"Ja siis me tantsisime", rež Levan Akin

"Ja siis me tantsisime" on Priimägi kirjelduse järgi gei-suhtedraama. "See on film rubriigist "Kapist väljatulek vaenulikus keskkonnas". See on film täiesti eraldi kategooriast. Siin on tegemist patriarhaalse Gruusiaga ja mitte ainult. Gruusia traditsioonilise tantsu trupis lahvatab armastus kahe poisi vahel." Ta lisas, et see on ilmselt maksahaak traditsionalistidele Gruusias, kelle jaoks traditsiooniline Gruusia tants on midagi eriti konservatiivset, uhket ja rahvuslikku. "See kontrast on selle võrra suurem."

Priimägi ütles, et erinevalt valdavast osast kinokavast on filmis tugev karakteriuuring – kust need asjad tulevad, millised konfliktid on ja millised on tegelaste kasvamislood. "See on põhjalikult läbi mõeldud."

Ta ei tea, kas see põhineb tõsielulistel sündmustel. "Aga kui meil ühiskondlik norm on ikkagi selline, et samast soost inimest armastada on kuidagi kõige hullem mõeldav kuritegu, aga kodus naist peksta on OK, siis selliseid filme on ilmselgelt vaja."

"Päevade sõnad", rež Vallo Toomla

"See on selgelt dokumentaalfilm, kuigi peategelane Marju Lepajõe on justkui fiktsioon, sest mingis mõttes on raske uskuda, et selline inimene eksisteeris meie kaasajal," tõdes Priimägi. "Film näitab teda kui tõlkijat, õppejõudu ja filosoofi nii, et ta on praktiliselt igas kaadris. Hästi väheste vahenditega visuaalselt lahendatud, hästi askeetlik pildikeel. Seetõttu hakkab see ka tööle. Seal ei ole liigset garneeringut, jama ja Lepajõe enda elufilosoofia ning mõtisklused sellest, kuidas ta ajas kulgeb ja mis toimub, on väga köitvad."

Ta rääkis, et kui Eestis on olnud komme teha hästi hõllanduslikke, isegi piiri peal religoosseid või spirituaalseid dokke. "Aga Marju Lepajõe dokki eristab teistest see, et kui teised on hästi tõsised või kuivad, siis siin on ikkagi ka väga palju huumorit, kuna Lepajõe enda vaade maailmale on selline."

Priimägi lisas, et Lepajõe vaatab end kõrvalt väga eneseirooniliselt ja koomiliselt. "See on selles mõttes täiesti hämmastav teos ja seda saab mitu korda vaadata, et see õpetaks meile aeglasemat elu, rahulikumalt võtmist, mittenärvitsemist ja tõmblemist. See on tänapäeval nii vajalik õpetus."

"Kokaiiniparun", rež Jason Cabell

"See räägib kokaiinikaubitsemise kriminaalsest maailmast ja on täielik üllatus. See tundub olevat tüüpiline telekanalite midnight trash, aga ta on ikkagi vaksa võrra sellest parem," tunnistas ta.

Peaosades on Nicolas Cage ja Lawrence Fishburne ning film jutustab kokaiinikaubitsemise tarneahelast seestpoolt. "Näidatakse, kust asi alguse saab ja kelle kätte liigub. Nicolas Cage mängib üht lahtiseletamata taustaga eksperti, kes saadetakse kogu ketti jälgima, sest kuskil läheb vahepeal midagi kaotsi ja segatakse seda millegi muuga. Minu arust päris värskendav."

Priimägi lisas, et ka selle filmi puhul on tegelaskujudega vaeva nähtud. "Nad on ühtviisi tõsised ja traagilised, aga samas ka väga koomilised. Lõppkokkuvõttes me näeme seda, mida me nagunii teame – war on drugs on täielik mõttetus. Kokkumäng käib väga kõrgel tasandil ja selleks, et see ahel läbi lõigata, tuleb ise laskuda sama madalale kui need tüübid ja kasutada samasuguseid küsitavaid meetodeid."

Filmis on palju märulit, põnevust ja Nicolas Cage, kes kipub Priimägi sõnul võitluses gravitatsiooniga selgelt alla jääma. "Nägu venib vaikselt maa poole, aga sellest olenemata on ta siin väga kihvtis rollis. Võib-olla seepärast, et ta ei ole kangelane nagu oleme teda harjunud ette kujutama, vaid ta on halvasti istuva jakiga ametnik, kes läheb vaatama, mis poisid teevad."