Tristan Priimägi filmisoovitused: Aasia ja Vene kino lõppeva PÖFF-i kavast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: CAP/LI Tienan/SCANPIX

"Terevisioonis" oli külas filmikriitik Tristan Priimägi, kes andis järjekordsed kolm filmisoovitust, mis paratamatult pärinevad kõik veel käimasoleva PÖFF-i kavast.

"Esimene armastus", rež Takashi Miike

See film küll kindlasti ei tohiks ühelegi teleekraanile jõuda, märkis Priimägi. "Esimene armastus" on režissöör Takashi Miike 104. mängufilm. "See on suurepärane teos. Pealtnäha tavaline krimi, kus armastajapaar on keskel ja kuritegevus nende ümber mõlemalt poolt seadusejoont – nii korrumpeerunud politsei kui ka jakuza, narkoärikad jne. Kuidagi suudab ta neid samu tuttavaid krimifilmide troope täiesti pea peale keerata ja iga stseen laheneb huvitavasse uude kohta."

Kui krimivärk sobib, siis on siin intellektuaalset meelelahutust ka päris tublisti, tõdes ta. "Miikel tasub alati silma peal hoida. Tema filmid reeglina kinno ei jõua," lisas ta. Ta tõdes, et Miike on igas mõttes liialdaja. "Ta ei püsi normi raames mitte ühegi asjaga, vaid keerab alati kõik groteski. Natuke liiga palju on üht, natuke liiga palju teist. See on tema meetod, et ta katsub, kus meie normaalsuse piirid on ja siis reipalt astub sealt üle."

"Nägemiseni, mu poeg", rež Wang Xioashuai

Kaader filmist "Nägemiseni, mu poeg" (rež Wang Xioashuai). Autor/allikas: CAP/RFS/SCANPIX

"Nägemiseni, mu poeg" on pealtnäha selline film, mis ei ole võib-olla esmane valik, kuna ta on peaaegu kolm tundi pikk Hiina ajastudraama, mis kompresseerib ühe abielupaari elu kolme tundi kokku, tõdes Priimägi.

"Hästi laia ajalise diapasooniga film, mille teema on ühe lapse seadus Hiinas, kui partei keelas peredel saamast üle ühe lapse. See räägib sellest, kuidas pealtnäha bürokraatlik või statistiline otsus, millele keegi on kuskil alla kirjutanud, mõjutab reaalselt inimeste elusid ja seda mikrotasandil. Suhteliselt suvalise perekonna näitel on kogu see lugu lahti joonistatud," jätkas ta.

Priimägi tõdes, et tegemist on nõudliku filmiga, mis ei ole tempolt kiire ja mida unise peaga ehk vaatama minna ei tasu. "Aga see vaev tasub ennast ära. Siin on on palju inimlikku suurust, mis jääb meelde ka hiljemaks."

Ta märkis, et Aasia filmikunstis on tavalisem kasutada visuaalseid kujundeid ilma neid lahti seletamata. "Kui meil Ameerika mõjul selgitatakse kõik lahti, siis seal on väga palju visuaalset allegooriat. Seal on kujundid, et kui aru saad, siis on väga kihvt."

"Kuldsed hääled", rež Evgeny Ruman

"Kuldsed hääled" on PÖFF-i võistlusprogrammi film sellest, kuidas 90. aastate alguses Nõukogude liidu piirid avanesid ja Nõukogude liidus elavatel juutidele anti luba emigreeruda Iisraeli.

"Üks vanem paar seda teebki ja neil on selline töö Nõukogude liidus, et nad on videofilmide dubleerijad. Film räägib sellest, kuidas nad proovivad Iisraelis uues keskkonnas emigrantidena hakkama saada, kui nende ainuke relv või abiline ongi nende n-ö kuldsed hääled, kuidas nad neid kasutama hakkavad ja mis sellest kõigest saab," kirjeldas Priimägi.

Film on tema sõnul meeldivalt kammerliku kuiva huumoriga. "Minu meelest on see ka naljakas ja vene filmidele omaselt nostalgiline või ka igatsevalt kibe. See paneb järele mõtlema ja ajab naerma. Kõike korraga." Ta lisas, et tegemist on pigem komöödiaga, aga seda ka väga elulistel ja suurtel teemadel.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Terevisioon"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: