Tristan Priimägi: Suurus loeb. Või mitte? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Winterthuri programmis linastus ka kolm Eesti filmi, sealhulgas Priit Tenderi uus antiikmütoloogia remiks „Orpheus“.
Winterthuri programmis linastus ka kolm Eesti filmi, sealhulgas Priit Tenderi uus antiikmütoloogia remiks „Orpheus“. Autor/allikas: Eesti Joonisfilm

Winterthuri lühifilmide festival tõi taas pähe mõtted selle filmiliigi funktsioonist filmimaailmas, kirjutab Tristan Priimägi Sirbis.

Winterthuri lühifilmide festival "Kurzfilmtage Winterthur", 3.–8. november, 2019, Šveits.

Lühifilmide käsitlemisel ja nende mõtestamisel võib olla mitu vaatenurka. Üks neist, ja selgelt kõige levinum, näikse olevat viis näha lühifilmi omamoodi proovitööna, hüppelauana täispikkade filmide põhjatusse (ja mõne arvates röövkalarohkesse) basseini. Lühifilm on sellises tõlgenduses justkui kondiproov, võimalus režissööril end odavamas ja napimas mahus tõestada enne "päris" filmidega pealehakkamist. See mõttelaad tundub domineerivat ka Eesti filmi alal, kus eelistatakse toetada ja toota puändiga lühivinjette, millel selgrooks on alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu. Seda tüüpi pikal mängul on omad eelised. Maailma tippfestivalidel, nt Cannes'is ja Veneetsias, vaadatakse väga tähelepanelikult lühifilmiprogrammi autorite nimekirja, et pakkuda silmapaistnutele võimaluse korral taevatrepi järgmist astet – kohta mõnes prestiižsemas pikkade filmide programmis. Eestis on see samm veel tegemata, sest ei paista tulemas väärilisi lühifilme ega pöörata ka lühifilmiprogrammidele erilist tähelepanu, pidades neid võib-olla alaväärtuslikumaks nähtuseks, mis ei ole pingutamist väärt. Ometi oleks siin kasulik näha suurt plaani, sest ainult oma filmide headusele lootmine ei ole seni kuigi palju sisse toonud.

Teine käsitlus näeb lühifilme eksperimentaalse, märksa kunstilisema formaadina. Lühifilmid kui iseseisvad kunstiteosed, mille autorid on ilma pikema filmi ambitsioonita lühifilmide tegijad, tihti seotud kunstirühmitustega Fluxus, Andy Warholi Factory jne. Selles käsitluses läheneb lühifilm pigem kunsti­installatsioonile ja autor kunstnikule.

Tuntud Winterthuri lühifilmide festival flirdib nende mõlemaga, aga kandub sümpaatias pigem kunstiliste filmide poole. Winterthuri võistlusprogrammides on filme, mida ei julgeks tõenäoliselt näidata iga teine filmifestival – on poole tunni pikkusele lähenevaid abstraktseid filmikollaaže, mis ei püüagi vaatajale tingimata meeldida – ja see on tavapärase vaatajale pugemise foonil väga värskendav. Festival peab püüdma välja valgustada uusi tundmatuid radu, mitte keskmisel maitsel sabas sörkima. Tasemelt on need filmid kohati väga kõikuvad, aga sekka satub ka väga häid teoseid. Žürii peapreemia läheb Prantsuse-Maroko teaterlikult lavastatud filmile "Ceuta värav"1, mis räägib Lars von Trieri "Dogville'i" (2003) meenutavas võtmes Maroko territooriumil asuvast Hispaania linnast Ceutast ja selle piirikaubandusest. Filmi hõrk esteetika ja puhas geomeetria annavad ainult vihjamisi aimu sellest põrgulikust kaosest, mis seal tegelikult valitsevat. Ainsa Euroopa Liidu kantsina Aafrika pinnal on Ceuta paljude emigrantide ihaldatud koht, kuhu jõudmiseks vahendeid ei valita. Edaspidi võib ehk suuri asju oodata ka Leedu režissöörilt Vytautas Katkuselt, kes on oma tragikoomilise filmiga "Suvilarajoon"2 läinud ilmselt välja just selle pika mängu peale. Film esilinastus tänavu Cannes'is ja loodan, et kui järgneb pikk film, on selles säilinud samasugune absurdihuumor nagu Leedu suvilarajooni elupildikesi näitavas lühiteoses.

Tänavu oli Winterthuril esimest aastat voli esitada oma võistlusprogrammist kandidaat Euroopa Filmiakadeemia parima lühifilmi auhinnale ja see au lähebki leedulasele.

Eesti lood

Tavaliseks on saanud olukord, et kui Eesti osaleb lühifilmide festivalil, siis mitte lühimängufilmide, vaid animafilmidega. Võistlema pole siin pääsenud ükski eestlane, aga kõrvalprogrammidest leiab lausa kolm Eesti lühianimatsiooni, mis on kõik suurepärased, üks parem kui teine. Ehk on ka kodumaisel vaatajal neid võimalik varsti kusagil näha ilma selleks spetsiaalselt välismaale festivalile sõitmata. Väga võimsa mulje jätab Priit Tenderi viimane teos "Orpheus", mis on tänapäevase sürrealistliku kunsti võtmes lahendatud remiks Orpheuse müüdist. Euridyket kujutab filmis paar punaseid sõrmkindaid, Orpheus ise on päikeseprillidega vana kooli sensuaalne funkmees à la Isaac Hayes, kes laulab Kadri Vooranna jämedaks moonutatud häälega. Film järgib vahepeal lugu (kes müüdiga tuttav, sellel on äratundmist palju ja rõõmu omapärasest tõlgendusest veelgi rohkem), ja vahepeal kaob sürreaalsete transformatsioonide maailma nagu üks lappama läinud džässisoolo. Film on peaaegu kogu kestuse vältel esitatud pigem absurdses-koomilises mažooris, aga vajalikul hetkel lülitatakse sisse ka sügavam register elu kaduvuse ja surma teemal, nagu on ühele müüdile kohane.

Suurim üllatus on aga 21minutine film "Zorg II", mille autori Auden Lincoln-Vogeli nimest ei oska eestilikkust esimese hooga välja lugeda. Lähemal uurimisel ongi tegemist kunsti­akadeemias animatsiooni õppiva ameeriklasega, aga kuna filmi juhendajad on Priit ja Olga Pärn, siis on film vähemalt osaliselt selge eesti animatsiooni vaibiga – ja suurepärane vaatamine. Mida siin kõike pole: eriteenistused, Maale tulevad tulnukad, vanade telemängude graafika ja viited, kollaaž-segatehnika väga nutikas kasutamine (ka see meenutab kas või Priit Pärna "Kolmnurka" (1982) ja nutikas neljanda seina mahajooksmine siis, kui seda väga oodata ei ole. Tõelise punkvaimuga linateos "Zorg II" väärib lähemat tutvustamist ka kodumaal.

Kolmandaks kodumaiseks tööks on ilmselgelt Russ Meyeri erootikafilmist inspireeritud "Toomas teispool metsikute huntide orgu"3. Need, kes on tuttavad autor Chintis Lundgreni varasemate töödega, teavad täpselt, mida oodata. Inimeste rolle on mängima pandud loomad, kelle kaudu kujutatakse väga karikatuursel, aga empaatilisel viisil inimtunnete sasipuntraid ja omavahelisi suhteid. Juba Lundgreni "Manivaldis" (2017) üles astunud sportliku kehaga hunt Toomas on uues filmis peaosas ning tal tuleb lahendada keerulised elulised dilemmad – kas majandussurutise tõttu on põhjendatud siirdumine eskortteenusesse, kuna tal on selleks eeldusi. Film on südamlik ja naljakas, samal ajal on väga intrigeeriv kogeda, kui paigas on ühe keskmise Lääne-Euroopa festivalikülastaja õigeks peetud väärtushinnangud. "Toomases" tehakse julge ja nutikas, aga praeguses kontekstis pisut ootamatu torge üle piiri läinud naisõigusluse aadressil, tuues mängu institutsiooni nimetusega Church of Female Empowerment, ehk Naiseliku Väestamise Kirik. Mulle tundub, et publikust jookseb läbi kahin, kui tehakse nalja millegi sellise üle, mida pole heaks tavaks oma märklauaks valida, ja sellest konfliktsest signaalist ülesaamine võtab "Toomasel" natuke aega. Saab selgeks, kui vajalik on animatsioonis, huumoris, filmikunstis nende piiride teadlik kompimine ja ületamine, et kutsuda vaatajas esile ootamatu reaktsioon. Mis oleks filmikunsti mõte, kui me kõike ette teaksime, ka omaenda mõtteid?

Mõne päeva pärast on algamas Pimedate Ööde filmifestivali lühifilmide alaprogramm "PÖFF Shorts". Filmiliik, mis muidu kipub oma suuremate ja pikemate vendade varju jääma, väärib samaväärselt teistega filmihuviliste eraldi tähelepanu. Lühiformaadis tehtav on väga kirev ja erinevalt Winterthurist on "PÖFF Shortsi" kava olnud tavapäraselt märksa vaatajasõbralikum. Arusaadav, et tähelepanu köidavad tuntud autorite pikad filmid, aga Winterthuri kogemus kinnistab taas arusaama, et sisukus ei ole pikkuses kinni, nagu ka kunstiline elamus.

1 "Bab sebta", Randa Maroufi, 2019.

2 "Kolektyviniai sodai", Vytautas Katkus, 2019.

3 "Toomas teispool metsikute huntide orgu", Chintis Lundgren, 2019.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: