Moonika Siimets kinnitas, et kui talle film väga meeldib, siis on ta säilitanud oskuse vaadata seda ikkagi inimesena ning filmirežissööri staatus kuidagi segama ei hakka. "Portreedoki puhul on sul vastutus selle inimese ees ning küsimus on selles, kuidas tuua välja inimese essents," ütles ta ja mainis, et samal ajal peaks film olema ka huvitav, intrigeeriv ja kaasakiskuv.

Režissöör Vallo Toomla on Siimetsa arvates saavutanud Marju Lepajõega erakordse läheduse. "Väga vähesed inimesed on tema kodus viibinud, see, et ta julges ennast niiviisi kinolinal avada, on erakordne," ütles ta ja mainis, et ta on selle filmi peale väga palju mõelnud. "Need samad päevade sõnad said päris pikaks ajaks ka minu päevade sõnadeks."

"Kui ma mõtlen, siis see maailm, kus me elame, on üsna hullumeelne ja pealiskaudne," tõdes ta ja mainis, et selle kõrval mõjub Marju Lepajõe portreefilm "Päevade sõnad" kui värske sõõm hapnikku. "Vaadates Marjut tahaks olla ka natukene nagu tema ja pürgida selliste vaimukõrguste poole."