Marek Tamm: kas rahvust tohib analüüsida? Vastuseks Valle-Sten Maistele
Valle-Sten Maiste vastne võluv arvustus Ingomar Vihmari lavastatud Ivan Võrõpajevi näitemängust “Dreamworks” sisaldab üht olulist mõttekäiku, mis on saanud toitu siinkirjutaja esseest “Rahvuste tegemine”. Kuna see seondub ühe üldisema probleemiga, mille otsa on põrkunud mitmed teisedki kirjutajad, siis kasutan Maiste arvustust hea võimalusena see probleem konkreetsemalt lahti kirjutada.
Väga lühidalt sõnastades võib selle probleemi püüda lihtsasse küsimusse – kas meil on õigus analüüsida meile mingil põhjusel olulisi nähtusi? Või teisiti, kas mingi nähtuse distantsilt kirjeldamine võrdub selle nähtuse “lagundamisega” (kui Maiste sõnakasutust laenata).
Enne, kui selle küsimusele vastata, teen ühe sammu tagasi. Ma olen Maistega täiesti nõus, et inimelus on ettekujutustel oluline roll. Inimene on tähendust loov olend, homo culturalis, kes tegeleb kogu ärkveloleku aja (ja mõne arvates ka magades) ümbritseva tähendusega varustamisega. Võta ära inimeselt tema kujutlusmaailm ning järgi ei jää eriti midagi! Kutselise kultuuriajaloolasena on kujutlusmaailmade uurimine mu igapäevane leib. Johan Huizinga, üks moodsa kultuuriajaloo rajajaid, kirjutas oma “Keskaja sügises” (1919, tõlkinud Mati Sirkel, Varrak, 2007) meeldejäävalt: “Kultuuriajalool on niisama palju tegu unelmatega ilust ja ülla elu illusiooniga kui rahvastiku arvu ja maksudega.”
Ent kui minu veendumus on, et ettekujutuste analüüs on tähtis valdkond, siis Maiste näib arvavat, et selline tegevus lõpeb nende hävitamisega. Ta paistab olevat veendunud, et igasugune katse rahvusega seotud ettekujutusi analüüsida võrdub katsega neid dekonstrueerida ja lagundada. Rahvusi tuleb elada, mitte analüüsida, on tema argumendi tuum.
Hästi, teeme esialgu möönduse, et rahvus on nähtus, mida tohib tunda, kogeda, imetleda jne, ent mida ei tohi kirjeldada ega analüüsida, sest see röövib rahvuselt kogu tema lummuse ja päädib rahvuse lagunemisega.
Kuid kas see põhimõte laieneb kõikidele ideedele ja tegevustele, mida inimesed on välja mõelnud? Võtame näiteks kirjanduse – illusioonide tallermaa par excellence. Kui väljapaistev vene kirjandusteadlane Boriss Eichenbaum kirjutas artikli “Kuidas on tehtud Gogoli “Sinel”” (1919, tõlkinud Kajar Pruul kogumikus “Kirjandus kui selline. Valik Vene vormikoolkonna tekste”, TLÜ kirjastus, 2014), siis kas saab järeldada, et Eichenbaumi artikli tulemuseks on Gogoli kuulsa jutustuse dekonstrueerimine ja lagundamine? Vaevalt, “Sinelist” vaimustatakse endiselt, isegi kui Eichenbaum seletas ära “kuidas see on tehtud”. Mulle tundub, et sama laieneb ka rahvustele – rahvuste “tegemise” seletamine ja kirjeldamine ei tähenda rahvuse lõppu, samuti ei kasva selline analüüs välja “lammutusihast”, nagu Maiste näib uskuvat.
Või jah, toome teise näite – teatri. Teater on teadagi illusioonikunst. Lavastaja, näitlejad ja teised osalejad manavad vaatajate ette kujutlusmaailmu, mis õnnestumise korral suudavad panna publiku neile kogu hingest kaasa elama. Maiste mättaotsast võib aga seepeale küsida – milleks meile teatrikriitikud? Mis õigusega võtab teatrikriitik endale vabaduse analüüsida teatriillusiooni sündi? Kas sellega ei riku ta minu kui vaataja õigust uskuda nähtud illusiooni? Kas etenduse arvustus pole muud kui teatris kogetud lummuse lammutamine?
Usun, et igaüks, kes on viljelenud teatri- või kirjanduskriitikat, teab, et kogetud illusiooni analüüs mitte ei lagunda, vaid parimal juhul hoopis suurendab seda. Teadlikkus “teatriime” sünnist aitab selle ime säilimisele ja mõjule kaasa.
Ja ma ei näe põhjust, miks seesama printsiip ei võiks kehtida rahvuste puhul. Rahvusliku identiteedi üle uhkust tundmine ei peaks välistama selle nähtuse analüüsi. Muidugi võib vaielda, kuidas seda analüüsi teha, milline analüüs on veenvam, põhjendatum jne, ent kuulutada analüüs põhimõtteliselt vastunäidustatuks – lagundavaks, dekonstrueerivaks jne, tundub selge liialdus.
Ma eelistan uskuda, et eesti rahvus ei ole nii habras, et me ei tohi selle päritolu, eeskujude, toimimise, mõju jne kohta analüütilisi küsimusi esitada. Vastupidi, rahvuse parim kaitse, jah, selle ellujäämise tagatis, on eneseteadlikkus, võime ennast kõrvalt vaadata ja ennast kirjeldada. Nii et igaüks kellele on oma rahvus kallis (nagu see on mulle endale) peaks aitama panustada selle uurimisse ja analüüsi.
Lugege Valle-Sten Maiste arvustust "Sõge lõhkumine ei ole enam cool" ja Marek Tamme artiklit "Rahvuste tegemine" lisatud lugudest.
Toimetaja: Valner Valme