Ivan Võrõpajev, "DREAMWORKS"

Muinasjutt armastusest, sõprusest ja surmast.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Ardo Ran Varres, liikumisjuht Rauno Zubko, lauluõpetaja Elo Kesküla. Mängivad  Sten Karpov, Liis Karpov, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver, Jekaterina Novosjolova, Ago Anderson, Lauri Kink, Lauri Mäesepp ja Ingomar Vihmar.

Esietendus Endla suures saalis 3.03.2018.

“Meie unistused ongi meie töö, mida me peame iga hinna eest tegema hästi,” korratakse Endlas esietendunud “Dreamworksis”. See tõdemus sobib ka näidendi autori Ivan Võrõpajevi kogu loomingu lipukirjaks. “Dreamworks” ei kehuta omaks võtma Greta Gerwigi “Lady Birdi” temperamenti, püüdu söakate unistuste toel madalatest oludest ja eluraskustest suurem olla. Võrõpajev räägib kujutlusmaailma kujundamise olulisusest, sellest kuidas seada oma peas ja hinges, mõtetes ja tundeelus asjad sedaviisi, et elada iseenese, kaaslaste ja kogu maailma suhtes armastavas, heasoovlikus vaimus tasakaalukat, väärikat ja õnnelikku elu.

Niisugune lähenemine ei ole meie ajal haritud ja asiste inimeste poolt ülemäära hinnatud. “Silita õige mõne Eesti Naise kolumnisti punkrist soetatud kuulikesi,” sajatatakse ülalosundatud püüdluste peale tagaselja. Kujutlusilmades hõljuja on saamatu figuur, kes ei seisa kahe jalaga maa peal ega sobi Reformierakonna valija väimeheks. Modernsuse koidikust peale on kujutlustes elamine tähistanud sohueksimist ka intellektuaalide jaoks. Imaginaarse olemasolu ehmatas David Hume´i skeptilisse seisundisse ja raputas Kanti. Kujutlused on ühed kõige ebasoovitavamad deemonid, kellega uusaegsed mõtteheerosed võitlust peavad.

Seda, et teadusmees peab ulmad paljastama ja neist üle olema, illustreerib markantselt Eesti juubeli puhul Keeles ja Kirjanduses avaldatud Marek Tamme elegantne ja põhjalik essee “Rahvuste tegemine” (ilmus ka siinsamas kultuuriportaalis - toim.). Rahvus ei olevat „loomulik organiseerumisviis”, vaid “ideoloogia toel sündinud komme”, mis on osutunud “edukaks eksportkaubaks”. Tõestuseks heidetakse järjekordne pilk rahvuste kultiveerimise köögipoolele, mis ei ole muidugi kõige puhtam, sisaldab küsitavaid lappimisi ning nii mõnigi kord ka orgaanika asemel surrogaate.

Autor: Gabriela Liivamägi

Udutavad kirjanikud, massimeedia, paraadid, spordisündmused, tähtpäevaspektaaklid jm veidrused on selle teenistuses, et illusoorsed asjad paistaksid ullikestele enesestmõistetavad. Iseenesest rahvusliku iseloomuta pisiasjade puhul rahvuslikkuse lakkamatu toonitamise toel tehakse ajupesu ja klopsitakse kokku banaalne rahvuslus, mis hoiab sinisilmsete mõtted kodumaa juures, aitab sepistada „meiet” ja rahvuslikku identiteeti. Rahvusluse taga pole muud kui laulude ja lipukeste, sportlike pidustuste, rahvuskangelaste matuste jms kaudu fabritseeritud hallutsinatsioonid.

Teadus ja sinisilmsed fantaasiad

Milline õõvastav fantasmagooria! Tuleb asuda tegema valgustustööd, et vabastada luuludest vähemalt teadus. Teaduse jaoks on „rahvuslus” kasutu mõiste, osundab Tamm. Kuid kas ikka jõuame nüüd tõe ja kainete faktideni? Mõned teaduse uurijad on osundanud, et teadus isegi pole (illusoorsetest) eelarvamustest, moest ning majanduslikest, poliitilistest ja ideoloogilistest mõjudest puutumata. Paul Feyerabend nimetas teadust kohati lausa koletiseks ja selle kaitsjaid neopositivismi närilisteks. Teda ärritas teadlaste paindumatu metodoloogiline ühekülgsus ning külm kiindumus mingi piiratud arusaama raames kogutud faktidesse, mis kahjustab uurimistöö tõsiseltvõetavust.

Jah, rahvuslus on dekonstrueeritav, selle illusoorsus on fakt. Ent mitte vähem tõsi pole, et ka meie armsamad, sõbrad ja südamelähedased harjumused on meiega seotud “kultiveerimiste, sepistuste, banaalsete fabritseeringute ja rutiinsete rituaalide” toel, kui tarvitada leksikat, mis Tamme loos oma riigi 100. sünnipäeval rahvusest rääkides kõlab. Fakt on ka, et inimesed vajavad niisuguseid kujuteldavaid sidemeid. Võib ju ka pulmaaastapäeval oma armsamale, koosviibimisel sõpradele või lausa vanematele nende sünnipäeval teada anda, et meie suhe põhineb juhustel ja reliktsetel illusoorsetel rituaalidel. Nii võib mõelda, aga ei pea. Sest niisugused fantaasiad moodustavadki inimese elu.

“Humanitaaria üks ühiskondlikke rolle on olnud enesestmõistetavaks peetava küsimuse alla seadmine, kahtluste istutamine sinna, kus kõik tundub loomulik ja paratamatu”, kirjutab Tamm. Tõepoolest, nii mõtles vaimuteadustest näiteks Hans-Georg Gadamer. Ent tema jaoks oli enesestmõistetavuste kahtluse alla seadmine seotud konkreetsete probleemsituatsioonide lahendamisega. Mis motiveerib Tamme rahvuse dekonstruktsiooni, kas tõesti usk, et nii teenitakse fakte ja tõde või hoopis (iseenesest kiiduväärt) soov aidata kohalikke mitteeestlasi, Euroopa ühendriikide ihalus vm, saab vaid aimata?

Mingeid mõtlemapanevaid alternatiive, nagu Timothy Snyder Habsburgide impeeriumi tunnustades, Tamm rahvust lagundades välja ei paku. Kui külmi fakte armastavad loodusteadlased püüavad olla konstruktiivse meelelaadiga, siis vaimuinimeste hulgas moes olevat vaimsust iseloomustab uuemal ajal kasvav lammutusiha. Dekonstrueeritakse puusalt mõtlemata, mis jääb raiesmaale maha. Ei huvituta, mis tuleb asemele, kas alternatiivid üldse sobivad, kuidas muuta valutumaks üleminekuaeg jne?

Empaatia ebamoraalsuse suhtes

Literaatid janunevad sageli pigem transgressiivset ja kriminaalset sisaldavaid fiktsioone. Kas nii püütakse kompenseerida oma igapäevaelu verevaesust ja biblioteekide nohiklikku atmosfääri või usutakse tõesti, et pätistumise koore all pulbitseb mingi progressiivne vaimuaines? Moodsas kirjanduses möllavad empaatiliselt kujutatuna sagedasti figuurid, kel on enim ühist “DreamWorksi” Frankiga, keda näidendi teised tegelased hoolimatuks ebamoraalseks seaks peavad ning kelle elulaadi ja arusaamade tuhaks põledes suudavad ellujäänud taastada oma väärikuse ja südamliku sideme teistega.

Ka tänapäevased kujutlusmaailmade kujundajad on olnud sageli süüdimatud lõhkujad. Ingmar Bergman ja Milan Kundera kujutatavad “DreamWorksi” Franki laadseid hoolimatuid liiderdajaid sügava empaatilise kaasaelamisega. Bergman õigustas oma elu ja loomingu sigadusi ja hingetuid  afääre raske lapsepõlvega, mistõttu polevat ta olnud tõelisteks tundmusteks võimeline. Kunderal jällegi sündisid suhted, tunded ja inmlikud vahekorrad kujutlustest ning olid seetõttu kergeloomulised ja mureta kõrvaleheidetavad. Mõlemad geniaalsed kujutlustesepad produtseerisid hulga lummavat, ent tehnilist, ülejäänud elutervikuga sidumata  hingestamata  iha. Suurvaime, iseäranis Kunderat, ei huvitanud katkised hinged, purustatud südamed ja segadus paljudes eraelu puudutavates küsimustes.

Mõistes kujutluste olulisust ja rõhutades seejuures moraalse lähenemise tähtsust on Võrõpajev modernsetete levinud mõtteviiside antipood. Tema maailmavaateline eriasend on lähedasem antiiksele ja keskaegsele vaimuilmale, kus imaginaarsel oli nii era- kui ühiskondlikus elus tänasest läbimõeldum ja suurem roll. Esindades veendumust, et kujutlus on inimeksistentsi  tähtis ja lahutamatu osa, ei lase ta suvalistel erutavatel fantaasiatel hingemaailma lõhkuda, vaid rõhutab, et imaginaarsega tuleb tegeleda just nii tõsiselt ja pühendunult kui kõige olulisemate asjadega siin elus.

Vastutustundlikud illusionistid

Kujutlusmaailma eest vastutustundliku hoolitsemise prioriteetsusest rääkides on Võrõpajevil ühisosa Jean-Paul Sartre'i ja kreeka filosoof Cornelius Castoriadisega, kelle jaoks minapilt ja maailm vormusid samuti läbi indiviidi kujutlusprisma ja kes rõhutasid subjektiivsuse imaginaarse kujundamise ühiskondlikku mõju. Ettekirjutusi fantaasiatega ümber käimise kohta armastas teha ka prantsuse psühhoanalüütik Jacques Lacan ja ta järgijad, ent nende eesmärgiks oli eeskätt üksikisiku libiido püstihoidmine. Võrõpajev seob indiviidi meelerahu ent otseselt košmaaride nagu genotsiidid jms vältimise, geopoliitiliste vastasseisude lahendamise ja pommitamiste lõpetamise, s.t. poliitilise maailmaparandamise püüuga.

Ingomar Vihmar on Endla lavastuses geopoliitika siiski tagaplaanile jätnud. Alejandro González Inarritu filmi “Paabel” kombel antakse küll mõista, et kõik on kõige ja kõigiga seotud ja inimestevahelistel puutumustel on nähtavad ja nähtamatud tagajärjed. Ent teatrilaval piirdutakse siiski eraelulise sfääriga. Toonitatakse, et armastav, harmoonilise ja helge hingemaailmaga inimene ei ilmuta kergesti viha ja agressiivsust ega nakata maailma frustratsiooni, sigaduste ja vaenuga. Kõigest kavalehel seotakse see arusaam ka terrorismi, Putini, Hitleri, Auschwitzi ja aatompommidega. Lavatekstis on autori poliitilisi vihjeid koguni mõõdukalt nuditud.

Keskendutakse sellele, kuidas peategelane oma surnud abikaasaga peetavate kujuteldavate kõneluste näol fantaasiatööd tehes püüab kesk ümbritsevat hooramist. kaost ja meelemürkidesse uppumist jalgu alla saada, tasakaalu ja vaimset pidet leida. Võrõpajev ei pelga jutlust. Ta sarnaneb veidi Margus Otiga, kes kordab aina lihtsaid ent üliolulisi asju – olgem moraalsed, püüdkem leevendada varanduslikku ebavõrdsust jm kihistumisi, hoidkem keskkonda. Mingi sarnasus on Võrõpajevil ka hetkel moeka Kanada moralisti Jordan Petersoniga. Retseptid, mille abil vältida ebameeldivat on lihtsad, neid tuleb vaid tõsiselt võtta.

Selleks, et vaataja epistli käes vinguma ei hakkaks, on Võrõpajev hoolitsenud seda garneeriva show suurejoonelisuse eest. Varases loomingus ületas vene üks hinnatumaid nüüdisdramaturge kõikvõimalikke piire üsna modernistlikule avangardismile omase ekstsentrilisusega. Hiljem on Võrõpajev seda veidi häbenenud, ent pikantsete lavakujude ja lõikavate repliikide meisterdamise suur meister on ta jätkuvasti. “DreamWorksis” näeme üsna äärmuslikust rafineeritud õelusest, pedenaljadest, mees- ja muidušovinismist pungil deliirset praalimist ja äraspidistest friikidest koosnevat tegelaskonda.

Olen päri Alvar Loogi resümeega Endla juhi kopsaka lavastustepagasi kohta: “Paljude Vihmari lavastuste kohta võib öelda sama, mida Forrest Gumpi ema lausus elu kohta: see on nagu kommikarp, millesse kätt sisse pistes ei või iial teada, mis täpselt näppu jääb. Olukorra teeb mõnevõrra haruldaseks ja huvitavaks asjaolu, et osutatud teadmatus ning sellest võrsuv võimalus üllatuda ei kehti mitte üksnes publiku, vaid ka Vihmari enese puhul, kes näib nautivat stiihiliste protsesside ilu, minekut mitte punktist A punkti B, vaid punktist A punkti X. Selline teatripraktika on väga zen ja tao…" (PM 14.09.2017)

“DreamWorks” sobib Vihmarile suurepäraselt. Tekstis leidub tubli kontseptuaalne osis, lavaloo mõtte on autor poolt puust ja punaseks jutlustanud, nii et vihmarlik stiihia ei halva sisu. Moraaliküllane new age on perekond Vihmaritele juba pikemat aega lähedane olnud, kiidetud on armastust, joogat, vabastavat hingamist jm praktikaid jne. Seejuures on Vihmari lavastused püsinud vormiliselt stiilsed ja leidlikud, nende probleemiks on olnud pigem isu ja mõtte hajusus. Muusikanumbritega suhtedraama “DreamWorks” näib inimhingede vaatlejast vinüülikogujale pea iseteostuv aines.

Autor: Gabriela Liivamägi

Võimas vorm ja pikantne friikshow

“DreamWorks” paistab Võrõpajevi tekstide seas silma erilise jutlustamise ja moraliseerimiskirega. Selle kunstiks muutmiseks tuleb pingutada. Üldiselt on Vihmar ülesandega suurepäraselt toime tulnud. Vormiloomesse on kaasatud tõeline raskekahurvägi – valguskunstnik Margus Vaigur, kunstnik Rosita Raud, helilooja Ardo Ran Varres ja liikumisjuhina Rauno Zubko – inimesed, kelle vaimu läbi on sündinud mulluse teatriaasta esileküündivaimad sooritused.  Ka “DreamWorksis” on nimetatute tehtu hiilgav, lavastus avaneb vormiliselt kiht kihilt üha paeluvamana, kasvades bisarsetes ent ehedalt sentimentaalsetes lõpustseeides pea monumentaalseks, ehkki lõpetava gospeltantsu mõttelist hääletust siinkirjutaja semantikapagas päris läbi hammustada ei võimaldanud.

Lavalaudadel töllerdav “kõrge sotsiaalse staatusega” deliirsete friikide galerii lummab, maestro Ago Andersoni kanda on pigem harvad hetked, ent nende toel seisab lavastus ülimalt tugevail jalul. Nunnude hingestatud jaburustega sekundeerib Andersonile kenasti Lauri Kink, tubli karakterrolli teeb Lauri Mäesepp. Carmen Mikiveri targutustega vürtsitatud Kleer-Maibaum Vihmari ja Fatme-Helge Leevaldi feministlik laul helises võimsalt ja kütkestavalt. Vürtsikalt mõjusid finaalis publiku ette toodud Endla lavatagused jõud Ilona Smeljanski, Hedi-Liis Toome, Kaido Torn jt. Tegelaste soengud ja kostüümid pakkusid juba iseenesest kõditavat naudingut.

Hästi kasvab peaosas Sten Karpov, kes kasutab meisterlikult erinevaid näitlejatehnika ja kehakeele registreid. Karpov avaneb jõuliselt ja mitmetahuliselt, kui talle võimalus anda. Karpovi surnud naise ehk peategelase Davidi fantaasiate etendamisega tuleb Liis Karpov samuti võluvalt toime. Kõige raskem roll on lavastuses Jekaterina Novosjoloval. Naisena, keda sõbrad leseks jäänud Davidile pähe määrivad, jäävad tema kanda kõik jutluseosad. Esimene pikk monoloog koos aktsendist tuleneva võõritusefekti ja Karpovi lõpmatute valuliste vastureaktsioonidega õnnestub suurepäraselt. Edasiste epistlite võimsa freakshow'ga sobitamise nimel võiks lavastaja veel vaeva näha.

Võrõpajevi sõnum tuleb lavastuses veenvalt välja. See, millises maailmas inimene elab, sõltub inimesest endast, tema kujutlustest ja imaginaarsest häälestatusest,. Ümbritsev lohakus ja räpakus on seotud meie sisemiste hoolimatute ja lugupidamatute hoiakutega. Hästi hoitud ja kujundatud illusioonide ja fantaasiate olulisust rõhutav moralism on üsna omapärane ja rebel-positsioon meie üha vaimuvaesemaks ja viljatumaks muutuvas postpostmodernistlikus vaimukliimas. Seda, et sõge lõhkumine ei ole enam cool, etendatakse Endlas nauditaval imponeerival moel. Võimalik, et teatril õnnestus arvustaja ära osta – nimelt osundati siinkirjutajale seda au, et tsiteeriti kavalehel. Igatahes arvan, et tegu on Vihmari suurima õnnestumisega peale “Keskea rõõme” ja “Õitsengut”.