Kui Stephen Kingi raamatul põhinev "Hiilgus" esmakordselt kinolinale jõudis, sai see kõvasti kriitikat. Film teenis Stanley Kubrickule –  ühele kõige andekamale režissöörile – halvima režissööri Razzie nominatsiooni. Üks nüüdse õudusklassika kritiseerijatest oli raamatu autor Stephen King ise, kes kirjutas ja produtseeris "Hiilgusest" 1997. aastal ka televersiooni, mida ei hinda kõrgelt vist mitte keegi.

Samuti on Kingi produtseeritud "Doktor Uni", mille aluseks on "Hiilguse" 2013. aastal kirjutatud järg. Värske linateos on võtnud oma eelkäija lausa kinnisideeks, kuid seejuures mitte 1997. aasta versiooni, vaid – tänu Kingi muutunud suhtumisele – ikoonilise 1980. aasta "Hiilguse".

Jeffrey Epstein didn't kill himself (Jeffrey Epstein ei tapnud ennast ise) – see lause on internetis kulutulena levinud ja tõusnud meemi staatusesse. Epstein tegeles alaealiste kupeldamisega ja tema sõprade hulgas oli mitmeid mõjukaid inimesi, kaasa arvatud praegune Ameerika president. Epstein oli oma kliente üles andmas, kuid just enne suutis järelevalve all väidetavalt enesetapu sooritada.

Tema surma ümbritsevad kahtlased asjaolud, mistõttu on esile kerkinud vandenõuteooria selle kohta, kuidas maailma kontrollib rikaste ja mõjukate, ent kurja südamega inimeste rühmitus. Samal teemal on spekuleeritud varemgi, näiteks Illuminati-teooria, sisalikinimeste vandenõu või teooria saatanakummardajatest, kes söövad abordilooteid igavese elu saavutamiseks.

"Doktor Uni" pole viimasest väga kaugel. Kui "Hiilgus" oli lihtsustatult öeldes peredraama kummitustemajas, siis järg jutustab võluvõimetega lapsest, kes peab päästma teisi võluvõimetega lapsi kurjade täiskasvanute rühmituse eest. Rühmituse eesmärk on lapsi tappa, et pälvida ise igavene elu. See kõlab nagu teismeliste fantaasiaromaani tegevustik, aga stseen, milles väike poiss röövitakse ja mõrvatakse samal ajal, kui täiskasvanud orgasmiliselt tema elujõudu sisse hingavad, on tõeliselt õõvastav. Eriti siis, kui mõelda süžee paralleelidele pärismaailmas.

Maagilistele elementidele vaatamata on film muljetavaldavalt realistlik. Siit ei leia kohatuid nalju viskavaid superkangelasi – esmakordselt laipa nähes tegelased oksendavad ja nende viskit valavad käed värisevad. Kuigi filmi algus on üsna hektiline, hüpates tegelaste, osariikide ja kümnendite vahel, on lõpuks oma koha leidnud "Doktor Uni" aeglaselt kulgev triller, mis tekitab pinevust täiesti iseseisvalt, vajamata abi oma eelkäijalt.

Kaasaegsete žanrikaaslastega võrreldes on film üle keskmise, ent tahes tahtmata tuleb teda võrrelda "Hiilgusega". "Doktor Uni" on "Hiilgusest" äärmiselt sisse võetud ja toob taas ekraanile peaaegu kõik originaali tegelased. Selle filmi peapahatari mängib Rebecca Ferguson, kelle hüpnootiliselt karismaatiline rollisooritus jääb paraku otseses võrdluses alla Jack Nicholsoni'i intensiivsele hullumeelsusele Jack Torrance'ina. Tõenäoliselt peaks enamik näitlejaid alla vanduma, eriti arvestades, et Nicholsoni tegelaskuju on ka ise filmis esindatud.

Tagasi on ka paljud teised Overlook'i hotellist. Kas mäletate seda naist vannis? Olge valmis temaga uuesti korduvalt kohtuma. Või äkki meenub verise smokinguga piduline, kes ütles ka ühe repliigi? Teda näete samuti. Kuna "Hiilgus" on peaaegu 40 aastat vana, siis on tegelasi mängima võetud uued osatäitjad, kes üldiselt on osavalt välja valitud. Äravahetamiseni sarnaselt kehastab Alex Essos oma lühikeses etteastes Wendy Torrance'i. Henry Thomasel on kahetsusväärne ülesanne portreteerida Jack Torrance'it, mis Nicholsoni imiteerimise kiuste paraku head muljet ei jätnud.

Samade tegelaste sissetoomine pole iseenesest veel ülemäärane eelmise filmi edu lüpsmine. See on pigem isegi ootuspärane. Samuti ka väiksed üllatusmunad, nagu näiteks majanumber 1980. Kuid joon sai ületatud viimase vaatusega, kus mängiti uuesti läbi eelkäija ikoonilisi hetki – verist lifti, nägu purustatud ukse vahel, suure koridori kaadrit, lonkavat meest kirvega jne. Mitmete kaadrite ainus eesmärk on panna vaataja "Hiilgust" meenutama.

Sarnaselt on ka muusikaline taust lõputu austusavaldus oma eelkäijale, selle asemel et luua meeleolu ja ühendada käesolevat filmi. Jääb kõrva, et helitaust on kasutusel kohtades, kuhu see ei sobi. Ja see pole ka selle filmi jaoks kirjutatud. Pidev "Hiilguse" tulihingeliste fännide kõnetamine tuleb filmile kahjuks. Meenutused võivad küll mõnda publiku hulgast rõõmustada, kuid kui neid nii massiliselt sisse tuua, jääb vaataja lõpuks siiski lihtsalt mõtisklema, kui palju paremad olid need hetked "Hiilguses".

Üks Stephen Kingi etteheiteid Stanley Kubricu "Hiilguse" versioonile oli raamatu põhiteema – alkoholismi – varjule jätmine. Jack Torrence oli alkohoolik, kes püüdis haigusest võitu saada, ent kelle alkoholi vaim siiski enda küüsi sai. Alkoholism jookseb perekonda pidi – nagu kahjuks sageli – ning Danny Torrance on samuti viinakuradiga kimpus. Ta püüab aga tsüklist välja astuda. Danny on ka nimitegelane Doktor Uni, kes aitab hospiitsis surijaid rahulikult surmaunne jääda. Elu ja surm on samuti üks tsükkel, kuid selline, mida ei tasu murda, nagu proovivad kummitavad vaimud või surematust püüdlevad lastemõrvarid.

Kuigi "Doktor Uni" ei saa põgeneda oma järje staatuse eest, oleks ta võinud murda Hollywoodi tsüklit sädemeta uusversioonide ja nostalgiast nõretavate järgede treimisel. Ja ta peaaegu et saab sellega hakkama, kuid väsib siiski ja lonkab üle finišijoone, tassides kaasas vana klassiku surnukeha, mille oleks pidanud rahulikult puhkama jätma.