Nüüdisaja mõistmiseks vajame globaalseid lähenemisi rohkem kui kunagi varem. Marek Tamme intervjuu Sebastian Conradiga ({{commentsTotal}})

Sebastian Conrad
Sebastian Conrad Autor/allikas: Academy Of Europe

"Sageli pole üleskutsed globaalseks minna tähendanud üldsegi rahvuslikest paradigmadest eemaldumist – pigem on taotletud laiemat raamistikku, suuremat näitelava just rahvusele," ütleb saksa ajaloolane Sebastian Conrad intervjuus Marek Tammele.

Sebastian Conradi teose "Mis on globaalne ajalugu?" (Tallinna Ülikooli kirjastus) järelsõna, tõlkinud Olavi Teppan. Sebastian Conrad (sündinud 1966) on saksa ajaloolane, kelle uurimistöö hõlmab (post)koloniaalajalugu, historiograafiat, ideedeajalugu ja Jaapani ajalugu.

Globaalne ajalugu on tänapäeva akadeemilises maailmas tõenäoliselt üks kiiremini arenevaid ajalookirjutuse vorme. Seda nähtust on lihtne seletada viitega nüüdisaegse ruumikogemuse globaliseerumisele – "globaalne ruumilisus tingib globaalse ajaloo", nagu on täheldanud Prasenjit Duara ja tema kolleegid.[1] Aga kas globaalse ajaloo populaarsus vastab peaasjalikult uuele ühiskondlikule nõudlusele või saab selle edu seletada ka kutselise ajalookirjutuse sisemiste arengusuunadadega?

Globaliseerumine – mitte ainult majanduslik, vaid ka ühiskondlik, kultuuriline jne – on globaalse ajaloo kui valdkonna kujunemisloo jätkuvalt oluline taustatingimus (mida omalt poolt soodustab interneti ja digiteerumise levik). Raske on seesugust globaalset pööret, mille tunnistajaks me oleme olnud, kujutada ette ilma külma sõja aegse maailmakorra lagunemise ja globaliseerumise võidukäiguta. Seejuures leidub aga nii teaduses kui ka ajaloodistsipliini kujunemises sisemisi tegureid, mis on aidanud seda muutust ellu viia. Mõni lähenemisviis, millele globaalne ajalugu saab tugineda, näiteks võrdlev ajalooteadus (ja mõneti ka mikroajalugu kui varases vormis väljakutse "rahvuslike mahutite" piires mõtlemisele), pärinevad 1970. ja 1980. aastatest ning eelnevad seega globaliseerumise retoorikale.

 

Globaalne ajalugu on tekkinud suuresti reaktsioonina rahvuslikule ajaloole ning vajadusest liikuda edasi "metodoloogilise rahvusluse" juurest, mis pidas rahvusriiki enesestmõistetavaks ja püsivaks vaatlusühikuks läbi kõikide ajalooliste muundumiste. Oma esimest raamatut "Kadunud rahvuse otsingul" alustate te tsitaadiga Saksa ajaloolaselt Hermann Heimpelilt, kes kuulutas 1959. aastal: "Ei saa olla kahtlust, et puhtalt rahvusriigil põhineva ajalooperspektiivi ajastu on lõpule jõudnud. Ajaloouurimused peavad isegi minevikku vaadeldes tegema hüppe planetaarsesse tulevikku."[2] Ent Briti ajaloolane Christopher Bayly on mõne aasta eest õigustatult kirjutanud, "et evolutsiooniline rahvuslik historitsism on 21. sajandi alguses jäänud suures osas maailmast endiselt ajaloo mõtestamise valitsevaks vormiks".[3] Kuidas hindaksite globaalse ajaloo mõju nüüdisaegsele ajalookirjutusele ja ajalookultuurile üldisemalt? Kas oleme rahvusliku ajaloo kitsenduste suhtes üldse mingit reaalset edu saavutanud?

Üldjoontes olen Bayly hinnanguga nõus. Me leiame sarnaseid avaldusi nagu Hermann Heimpeli oma mitte ainult 1950-ndatest, vaid juba palju varasemastki ajast. Mitte kõik ajaloolased, kes on taotlenud laiemat (ja globaalset) perspektiivi, pole aga silmas pidanud sedalaadi globaalse ajaloo meetodit, mille eest mina seisan. Sageli pole üleskutsed globaalseks minna tähendanud üldsegi rahvuslikest paradigmadest eemaldumist – pigem on taotletud laiemat raamistikku, suuremat näitelava just rahvusele. Kuid arvestamata erinevat lähenemist, on globaalne ajalugu endistviisi peamiselt vaid väikese vähemuse tegevuskava. Paljudesse riikidesse pole globaalsed meetodid veel praktiliselt jõudnudki, aga ka Euroopas ja ingliskeelses maailmas prevaleerivad institutsionaalses mõttes endiselt traditsioonilisemad lähenemised.

 

Tõsiseltvõetav globaalne ajalugu esitab väljakutse Lääne ajalookirjutuse põhimõistetele. Kui me tõesti tahame ajalooteaduses eurotsentrismist edasi liikuda, tähendab see, et me peame loobuma olulisest osast oma historiograafilisest sõnavarast, mis pole globaalseks kasutuseks kohandatud, kuid enamgi veel – peame looma uued periodiseerimisviisid, sest kolmeosaline ajaliigitus (vanaaeg, keskaeg, uusaeg) pole varauusaegse ülesleidusena globaalses ajalookirjutuses tingimata omal kohal. On teil mõtteid, kuidas arendada globaalse ajaloo jaoks uut kontseptuaalset tööriistakasti, või kas see on üldse võimalik?

See on huvitav küsimus – ja tõepoolest, periodiseeringute mudel lähtus suuresti Euroopa mineviku konkreetsest tõlgendusest. Paljudes teistes ühiskondades väljaspool Läänt on ajaloolased vaeva näinud, et välja mõelda analoogseid perioode, mida saaks Lääne kronoloogiaga kooskõlastada.[4] Kuidas säärasest eurotsentristlikust paradigmast kaugemale minna? Üks strateegia oleks valida palju kohalikke kronoloogiaid – selle hinnaks on aga raskendatud kõnelused valdkondade ja regioonide vahel. Palju sagedamini püütakse konventsionaalset periodiseeringut Euroopa algetest ja teleoloogilistest narratiividest lahti haakida. Lühendi "eKr" (enne Kristust) asemel kirjutame nüüd "e.m.a" (enne meie ajaarvamist) – sümboolne nihe, mis aga probleemi sisu praktiliselt ei puuduta. Huvipakkuvamad on katsed kehtestada globaalset varauusaega, mis langeb laias laastus ajavahemikku 1400–1800; see periodiseering ei kätke endas nii väga varase ja tärkava (kuid veel täielikult saavutamata) modernsuse ideed, vaid keskendub selle asemel seostele, sidemetele ja vastastikustele mõjudele.[5] Vastav Cambridge'i maailmaajaloo köide kannab näiteks pealkirja "Globaalse maailma rajamine, 1400–1800".[6] Hiljuti ilmunud "Maailmaajaloo" neljandas köites, mida ma toimetasin koos Jürgen Osterhammeliga, valisime piiritähiseks aastad 1750–1870, kuna meile tundub, et globaalse ajaloo perspektiivist olid oluliseks pöördepunktiks just 1880. aastad (ja erinevalt üldlevinud arvamusest mitte I maailmasõda).[7] Ükski neist kronoloogiatest ei vii meid aga siiski täielikult lahku mõningatest lähte-eeldustest, millele tahaksime väljakutse esitada.

 

Kas globaalsel ajalool on kronoloogilised piirid? Ma pean silmas seda, et globaalse ajaloo vaateväli piirdub tavaliselt suhteliselt lühikese ajavahemikuga (maksimaalselt üks või kaks sajandit). Ent tekib küsimus, kas oleks võimalik lõimida globaalse ajaloo praktikasse ka pikaajalisi arenguid? Kas te näete võimalust globaalseks longue durée-ajalooks ilma allikakriitilist lähenemist ohtu seadmata (s.t traditsioonilisse universaalajalukku tagasi langemata)?

Globaalset ajalugu saab viljeleda mitmel viisil – mõned kuulsamad uurimused selles vallas, näiteks Jane Burbanki ja Frederick Cooperi, Victor Liebermani jt tööd, hõlmavad mitu sajandit.[8] Mõningad kolleegid, näiteks David Armitage ja Jo Guldi, kutsuvad globaalajaloolasi selgesõnaliselt üles arendama longue durée-perspektiivi ja liikuma selliste uurimuste poole, mis laiendavad oma ajalist mastaapi.[9] Kuid lõppkokkuvõttes on need pikka perioodi hõlmavad uurimused pigem teist laadi, teistsugusest žanrist, võrreldes teaduslike monograafiatega. Kui me läheme "sügavuti", siis on võimalik, et esmaallikad enam asjasse ei puutu või täpsemini: esmaallikatega on keerulisem süstemaatiliselt töötada. Need pikaajalised perspektiivid ei pea olema vanamoelised universaalajalood ega tähendama teleoloogilist narratiivi. Nad on sellegipoolest omaette žanr globaalse ajaloo laiemas vallas.

 

Globaalse ajaloo edu seletab osaliselt ka 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse soodne poliitiline olukord, kui globaliseerumine oli uus päevakäsk. Ameerika ajaloolane Jeremy Adelman on hiljuti avaldanud globaalse ajaloo terava (ja palju poleemikat tekitanud) kriitika,[10] küsides: "Kas globaalne ajalugu on veel võimalik või on selle aeg juba möödas?" Ta leiab, et "mingil määral kõlab globaalne ajalugu nagu ajalugu, mis on kohane praeguseks tegevuse lõpetanud Clintoni Global Initiative'ile, efektne ja silmapaistev üritus, mis rõhutab piirideta heatahtlikku lugu meie kosmopoliitsest ühtsusest ja annab globaliseerumisele inimliku näo. See eelistab kohalolekule liikumist, paigalejääjate lugudele histoires qui bougent (lugusid, mis liiguvad), narratiive teistest nende jaoks, kes tundsid mingit sidet – jagatud enesehuvi või empaatiat – globaalse kosmopolise kaugelasuvate naabritega." Kuidas kommenteeriksite Adelmani võrdlemisi pessimistlikku diagnoosi globaalse ajaloo perspektiividele taaselustuva natsionalismi, populismi ja antiglobalismi ajastul?

Jeremy Adelman on mu hea sõber ja me teeme sagedasti koostööd, korraldame globaalse ajaloo suvekoole ja seminare. Seetõttu olin mõnevõrra üllatunud, lugedes tema teksti, mida mõni on tõlgendanud kui globaalse ajaloo nekroloogi. Ma ei arva, et ta midagi sellist silmas pidas, ning artikli sünge meeleolu on seletatav kirjutamisajaga vahetult pärast Donald Trumpi võitu USA presidendivalimistel 2017. aasta novembris.[11] Kuid minu meelest ei saa natsionalismi esiletõusu, sealhulgas sääraseid loosungeid nagu "America First", seletada pelgalt globaliseerumisele vastandumisega, nagu see Adelmani artiklist võib välja paista. Juba 19. sajandist saadik on rahvuslus arenenud käsikäes rahvusüleste globaalsete jõududega. Mitmeski mõttes on rahvuslus olnud regioonidevahelise tihedama suhtluse üks tagajärg. Natsionalistlike meeleolude naasmine pärast 2008. aastat ei anna seega märku globaliseerumise lõpust, vaid pigem selle jätkuvast haardest.

Lisaks on tekkinud kahtlus, et praegune vastulöök globaliseerumisele võib tähendada ühtlasi kohtuotsust globaalsele ajaloole kui mobiilsust, voogusid ja põiminguid uurivale teadusele. Ka see oleks lühinägelik seisukoht. Globaalajaloolased võivad küll olla liikumisest ja sidemetest sisse võetud, aga paljud käsitlused globaalsetest protsessidest on ülimalt kriitilised ning juhivad tähelepanu turgude integratsiooni, kolonialismi ja ebaühtlase arengu sotsiaalsele hinnale. Globaliseerumise kriitika – vasakult või paremalt poolt – ei ole samastatav globaalse ajaloo kui meetodi kriitikaga.

Lõpuks saab populistliku poliitika köitvust ja ksenofoobia tõusu vaevalt mõista, keskendudes üksnes sisekonfliktidele ja kodumaistele jõududele. Pealtnäha paradoksaalselt mõjutasid populistlikud liikumised üksteist ka üle piiride, hoolimata nende vankumatult isolatsionistlikust retoorikast. Pealegi on raske seletada populistlike liikumiste üheaegset esiletõusu, ilma et tunnistataks, mil määral oli nende näol tegu reaktsiooniga globaalsetele väljakutsetele. Paljud viimaste aastate pöördelised sündmused – finantskriisist araabia kevade ja praeguse populismipuhanguni – on hargnenud rahvusüleste protsessidena. Teisisõnu, selleks, et nüüdisajast aru saada, vajame globaalseid lähenemisi rohkem kui kunagi varem.

 

Üsna pikka aega paistis, et sagedamini kohtab programmilisi mõtisklusi selle üle, mis peaks olema globaalne ajalugu, kui katseid kõiki neid teoreetilisi retsepte praktilisse ajaloouurimisse rakendada. Nüüd on olukord muutunud, me oleme näinud globaalse ajaloo vallas ambitsioonikaid empiirilisi uurimusi, näiteks Jürgen Osterhammeli "Die Verwandlung der Welt"[12] või Patrick Boucheroni koostatud "Histoire mondiale de la France".[13] Kas tooksite viimase aja ajalookirjutusest mõningaid näiteid globaalsest lähenemisest, mis teile eriti huvitavad ja uuenduslikud tunduvad?

On tõsi, et globaalsele ajaloole pühendatud aruteludes on pikalt domineerinud programmilised ja teoreetilised seisukohad – mõnes mõttes kuulub mu enda raamat samuti nende kilda. Kuid nagu te õigesti märkisite, on praeguseks ilmunud palju põnevaid empiirilisi uurimusi, mis panustavad selle valdkonna ümbermääratlemisse. Ma ei pea silmas isegi niivõrd neid töid, mida te mainisite – need põhinevad peamiselt siiski sekundaarsetel allikatel ning kujutavad endast seega eeskätt sünteesivaid uurimusi, vaid pigem konkreetseid algupäraseid analüüse. Selles vallas on mainimisväärseid töid palju. Õppisin näiteks palju Vanessa Ogle'i maailmaaja kehtestamise analüüsist; tema raamat on eriti muljetavaldav, kuna hõlmab erinevate ajalooliste kontekstide analüüsi, mis nõuab asjatundlikkust mitme maa ja keele alal.[14] Michael Goebeli uurimus kahe maailmasõja vahelisest Pariisist kui kogu koloniseeritud maailma kolonialismivastaste aktivistide kohtumispaigast on minu meelest suurepärane uurimus, mis huvitaval moel ühendab arutelud kolonialismivastasest natsionalismist ja seega ka ideoloogiavormidest rahvuslike aktivistide sotsiaalajaloo ning seega rändeajalooga. See raamat mitte üksnes ei heida täiesti uut valgust Pariisile kahe maailmasõja vahel, vaid rakendab globaalset perspektiivi rahvusluse ajaloo paremaks mõistmiseks, olukorras, kus igal rahvuslikul liikumisel on omaenda rahvuslik ajalookirjutuse pärand.[15] Samuti olen palju õppinud Andrew Zimmermani töödest, nii tema varasemast raamatust Togo kohta kui ka tema käimasolevast uurimistööst revolutsioonilise Atlandi kohta.[16] Kuid nüüdsel ajal on ka palju põnevaid uusi valdkondi, näiteks globaalne intellektuaalne ajalugu[17] või "1968. aasta" ajalugu globaalses raamistuses[18] ning palju muud.

 

Globaalse ajaloo kõrval on teine kõige kiiremini arenev ajalooteaduse vorm keskkonnaajalugu. Oma raamatus te mainite põgusalt, et globaalsel ja keskkonnaajalool on palju ühist, aga kas räägiksite globaalse keskkonnaajaloo perspektiividest pikemalt? Võib väita, et globaalne ajalugu on tõeliselt globaalne alles siis, kui see hõlmab peale inimeste ka kõik muud eluvormid. Ent niipalju kui ma tean, pole just palju näiteid ehtsast koostööst globaal- ja keskkonnaajaloolaste vahel.

Keskkonnaajalugu paistab otsekui globaalse ajaloo loomulik liitlane, kuna keskkonnaarengud ei peatu naljalt riigipiiride juures. Seepärast võiks arvata, et teadlased on sunnitud kirjutama keskkonnaajalugusid väljaspool rahvusriikide piire. Kuid kummalisel kombel see tegelikult nii ei ole, sest suur osa keskkonnaajalugudest on ikkagi kirjutatud rahvuslikust vaatenurgast.

Siiski võib selles valdkonnas märgata huvitavaid arenguid. Üks selliseid alasid on debatt antropotseeni üle. Ükskõik kas see termin omaks võtta või sellesse skeptiliselt suhtuda, avab selle ümber hiljuti puhkenud diskussioon uusi vaatepunkte.[19] Väga viljastav on ka sotsioloogi Jason W. Moore'i töödega keskkonnamuutuste teemasse sisse toodud marksistlik perspektiiv ja arusaam looduse ekspluateerimisest kui kapitalismi ajaloo ühest koostisosast. Moore'i jaoks on loodusressursside liigkasutamine üks neid viise, kuidas kapitalism hoiab tootmiskulusid madalal ja toetub "odava looduse" omastamisele, nagu ta seda nimetab, kuna see ei kajastu ettevõtete ja investorite bilansis. Bruno Latouri töödele tuginedes väidab ta veel, et analüütiline eristus ühiskonna ja looduse vahel (mida ta nimetab "kartesiaanlikuks dualismiks") tuleb ületada ja viia vaatenurk inimkonna ajaloolt "elustikuvõrgu" ajaloole.[20]

 

Uute partnerite otsingul võiks globaalne ajalugu lisaks keskkonnaajaloole usutavasti palju õppida ka digiajaloolt. Mida te arvate võimalustest, mida digiajalugu võiks globaalsele ajaloole allikate kättesaadavuse ja analüüsi osas pakkuda?

Digiajalool, mis väga sageli tähendab sisuliselt digiteeritud ajalugu, on kahtlemata väga palju pakkuda ja see aitab nii mõneski distsipliini alamvaldkonnas revolutsioonile kaasa. Samal ajal peame hoolikalt jälgima, et me uue evangeeliumi levitamisega liiga innukalt kaasa ei läheks, kuna digitaalne pööre võib tõotada kvantitatiivseid tulemusi, mis lähemal vaatlusel pole sugugi endastmõistetavad; teiste sõnadega nõuavad need hoolikat kontekstualiseerimist. Minule tundub, et digiteeritud ajaloo probleemid kui mitte otseselt ohud ilmnevad eeskätt rahvusülestes ja globaalsetes uuringutes. Lara Putnam on hiljuti märkinud, et materjalide digiteerimine teeb need kõigile kättesaadavaks; kui aga inimene pole vastavas vallas pädev, puudub tal seega võime neid allikaid konteksti asetada.[21] Digiteerimine ja globaalajalugu võivad pealtnäha paista loomulikud liitlased, aga on oht, et nende sõprus on petlik.

 

Kui globaalne on globaalne ajalugu? Teiste sõnadega, kas globaalne ajalugu on peamiselt Lääne fenomen või me võime rääkida globaalse ajaloo võrsumisest kõikjal üle maailma? Teie raamatust jääb mulje, et te ei usu veel globaalse ajaloo globaalsesse mõjusse, näiteks: "Me peame esmalt tunnistama, et veel 21. sajandil on globaalne ajalugu jäänud eeskätt industrialiseerunud ja majanduslikult privilegeeritud maailmajagude pärusmaaks."[22] Pigem viitate ohule, et globaalne ajalugu muutub intellektuaalse imperialismi uueks vormiks.

Teil on õigus ja ma kardan, et ülalmainitud väide vastab endiselt tõele. Olukord on siin ja seal muidugi väga erinev, aga lühikokkuvõte võiks olla selline, et globaalseid perspektiive peab saama endale lubada. Ühel tasandil viitab see õppe- ja teadustöö praktilistele tingimustele – globaalse suunitlusega ajaloodoktori kraad eeldab ulatuslikke keeleõpinguid, kaugete arhiivide külastamist ja raamatukogusid, kus leidub enamat kui asukohariigi ajalookäsitlused. Aga see viitab ka globaalse ajaloo poliitikale – meetod näib olevat leidnud laiemat kõlapinda seal, kus rahvusriik on kindlalt omal kohal ja teadlased saavad rahvuslikele müütidele vabalt väljakutseid esitada, ilma et nad sellega kogukonna kestlikkust ohustaksid (või siis kasutada globaalset ajalugu, et projitseerida oma rahvust globaalsele lavale). Säärane sekkumine ei paista aga tingimata eriti pakiline sellistes paikades, kus rahvuslik ajalookirjutus pole nii hästi kaitstud ja rahvuslik identiteet tundub ebakindlam. Globaalne ajalugu ei pruugi seega olla igaühe jaoks ühtviisi tähtis. Ning viimaks on tõepoolest tegu praeguse teadusmoega, mis paistab kõige rohkem silma just nõndanimetatud "Lääne" jõukates riikides ning juba ainuüksi see asjaolu võib tekitada rahutust ja skeptitsismi.

 

Te olete viimastel aastatel juhtinud globaalse ajaloo ühist magistriõppeprogrammi Berliini Vabaülikoolis ja Berliini Humboldti Ülikoolis. Millised on olnud teie senised kogemused globaalse ajaloo õpetamisel, seda nii positiivsest kui ka negatiivsest vaatenurgast?

Ühine magistriõppeprogramm on olnud võrratu kogemus. See sai alguse väikese rühmaga 2012. aastal, aga nüüdseks laekub meile igal aastal 200–300 avaldust, neist ligi 80 protsenti väljastpoolt Saksamaad. Meil on olnud suur õnn ligi meelitada suurepäraseid tudengeid ning õpetamine selle programmi raames on olnud nii isiklikus kui ka intellektuaalses plaanis oivaline. Ainus tõeline väljakutse, mille ees me seisame, on värvata rohkem üliõpilasi väljastpoolt Lääne-Euroopat ja Põhja-Atlandi maailma, kuna suurem osa neist pärineb praegu just sealt.

Globaalse ajaloo ja globaaluuringute programme on praegu tekkimas kõikjal, aga me peame oma konkreetseks eesmärgiks ühendada globaalne meetod süvitsi teadmistega mõnest konkreetsest piirkonnast. Meie filosoofia, kui seda nii võib nimetada, pole koolitada ajaloolasi, kes teaksid midagi iga piirkonna kohta, vaid anda edasi arusaamist globaalsetest arengutest ning innustada tudengeid seejärel seda arusaamist ühe konkreetse paigaga siduma – olgu selleks siis riik, linn või regioon. Globaalne ajalugu eeldab ühe geograafilise asukoha, sealhulgas selle ajaloo ja keele sügavuti tundmist.

Üks meie magistriprogrammi häid kaasnähtusi on väga elav üliõpilaskultuur ja tudengkond. Lisaks seminaridele ja õpikodadele on tudengid korraldanud iga-aastase üliõpilaskonverentsi – seda korraldavad ja juhivad ainult tudengid ise ning kõiki ettekandeid peavad samuti tudengid, kes üle ilma selleks puhuks Berliini kokku tulevad.[23] Teine selline tudengialgatus on ajakiri Global History: A Student Journal, mida samuti korraldavad ja veavad ainult tudengid.[24] Nõnda võtavad tudengid globaalse ajaloo enda kätesse ja teatud mõttes kaaperdavad selle oma eesmärkide nimel.

 

Akadeemilist ajalooteadust on alates algusaegadest 19. sajandil iseloomustanud allikapõhine uurimistöö ja tekstide lähilugemine (kuulus Quellenkritik). Globaalne ajalugu soosib oma laia haarde ja materjali kirevuse tõttu pigem kauglugemist ja sekundaarallikaid. Kuidas ajalooteaduse traditsiooniliselt tugevaid külgi ka globaalses ajalookirjutuses elus hoida? Mis laadi oskusi globaalne ajalugu oma harrastajatelt nõuab?

Märgite õigesti, et laiem avalikkus seostab globaalset ajalugu sageli suurte sünteesivate teostega, mis sisuliselt põhinevad sekundaarkirjanduse kaevel. Seevastu uurimistöö tasandil need teosed valdkonna arengut tegelikult ei esinda. Suurem osa globaalse ajaloo peamistest uurimustest, mida kirjutavad doktorandid ja teised kutselised ajaloolased, on juhtumiuuringud, mis seovad väga konkreetseid probleeme ja sündmusi suuremate struktuuridega – loobumata seejuures distsipliini standarditest. Globaalse ajaloo doktor peab kasutama algallikaid ning tähele panema allikate nüansse ja ambivalentsust nagu ka iga muu ajaloouurimuse puhul. On tõsi, et rahvusülene ja globaalne lähenemine võivad teadlastelt nõuda mitmes keeles arhiivide kasutamist ning esitavad seega erilisi väljakutseid; kindlasti ei saa globaalset ajalugu pidada "kergeks ajalooks".

 

Seda raamatut alustate tsitaadiga Christopher Baylylt: "Kõik ajaloolased on nüüdsel ajal maailmaajaloolased, ainult et paljud pole seda veel mõistnud." See paneb mind küsima, kas te usute, et pikas perspektiivis võib silt "globaalne" muutuda ülearuseks? Selle väljavaate suunas osutate te raamatu lõpus, kirjutades, et ""globaalse" retoorika järkjärguline kadumine tähistab siis paradoksaalselt just globaalse ajaloo kui paradigma võitu".[25] Teie kolleeg Dominic Sachsenmaier on mõni aasta varem esitanud sama mõtte, väites, et mõiste "globaalne ajalugu" võib lõpuks käibelt kaduda, kuid lisades kohe: "Vaevalt on võimalik, et ajalookirjutus pöördub tagasi olukorda, kus paljusid selle ruumilisi kategooriad ei seatud üldse küsimuse alla."[26] Kas te seletaksite veidi lähemalt oma nägemust "globaalse ajaloo" tulevikust? Kas meist kõigist saavad tõesti globaalajaloolased, ilma et me ise seda endale teadvustaksime?

Tõepoolest, ma usun (ja loodan), et see juhtub. Praeguses olukorras on "globaalse ajaloo" silt veel vajalik, et distsipliinis niihästi intellektuaalselt kui ka institutsionaalselt olulisi muutusi läbi viia. Kui aga on kord omaks võetud, et ajalooprotsessid ei peatu tingimata alati riigipiiride taga, ning kui õppekavad ja kursuseprogrammid on muutunud, saabub moment, kus põhiliseks eristuseks jääb hea ja halb ajalugu, mitte enam globaalne ja kohalik ajalugu. See tähendab ka, et mingil hetkel pole enam vaja tõestada kõigi ja kõige globaalset läbipõimitust. Tähelepanu keskmesse tõusevad hoopis kohalikud eripärad – eripärad mitte enam ainulaadsuse mõttes, vaid globaalsete protsesside raamistikus. Globaalse ajaloo teine tähtis rajajoon on olla kaasavam ning ületada tänapäeva globaalse ajaloo märkimisväärne "Põhja" ja "Lääne" kallak.[27] Kuigi uurimisteemasid on praeguseks globaliseeritud, tegutsevad globaalse ajalookirjutuse eestvedajad endistviisi valdavalt industriaalmaailmas. Mõnes mõttes saavadki siis meist kõigist globaalajaloolased, aga "globaalse" tähendus muutub.

 

[1]    Prasenjit Duara, Viren Murthy, Andrew Sartori, Introduction. – Idem (eds.), A Companion to Global Historical Thought. Malden MA, Oxford: Blackwell 2014, 1.

[2]    Sebastian Conrad, The Quest for the Lost Nation: Writing History in Germany and Japan in the American Century. Berkeley: University of California Press 2010, 1; (Saksa­keelne väljaanne: Auf der Suche nach der verlorenen Nation: Geschichtsschreibung in Westdeutschland und Japan, 1945–1960. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht 1999).

[3]    Christopher Bayly, History and World History. – Ulinka Rublack (ed.), A Concise Companion to History. Oxford: Oxford University Press 2011, 13.

[4]    Prasenjit Duara, Rescuing History from the Nation: Questioning Narratives of Modern China. Chicago: Chicago University Press 1995; Thomas Keirstead, Inventing Medieval Japan: The History and Politics of National Identity. – The Medieval History Journal 1998, 1, 1, 47–71.

[5]    Lynn Struve, Introduction. – Lynn Struve (ed.), The Qing Formation in World ­Historical Time. Cambridge MA: Harvard University Press 2004, 1–54.

[6]    Jerry H. Bentley, Sanjay Subrahmanyam, Merry E. Wiesner-Hanks (eds.), The Cambridge World History 6: The Construction of a Global World, 1400–1800, Part 2. Cambridge: Cambridge University Press 2015. Vt ka Charles S. Parker, Global Inter­actions in the Early Modern Age, 1400–1800. Cambridge: Cambridge University Press 2010.

[7]    Sebastian Conrad, Jürgen Osterhammel (eds.), An Emerging Modern World, 1750–1870. A History of the World 4. Cambridge MA: Harvard University Press 2018.

[8]    Jane Burbank, Frederick Cooper, Empires in World History: Power and the Politics of Difference. Princeton: Princeton University Press 2010; Victor B. Lieberman, Strange Parallels: Southeast Asia in Global Context, c. 800–1830. 2 vols. Cambridge: Cambridge University Press 2003–2009.

[9]    Jo Guldi, David Armitage, The History Manifesto. Cambridge: Cambridge University Press 2014; David Armitage, Civil Wars: A History in Ideas. New York: Alfred A. Knopf 2017.

[10]  Jeremy Adelman, What is global history now? – Aeon Magazine (2 March 2017). https:// aeon.co/essays/is-global-history-still-possible-or-has-it-had-its-moment (11.022018).

[11]  Tema ettevaatlikumaid seisukohti vt: Richard Drayton, David Motadel, Jeremy Adelman, David A. Bell, Discussion: The Futures of Global History. – Journal of Global History 2018, 13, 1, 1–21.

[12]  Jürgen Osterhammel, Die Verwandlung der Welt: Eine Geschichte des 19. Jahrhunderts. München: Beck 2009 (ingliskeelne väljaanne: The Transformation of the World: A Global History of the Nineteenth Century. Princeton: Princeton University Press 2014).

[13]  Patrick Boucheron (ed.), Histoire mondiale de la France. Paris: Seuil 2017.

[14]  Vanessa Ogle, The Global Transformation of Time 1870–1950. Cambridge MA: Harvard University Press 2015.

[15]  Michael Goebel, Anti-Imperial Metropolis: Interwar Paris and the Seeds of Third World Nationalism. Cambridge: Cambridge University Press 2015. Vt ka Marc Matera, Black London: The Imperial Metropolis and Decolonization in the Twentieth Century. Berkeley: University of California Press 2015; Daniel Brückenhaus, Policing Trans­national Protest: Liberal Imperialism and the Surveillance of Anticolonialists in Europe, 1905–1945. Oxford: Oxford University Press 2017.

[16]  Andrew Zimmerman, Alabama in Africa: Booker T. Washington, the German Empire, and the Globalization of the New South. Princeton: Princeton University Press 2010.

[17]  Samuel Moyn, Andrew Sartori (eds.), Global Intellectual History. New York: Columbia University Press 2013; Andrew Sartori, Liberalism in Empire: An Alternative History. Berkeley: University of California Press 2014; Cemil Aydin, The Idea of the Muslim World: A Global Intellectual History. Cambridge MA: Harvard University Press 2017.

[18]  Quinn Slobodian, Third World Politics in Sixties West Germany. Durham NC: Duke University Press 2012; Christoph Kalter, The Discovery of the Third World: Decolonization and the Rise of the New Left in France, c. 1950–1976. Cambridge: Cambridge University Press 2016.

[19]  Vt näiteks: Dipesh Chakrabarty, The Politics of Climate Change is More Than the Politics of Capitalism. – Theory, Culture, and Society 2017, 34, 2–3, 25–37.

[20]  Jason W. Moore, Capitalism in the Web of Life. London: Verso 2015; Moore, 'Amsterdam is Standing on Norway', Part I: The Alchemy of Capital, Empire, and Nature in the Diaspora of Silver, 1545–1648. – The Journal of Agrarian Change 2010, 10, 33–68; Moore, 'Amsterdam is Standing on Norway', Part II: The Global North Atlantic in the Ecological Revolution of the Seventeenth Century. – The Journal of Agrarian Change 2010, 10, 188–227; Raj Patel, Jason W. Moore, A History of the World in Seven Cheap Things: A Guide to Capitalism, Nature, and the Future of the Planet. Berkeley: University of California Press 2017.

[21]  Lara Putnam, The Transnational and the Text-Searchable: Digitized Sources and the Shadows They Cast. – American Historical Review 2016, 121, 377–402.

[22]  Sebastian Conrad, What is Global History? Princeton: Princeton University Press 2016, 215.

[23]  https://globalhistorystudentconference.wordpress.com (10.04.2018).

[24]  http://www.globalhistories.com/index.php/GHSJ (10.04.2018).

[25]  Conrad, What is Global History?, 235.

[26]  Dominic Sachsenmaier, Global Perspectives on Global History: Theories and Approaches in a Connected World. Cambridge: Cambridge University Press 2011, 245.

[27]  Vt hiljuti ilmunud ülevaadet: Sven Beckert, Dominic Sachsenmaier (eds.), Global History, Globally: Research and Practice around the World. London: Bloomsbury 2018. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: