida magajad unes näevad, ei ole kurb või kohutav või vaevav tegelikkuses, ometi kurvastatakse, kardetakse ja väsitakse tegelikult, ning sedavõrd, et magajad vahel nutavad ja ärkvelolijad kaotavad väga sageli meelerahu. Kui aga isegi näevad midagi meeldivat, siis kurvastavad ärkvel samavõrd, nagu oleksid selle kaotanud. Pane tähele, mida ütleb selle kohta teemanlane Eliifas: "Öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale, haaras mind hirm ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma. Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti." Mõtle järele, mida ütleb Iiob: "Kui ma ütlen: "Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma," siis ta kohutab mind unenägudes ja teeb mulle hirmu nägemustega." [---] Unenägudele järgnevad paljud mured, ja kus on unenägusid palju, on tühisust väga palju. Unenäod on paljusid eksitusse viinud ja on hävitanud neid, kes nendele on lootnud. Sest sageli ilmuvad unenägudes jäledad kujutlused, mis öiste pettepiltide läbi ei tee räpaseks üksnes ihu, vaid rüvetavad ka hinge. [---]

Sellega on kooskõlas:

XXV peatükk

Et haiguste liike on loendamatult

Arstide usinus ei ole aegade jooksul suutnud veel välja uurida nii palju tõbede liike, nii palju kannatuste tüüpe, kui palju inimlik haprus on suutnud taluda. Kas peaksin ütlema "haiguste talutav talumatus" või ütlema "talumatu talutavus"? Pigem ühendaksin mõlemad, sest see on talumatu kannatuse kibeduse tõttu ja talutav talumise paratamatuse tõttu. Inimloomus rikneb iga päevaga üha enam ja enam, nõnda et paljud kogemused, mis kunagi olid tervendavad, on täna selle nõrkuse tõttu tapvad. Mõlemad maailmad on juba raugastunud, nii makrokosmos kui mikrokosmos, ja mida sügavamale kummagi vanadus ulatub, seda hullemini on mõlemad loomused häiritud.

II osa pakub mahlakaid kirjeldusi pahedest, mis üldjoontes taanduvad seitsmele surmapatule, aga ei ole nii selgelt fikseeritud. Psühholoogiliselt on vägagi tabavaid pilte, näiteks lipitseja XXVI peatükis:

[---] Lipitseja on alati hirmul, alati jälgimas, et ta midagi ei ütleks ega teeks, mis võiks inimestele vastumeelne olla. Ta teeskleb alandlikkust, valetab ausust, näitab oma seltsivust, osutab oma lahkust, käib järel ja täidab soove, austab kõiki, kummardab igaühele, astub ikka linnavalitsusest läbi, teeb varakatele visiite, ikka tõusmas <lugupidamiseks> ja embamas, ikka aplodeerimas ja meelitusi ütlemas. Ta teab hästi luulerida "Tolmu kus kübetki pole, sa mitteginähtavat pühi".²⁷ Kiire ja innukas, kus teab, et võib meeldida, loid ja leige, kus arvab, et ei meeldi. Halva mõistab ta hukka, neab ülekohut, ent eri inimestega kiidab heaks ja mõistab hukka erinevat, et teda hinnataks vääriliseks, et peetaks sobivaks, et kiidaksid kõik, et igaüks tunnustaks. Ja näe, ta kannatab endas välja raske lahingu, komplitseeritud kokkupõrke, kui vaenulikkus ärritab üles meelt, aga lipitsemine kammitseb kätt, ja seda, mille tegemist üks sisendab, teine teha ei luba. Ometi mängivad ema ja tütar, lipitsemine ja vaenulikkus, teineteisega kokku: ema toimetab avalikkuses, tütar ei ohja end salajas. Üks nõuab endale publikut, teine eraldatust. Lipitseja kõneleb meeleldi juhiametist, mille ümber ta tiirleb, ja ütleb: "Oo millal küll juhiks saab see, kes on karm õigluses, vaga halastuses, keda ei vii eksiteele ei armastus ega põlgus, keda ei riku ei palved ega summad, kes ustavaid usaldab ja palujad vastu võtab, kes on alandlik ja üllameelne, helde ja leebe, sihikindel ja kannatlik, tark ja leidlik?"

Lugedes tekivad kindlasti seosed antiikkirjandusega, kus kirjeldatakse inimtüüpe, näiteks Theophrastose "Inimtüüpidega",²⁸ aga Innocentius on ehk isegi detailsem ja ühtlasi terviklikum.

III osast, mis käsitleb surma ja surmajärgset, jäägu näide siinse artikli lõppu.

Tõlkimine

Vanade tekstide tõlkimise puhul on põhimõtteliselt otsustav teatav helistiku määramine. Helistik läheb paika algteksti piisavalt kaua ja mitte ainult mõttega, vaid ka häälega lugedes, veel parem, käsitsi originaali ümber kirjutades. See on psühhofüüsiline nähtus. Tuleb saavutada sisemine rütm, mida väljendada omaenda keeles. On vaja jõuda sama põhimeeleoluni, toonini, tundeni – need on nähtused, mis on seotud antiikretoorika mõistetega ēthos ja pathos. Meeleolu peab lugejani jõudma esimesest reast peale ja ka temasse jääma, kui on meisterlik autor. Printsiip lähtub Aristoteleselt,²⁹ aga selle poole võiks püüelda igas kirjalikus tekstis. Vanad tekstid ei ole emotsionaalselt ebamäärased, ujuvad, segased, vaid ühtse tundega, mis tugevdab sisu mõju, laseb sellel esile tulla, on tegelikult struktuuri osa. Kui täpse meeleoluni ei jõua, võib tekst ära laguneda, kuigi kõik vajalikud elemendid oleksid justkui olemas.

Innocentiuse puhul sõltub helistik kõige enam Piiblist, sest traktaat on läbivalt kokku põimitud tsitaatidest. Esiplaanil on Iiobi raamat, psalmid, apokrüüfne Jeesus Siiraki tarkuseraamat, samuti Õpetussõnad ja Koguja raamat. Üks täpsemaid vasteid Innocentiusele võiks olla nn patukahetsuspsalm 102, read 4‒12:

Sest mu päevad on lõppenud suitsus

ja mu kondid õhkuvad nagu lee.

Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi,

ma olen unustanud oma leivagi söömata.

Mu valjust oigamisest

on mu luud liha küljes kinni.

Ma olen nagu kaaren kõrbes,

nagu öökull varemetes.

Ma olen uneta

ja nagu üksik lind katusel.

Iga päev teotavad mind mu vaenlased,

mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.

Sest ma söön tuhka nagu leiba

ja tembin oma jooki nutuga

sinu suure meelepaha

ja su viha pärast;

sest sina oled mind tõstnud üles

ja visanud maha.

Mu päevad on veninud pikaks nagu vari

ja ma kuivan ära nagu rohi.

Oma eeskujude tõttu on Innocentiuse tekst justkui teatavate värsiridade järjestus, kus reavahed on kustutatud. Üksused hõlmavad 3‒5 sõna, millel on järgmises lauseosas või veidi hiljem paralleelne mõttekäik või ka vastandmõttekäik, võimalik, et kolmelises gradatsioonis. See on teatav värssproosa, mis kohati sarnaneb riimproosaga. Traktaadi vormil on palju kokkulangevusi muistse tarkuskirjanduse vormiga, mis on lapidaarne ja ülendav. Probleem tõlkimisel on aga selles, et Innocentius läheb viletsuse kirjeldamisel väga kaugele, kohati jälgiks, kõige sügavamasse põhja. Sisu ja vorm läheksid justkui vastuollu, mida on tõlkes raske edasi anda.

Siin tuleb aga appi vene vormikoolkond, mille teoreetiliste kirjutiste kogumik hiljuti eesti keeles ilmus³⁰ – hindamatu raamat, mis peaks kuuluma iga humanitaari käsikogusse. Vene vormikoolkond muudab vaatepunkti. Tavaliselt arvatakse, et kunstiteose headuse määrab see, kuivõrd väljendus annab edasi sisu. Ent see teeb ikkagi kas ühe või teise primaarseks. Vormikoolkonna jaoks seisneb aga kunstiteose esteetika struktuuris, nende kahe võrdses vastaspinges.³¹

Innocentiuse tõlkimise puhul tähendab see, et tuleb hoida mõlemat iseendana. Sisu ei tohi ilustada ja ilusat vormi ei tohi lõdvemaks lasta. Suhteliselt vähestes tõlgetes, mis on tehtud (teada on kaks inglise tõlget, saksa ja itaalia tõlge), on mindud aga just keskteed: on tõlgitud põhiliselt sisu – kuid püsima peavad mõlemad.

Kui seda struktuurset pinget õnnestub lõpuni hoida ning valu ja kurbust inimese pärast korrastada, siis muutub tõlge tõesti esteetiliseks nähtuseks, mida on võimalik maitsta. Igasugune korrastatus toetab hinge, toetab inimese sisekaemust. Kõik esteetilised kogemused panevad inimese endasse tõmbuma, tekitavad tervikutunde, tervikliku olemise tunde ja panevad nägema sügavamat ilu. Usklik seob seda kindlasti Jumalaga, aga muu inimese paneb pöörduma hea ja ilusa poole, oma vaimse algupära poole.

Kokkuvõttes saab nõustuda Thomas Manniga, et vaimne ilu ei pruugi tähendada füüsilist ilu ja vastupidi. Ent põhjus, miks Hans Castorp arvas, et niisuguste tekstide nautimiseks peab hing olema mürgitatud, vähemalt üks põhjus, võiks olla see, millist väljaannet ta luges. Sellel perioodil oli tal saksakeelse inimesena võimalik kasutada ainult üht lühendatud, isegi refereerivat tõlget, mis andis edasi sisu: Friedrich Rudolfi tõlget, mis ilmus 1887. a pühendusteoses paavst Leo XIII-le seoses tema preestrikspühitsemise 50 aasta juubeliga. Esimene terviklik saksa tõlge Innocentiuse traktaadist ilmus alles aastal 1990 – kui uskumatu see ka ei ole –, kõigest 25 aastat tagasi.³²

Lõpetuseks: mis ootab meid põrgus? See kõlab hästi, justkui õilis apteek või aperitiiv ürtidega:

Fletus et stridor dentium, gemitus et eiulatus, luctus et ululatus et cruciatus, stridor et clamor, timor et tremor, dolor et labor, ardor et fetor, obscuritas et anxietas, acerbitas et asperitas, calamitas et egestas, angustia et tristitia, oblivio et confusio, torsiones et punctiones, amaritudines et terrores, fames et sitis, frigus et cauma, sulphur et ignis ardens in saecula saeculorum.

Artikli aluseks on Käsmu tõlkijate suvekoolis 9. IX 2015 peetud ettekanne.