Eesti uued nuku- ja joonisfilmid, nt "Orpheus" (rež Priit Tender)

Orpheus // Trailer from Eesti Joonisfilm on Vimeo.

Priimägi tõi välja, et tihtipeale valmivad just aasta lõpuks Eesti animastuudiote filmid, aga nende osas tuleb alati silmad lahti hoida, kuna neid on tema sõnul praktiliselt võimatu näha. Tänavu on esilinastumas viis nuku- ja joonisfilmistuudiote filmi.

"Need ei tule tavaliselt kinolevisse, vaid neil on esilinastus ja veel paar linastust. Praeguse info järgi on neid võimalik vaadata täna [kolmapäeval – toim] ja paar korda pärast PÖFF-i. Seepärast tahan välja tuua, et see jaht on vaeva väärt."

Kvaliteet on erakordselt tugev, kinnitas Priimägi. "Näiteks Priit Tenderi "Orpheus" jättis esimesel vaatamisel kõige suurema mulje. See on Antiik-Kreeka müüdi kaasaajastatud versioon tenderliku absurdihuumoriga ja väga tugeva sürrealistliku pildikeelega – vahepeal läheb asi ikka väga jazz'iks."

"See, kuidas ta on Orpheust ja tema retke allilmas tõlgendanud, on värske ja huvitav," lisas ta. Muusika on filmile teinud Kadri Voorand, kes laulab Priimäe sõnul huvitavalt ja moonutatult. "See kõik on kunstilise terviku vaeva väärt."

Priimägi tõdes ka, et Eesti tegutsevad animatsiooni vallas nii tugevad autorid, et igaühe mõte liigub isesuunas ja neid ühendabki see, et lühifilmid pannakse paketiks kokku, et saaks mingisuguse ülevaate. "Nüüd on ka Anu-Laura Tuttelberg ja Kaspar Jancis, kes on enne end korduvalt tõestanud, jälle oma parimal tasemel asjadega välja tulnud."

"Doktor Uni" (Doctor Sleep) , rež Mike Flanagan

"Doktor Uni" on järgi Stanley Kubricku "The Shiningule". "Selle ootused olid mul väga madalad. Ma läksin kinno ikkagi pettuma. Aga pidin pettuma. Ei saanudki pettuda," tunnistas Priimägi.

Tema sõnul võtab režissöör Flanagan küll Kubricku visuaalset süsteemi natuke üle, kuid seisab väga tugevalt ka ise jalgadel. Ta lisas, et taoliste filmide puhul ei samuti kunagi tegemist lihtsalt õudusfilmiga.

"Kollide keeles räägitakse tegelikult millestki muust ja siingi räägitakse sõltuvusest ning traumadega toimetulemisest. "The Shiningus" oli peategelane väike poiss, kes on nüüd täiskasvanu ja kelle ellu tuleb tagasi see probleemne Overlooki hotell, mis oli vaimudest n-ö pilgeni pungil."

Õudusfilmide kohta on levinud ütlus, et kui see kestab üle 90 minuti, peab sellel olema põhjendus. "Doktor Uni" kestab üle kahe tunni ja see on Priimäe sõnul ka põhjendatud, sest režissöör avab seda lugu märksa laiemalt kui lihtsalt põnevus.

Priimäe sõnul ei saa küll öelda, et tegemist oleks õudselt jubeda filmiga. "See on pigem triller või psühholoogiline draama. Huvitavalt kombel on antagonistid mängitud inimlikuks, mida väga tihti ei tehta. On näidatud, et vaimudel on ka oma probleemid. See on asi, millega tihti ei viitsita tegeleda."

"Midway lahing" (Midway), rež Roland Emmerich

Midway lahing oli II maailmasõja üks pöördelisi sündmusi ses osas, mis puudutas kontrolli Vaikse ookeani üle ajal, kui Ameerika sõjavägi oli suhteliselt nõrk. Priimägi tõdes, et filmis näidatakse suhteliselt julgelt, et nad ei saanud oma ülesannetega hakkama, samal ajal, kui Jaapani armee oli tipptasemel.

"Roland Emmerich tegeleb tavaliselt selliste asjadega nagu "Godzilla" jne. Välku ja pauku meeldib talle alati kõvasti teha, aga ka siin on ta suutnud väga võimatust ülesandest üle saada. Kui kõik sõdurid on mundris, siis nad on mõnes mõttes ühesugused ja mingis mõttes filmis peabki näitama, kuidas üksik inimene ei loe ja tuuakse ohvriks selle suure idee altarile. Aga siin joonistuvad tegelased välja."

Ta usub, et see on ehk seepärast, et nad on loodud tõsieluliste tegelaste põhjal ja vaataja hakkab neile kaasa elama. "Ka jaapanlased on siin minu meelest üsna sümpaatsed ja me saame nende motivatsioonist ka aru. Aga muidugi see, kes üldse ei kannata Ameerika patriootlikku heroilisust, võiks võib-olla valida midagi muud. Kui kriitikameel sisse lülitada, siis seda on siin omajagu."