Laitse Graniitvillas mängitakse muusikalist suvelavastust "Laul Sipirja lastest". Soome kirjaniku Timo K. Mukka (1944–1973) romaan ilmus 1966. aastal, eesti keeles Ants Paikre tõlkes Loomingu Raamatukogus 1982. aastal.

Esmakordselt lavastas Ingomar Vihmar "Laulu Sipirja lastest" Ugalas 1998. aastal. Toonast lavastust pole ma paraku näinud, aga ka siis osalesid näitleja Margo Mitt ja muusik Margus Põldsepp nagu nüüdki. Tänavuses saatesõnas oma lavastusele tõdeb Ingomar Vihmar: "Nüüd, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem, tundub see lugu mulle sama hell ja kriipiv kui siis. Mis on muutunud? Sõda on lähemal. Kas see lugu räägib sõjast?… Pigem armastusest!"

Lugemismuljes on romaan sugestiivne. Ängistav, sest sündmused on karmid; aga samas isikupärase karge, distantseeritud jutustamise stiiliga, kus hinge jälje jätnud põhisündmusi lausutakse mõnikord nagu muuseas ja ometi nii, et lugeja võpatab. Lavale kohandada ei ole seesugust teksti üldsegi lihtne, ent Vihmarile on ikka sobinud soome kirjanduse lavalised tõlgendused, meenutagem tema lavastusi, näiteks Leea Klemola "Kokkola" (Endla 2007) Antti Tuuri "Jõgi voolab läbi linna" (Draamateater 2007), Pipsa Lonka "Laulud halli mere ääres" (Draamateater 2015), Antti Tuuri "15 meetrit vasakule" (Endla 2023) jmt. Huvitav on ka tõik, et 1997. aastal lavastas Vihmar Ugalas Jaan Oksa "Küpressimäe", Oksa võiks ju mõneti Mukkaga võrrelda.

Meie innukas teatripublik on aastatega aina teadlikumaks muutunud ega eelda suvelavastusest muretut ning kerglast meelelahutust. Kuigi teemad on valusad, sõda ja surmad, kodu mahajätmine ja koduküla häving, ei ole "Laul Sipirja lastest" raske ega rõhuv vaatamine. Lavastus mängib meeleolu kontrastidega, väiksed võõritusevimkad lisavad huumorit. Margus Põldsepa laulud, mida igatseks isegi rohkem kuulda, mõjuvad kui värske tuulepuhang.

Väike vahemärkus: kavalehe üdini kitšilik fotokompositsioon ei haaku milligrammi võrragi põhjamaise ballaadi hingusega, mistarvis küll säherdune imal Hollywoodi taevalaotus?!

Näitlejaid osaleb lavastuses kuus, sündmuste vahendamine ja erinevate karakterite loomine on ansamblis ära jaotatud, liikumisjoonis lavapoodiumil pigem napp, misanstseenid laienevad hetketi saali. Ainsana püsib ühes rollis Paul Samuel Vihmar – Timo ehk autori, mõtiskleva kirjapanija positsioonil. Roll oma introvertsuses on üsna keeruline ja nõudlik, eriti nõnda noorele osatäitjale, kuna eeldab tugevat sisemist pingestatust, mis lähtub nii elu- kui lavakogemusest. Sestap on Timo lavaelu osatäitjale ennekõike väärt vaatlemise kool. Et Vihmar lava ka valgustab ja pimendab, mõjub see sümboolselt: Timo heitmas mälupiltidele valgust. Timo igatsetud Ulla jääb lavaversioonis nähtamatuks, kujutelmaks.

Ülejäänud näitlejad vahetavad paindlikult rolle. Alden Kirss, kes läbipaistva olekuga ju igati passiks ka Timoks, haarab aplalt ja nüansitundlikult iga mängušansi järele, kahju, et lavahetki temal pigem nagu napib. Ka Mirtel Pohlal ei ole seda päris oma soolot, ehkki naiste trio loob ja hoiab üksmeeles pinget, varieerides nõtkelt tragikoomilisi registreid. Merle Palmiste lavaelu on nauditav igal hetkel, valusas heitlikus leinas ja põlises elutarkuses, samavõrd veenev on ta ka põgusamas meherollis. Paelub Külli Teetamme napp karakteri teisendamine, oskus muuta sekundiga tegelase eluiga, varjundipeen hääle muutlikkus. Kolme naise koosmängus on üks teravmeelsemaid hetki kohvi pakkumine publikule, kui puändina paotub Sipirja põliselanike klatšivalmidus võõraste suhtes.

Margo Mitt loob ilmselge mõnuga Andreas Soldatkini koloriitse kuju, kel aiva varuks nii enese tähtsustamine kui õigustamine, samas ka vargsem kõrvalpilk. Lavastus "Laul Sipirja lastest" lõpeb sünnipäevapeoga pika laua taga, võimutseb elujaatuse, kestma jäämise lihtsus ja vaprus. See, kuis Margo Miti roll on lavastatud kartulisalatit vohmima, annab publikule võimaluse vabanenult naerda. Margus Põldsepa lõpulaul aga kujuneb hüüumärgiks: kui kõik osalised mõnel viivul kaasa laulavad, kõlab see kui vallanduv hingekarje, tulvil trotslikku elutahet; samas tasaneb laul hardaks. See lõpulaul Sipirja lastelt jääbki kaasa kumisema.