"Ookeanid, võrgustikud, paikkond – või maailm kogu oma täiuses? Millised uuritavad üksused on globaalsele ajaloole kõige kohasemad? Seesugused küsimused võivad vabalt keelele tõusta, aga need on tegelikult valed küsimused. Sest ükski üksus ei sobi globaalse lähenemise jaoks teistest paremini. Lõppeks varieeruvad uuritavad üksused sõltuvalt küsimustest, mida esitatakse. Mõned probleemid – võtame näiteks: kuidas mõjutas trükipressi kasutuselevõtt Calcutta ümbruse maapiirkondade elanike kogukondlikku tegevust? – nõuavad lähiplaani, samal ajal kui teised, ütleme uurimus põllumajandusele ülemineku mõjudest demograafiliste näitajate kasvule, on paremini vaadeldavad läbi makroperspektiivi. Mõnele küsimusele vastamiseks peame mõistma konkreetsete indiviidide motiive, teisi küsimusi saame lahendada ainult üldistuste tasandil.

Ükski üksus pole loomupäraselt teistest parem. Mõni lihtsalt võimaldab üldistusi teha, teine innustab olema konkreetsem. See tähendab ka, et meie selektiivsus – mida sisse võtta, mida välja jätta – sõltub valitud üksusest." (lk 116)

Raske vaielda.

Või hüppame mõne lehekülje edasi:

"Pole niisiis olemas ühte loomupäraselt teistest paremat raami, vaid erinevad ajalised mastaabid täiendavad üksteist. Iga uurimus annab eesõiguse konkreetsele mastaabile, mis kõige tõhusamalt soodustab vaatluse alla  võetud probleemide lahendamist. Siinses peatükis väidetakse aga, et enamiku uuritavate juhtumite puhul on kasu sellest, kui vaadelda erinevaid ajaskaalasid koos ja rakendada igaühele vastavat  analüütilist toetuspunkti." (lk 124-5)

Taas raske vaielda.

See raamat tõi meelde palju mälestusi ülikooliajast. Näiteks kõrgema matemaatika õppejõu virila märkuse, kuidas füüsikud neisse suhtuvat. "Kuidas ära tunda matemaatikut? Kõik, mida ta ütleb, on absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu."

See mürgisevõitu nali sobib mu arust hästi Sebastian Conradi raamatu "Mis on globaalne ajalugu?" kohta. Paremini kui matemaatikute kohta vähemalt. Mida rohkem teadmisi, eruditsiooni, fakte, vaatenurki, seda täielikum on tervikpilt. No kes vaidleks!

Meenuvad ka loengud teadusmetodoloogiast, inter- ja transdistsiplinaarsusest, metametodoloogiast ja intradistsiplinaarsusest, vihmavarjuteadusest ja teoreetilisest semiootikast. Ja kui õige ja kasutu see kõik oli. Meenuba ka millise vaimustusega lugesin Igor Koni raamatut "Interdistsiplinaarne seksuoloogia". Tõesti hea raamat ja seekord ilma igasuguse irooniata. Kuidas taipas Igor Kon, et õige meetod on interdistsiplinaarne? No vaevalt, et ta seda taipas. Ta oli selleks liiga tark ja erudeeritud. Ta lihtsalt süvenes ühte valdkonda aastateks ja formuleeris oma tulemuse kaante vahele.

Sebastian Conrad aga tundub kuuluvat sellesse liikmerohkesse inimgruppi, kes ei suuda leppida tõsiasjaga, et mingi uurimuse piiratus ei tulene metodoloogiast, vaid puhtproosaliselt inimlikust piiratusest. Tõsiasi, millega on nii keeruline leppida, kuna see on korraga õige ja triviaalne, otsivale ja metafüüsilisele vaimule ehk isegi alandav. Lihtsalt palju pole seksuolooge, kellel on aega ja võimalust, seesmisi ja välimisi ressursse, et viia end kurssi inimseksuaalsuse bioloogilis-füsioloogiliste, kultuuriliste ja ajalooliste aspektidega.

Samuti meenub Uku Masing – targim eestlane, nagu tituleeris Lennart Meri. Ta polnud mingi interdistsiplinaar. Ta oli vaimselt mitmekülgselt andekas inimene, kes suutis ära õppida palju keeli, valdas kõrgel tasemel matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat, tundis ajalugu ja filosoofiat, oli tohutu eruditsiooniga, sellisega, mis jääb paljudele ligilähedaltki saavutatavaks. See oli tema "meetod".

Raamat on oma abstraktsustaseme kohta isegi üllatavalt mahukas, umbes kakssada lehekülge. Ometi on seal üsna napilt konkreetseid näiteid ja põnevaid faktikesi, mis üldiselt ajalooraamatud ka kergema kultuurihuviga inimestele põnevaks teevad. Mälumängurit aitab see raamat vähe edasi.

Käsitlemata jääb teoses ka (ajaloolise) õigluse problemaatika ehk miski, mis üha sügavamalt ja laiemalt politiseeruvas maailmas ehk enim ajaloolase pilgu selgust ähmastab. Nagu näiteks globaalse ajaloo, ütleme, fenomenoloogilisemad allikad, häbi ja piinlikkus esivanemate või kodumaailmajao kolonialismi pärast. Ikka kipub sümpaatia või vaen ühe inimgrupi – olgu need orjastatud või kolonisaatorid, võitjad või kaotajad – vaikselt nihutama ja kujundama käsitlusi. Vihjeid sellele leidub, aga need on harvad ja põgusad. Näiteks selline üksik lause: "Ent alati ei ole selge, mil määral [konfuntsianismieksperdi] Tu [Wei-mingi] perspektiiv on analüütiline ja jälgib konfutsianismi mõju Hiina ühiskondlikele muutustele kuni tänapäevani ning mil määral on see normatiivne, poliitiline positsioon, mis kutsub üles uuendama konfutsianistlikku humanismi ja taotleb Hiinale juhtrolli tuleviku Aasias ja laias maailmas." (lk 54-55)

Sõbralikuma tooniga võib aga öelda, et need probleemid, mida aitab leevendada Conradi "Mis on globaalne ajalugu?", on päris vähestel. Ja nende probleemikute vähesus ei tule nende käpardlikkuse haruldusest, vaid pigem vastupidi – taolised mured kerkivad esile vaid vähestel (elu)kutsumuslikel ajaloolastel. Conrad lahendusi ei paku – sest ta neid ju pakkuda ei saagi – küll aga aitab ta kenasti korrastada neid probleeme ja neist parema ülevaate saada.

Kokkuvõtlikumalt. See raamat opereerib nii kõrgel üldistustasemel, et on eelkõige soovitatav akadeemilisemale lugejaskonnale. Liiga ei tee kellelegi, aga küllap oleks neil, kes ihkavad terviklikumat pilti ajaloost, mitte aga metodoloogilisi arutelusid ajalooliste suurpiltide loomisest, parem pöörduda mõne konkreetse tervikkäsitluse poole hoolimata selle paljudest paratamatustest puudustest. Näiteks Kaupo Vipi "Globaalpohmelus" või Clive Pontingi "Uue maailma roheline ajalugu" on head ja põletavalt aktuaalse ulatusega (mis oleks veel rohkem sõna otseses mõttes globaalne kui atmosfääri muutuv keemiline koostis!). Ülimalt huvitav ja lugejasõbralik on ka Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu".